Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Lihasehaigete seltsi plaan jäävee annetustega
Webbyt
Webbyt Selts kulutab jäävee-kampaaniaga kogutud raha kõigi lihasehaigete ravi toetuseks
Webbyt
Webbyt 7 uudised - seitsmesed said ka veeämbrita hakkama: TV3 annetas 1000 eurot Eesti Lihasehaigete Seltsile
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts: jäävee kampaaniaga annetatud raha kasutamiseks on mitmeid ideid.
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts jää-ämbri annetussummast: on suur vastutus liikmete ja annetajate ees
Webbyt
Webbyt Õhtuleht.ee „Lennukisse ratastoolis: varu aega sekeldusteks“
Webbyt
Webbyt Euroopa Noored "JÜRI LUGU"
Webbyt
Webbyt Annika: «Aitamine paneb väärtushinnangud paika.»
Webbyt
Webbyt Helpifici blogi
Webbyt
Webbyt VIDEO: Mis on elektriratastooli saalihoki ja kes seda mängivad?
Webbyt
Webbyt Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi osaleb rahvusvahelisel turniiril Hollandis
Webbyt
Webbyt SEB Tallinna Maraton
Webbyt
Webbyt Intervjuu Jüriga ajakirjas "Sinuga" "Külma vett krae vahele"
Webbyt
Webbyt "Koit" suvisest Taevaskoja Lonnyga sõidust: "Liikumispuudega inimesed matkasid Taevaskojas"
Webbyt
Webbyt Kas saan lubada endale tööl käimist?
Webbyt
Webbyt Vestlus vabadusest
Webbyt
Webbyt PROBLEEM: Uus katse: nüüd teeme tugikodu mudeli valmis!
Webbyt
Webbyt Liikumispuudega inimesed ühistranspordis
Webbyt
Webbyt Lihashaigete selts: annetusi on jäänud palju vähemaks
Webbyt
Webbyt Õhtuleht: Ratastoolirahvas käis Toompeal eeskuju näitamas
Webbyt
Webbyt Lihashaige Jüri Lehtmets: jää-ämbri väljakutse ja milleks seda vaja oli



Annika: «Aitamine paneb väärtushinnangud paika.»

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 


Naissteleht, Signe Lahtein, 5. märts 2015

Link artiklile

Annika Amenberg ütleb, et üks põhjus, miks ta vabatahtlikuna puuetega inimesi abistab, on see, et kasvatada oma pojale Henrile maast madalast sisse teadmine, et inimesi on erinevaid ning abivajajat aidata on täiesti normaalne.

Enamasti kipub olema nii, et inimene ei näe probleemi enne, kui see talle otse ninna kargab. Ehk et puuetega inimeste õiguste ja vajaduste eest seisjad on üldjuhul need, kel endal puue või kes oma pereliikme kaudu abivajajate muresid tunnevad. Annika Amenberg (32) on täiesti terve noor naine, kel pole oma peres ühtegi raske erivajadusega inimest. «Minu jaoks on aitamine lihtsalt normaalne. Kui mõni inimene küsib ja imestab, et miks sa seda teed, imestan mina, et kuidas kõik inimesed nii ei tee,» ütleb ta.

Vereringes sees

Juba aastaid tagasi otsis Annika oma sõnul võimalusi vabast tahtest kellegi teise heaks oma aega ja jaksu panustada. Plikana valutas ta aga südant rohkem loomade kui inimeste pärast. Suurena pakkus ta oma abi juba erinevatesse kohtadesse. «Aga kuna mu lähikonnas erivajadustega inimesi polnud, siis ega ma neist ka midagi teadnud. Meil kohtab silmanähtava erivajadusega inimesi tänaval veel praegugi vähe, hoopis vähem kui Põhjamaades. Aga paarkümmend aastat tagasi oli neid veelgi vähem näha,» mõtiskleb noor naine.

Selgema sihi sai Annika tänu oma toonasele elukaaslasele Margus Kiiverile. Tema on olnud abiks Tanel Leoki heategevusliku motokrossi korraldamisega, nii et temale on erivajadustega inimeste mured juba ammu tuttavad. Koos Margusega tutvus teemaga ka Annika ja Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu vabatahtlike koolitusele läksid nad juba koos. Seal oli saatuse tahtel esinemas Jüri Lehtmets. Jüri põeb lihasdüstroofiat ega saa end ise liigutada, seega on ta täpselt õige mees rääkima, mida tegelikult üks lihashaige või muidu ratastoolis inimene abistajalt ootab. «Pärast seda koolitust võtsin kohe Jüriga ühendust ja pakkusin, et minul on aega ja ma tahaks teda aidata. Et Jüri on tegus noor inimene, kellel vaja ringi liikuda ning peamiselt ongi tal tarvis transpordiabi, asus ka Margus appi,» meenutab Annika.

Abi võib olla igasugune

Praeguseks on Jürist saanud Annika väga hea sõber, vaat et pereliige. Ka naise poeg Henri (5) vaatab maailma nüüd pilguga, et kas Jüri pääseb igale poole ligi. Kuid Jüri pole ainus, kellel Annika on abiks käinud. Kui tarvis, sõidutab ta autoga bussijaamast arsti juurde ja tagasi. Kui tarvis, aitab ta pimedal inimesel pealinna pideva muutumisega kohaneda. Kui tarvis, käib ta kellegagi toidupoes. «Inimestel on vaja igasugust abi. See sõltub vabatahtlikust, mida ta nimelt on nõus pakkuma, kust tema piir jookseb. Minul pole seda piiri veel ette tulnud,» tõdeb ta.

Et neid, kes igapäevaste toimetuste juures abi vajavad, ei jää meie ühiskonnas vähemaks, vaid tuleb pigem juurde, on ka vabatahtlikke ikka vajaka. Annika julgustab, et abistada saabki just sel moel ja sel ajal, kui sulle sobib, kellelegi ei panda suuremat koormat. «Kõik inimesed pole valmis erivajadusega inimest riietama või teda pesema või võtma endale kohustust igal nädalal kindlal ajal kusagil kedagi aitamas olla. Aga ei peagi, võimalusi aidata on tohutult! No näiteks kui pime tüdruk tahab minna kohtingule ja kena välja näha – äkki leiduks mõni meigikunstnik või hobimeikar, kes aitaks talle kena jumestuse teha?» pakub ta kohe näitena.

Annika teab, et inimene, kel lähikonnas erivajadusega inimest pole, vahel kardab. «Minagi olen ettevaatlik, kui mõne uue abivajajaga kohtun. Aga siis pole muud lahendust, kui tuleb küsida, kuidas ja millist abi ta täpselt vajab. Nad ei solvu selle peale.»

Vabatahtlikule naisele meenub kohe üks lõbus lugu sellest, kuidas ta esimest korda Jakobiga kohtus. See algas sellest, et Annika tuttav, vaegnägijast noor naine Christel palus transpordiabi oma sõbrale. Annika oli lahkelt nõus ja asus Jakobile juhatama, et too võiks teda oodata Mööblimaja vastas parklas, seal kahe kase juures. «Kui ta siis ütles, et ei, äkki võtad mu ikka kodu juurest peale, mõtlesin, et huvitav, see kahe kasega parkla jääb tema kodust ju kiviviske kaugusele ... Aga kui ta majauksest oma valge kepiga väljus, sain aru, et ta ju ei näegi neid puid! Saime selle üle naerda. Erivajadustega inimeste endi jaoks on nende erivajadused nii tavaline asi, et nad tihti ei mäleta neid mainidagi. Ja tihti teevad nad ka ise nende arvel nalja,» jutustab ta.

Annika küsib uue tuttava käest julgelt ka seda, kuidas, millal ja mis põhjustel tema puue tekkis, milline on sellega seoses tema elu ja mõtlemine. «Ma tõesti ei karda seda küsida. Ma pole kunagi kogenud, et nad selle peale solvuks, kui keegi nende vastu siiralt huvi tunneb.»

«Mul pole aega?!»

Üheks oluliseks põhjuseks, miks Annika ja Margus aktiivselt puuetega inimeste tegemistes ning üritustel osalema hakkasid, oli näidata oma pojale Henrile, et maailm on mitmekesine – siin on ka selliseid inimesi, kel pole jalgu või käsi või kes ei näe või kes liiguvad ratastoolis. «See kõik on normaalne ju! Võtsime Henri üle-eelmisel suvel kaasa puuetega inimeste suvelaagrisse, kus me elasime Jüriga ühes toas. Henri vaatas suurte silmadega pealt, kuidas me esimesel õhtul Jüri voodisse aitasime. Järgmisel õhtul ta aitas juba ise Jüril jalanõusid ära võtta ja talle hapnikumaski sättida. Tähtis on oma lapsele juba väikesest peale sisse harjutada, et teiste aitamine on elu osa.»

Annika lisab, et suvelaagrid on nii puuetega inimeste kui ka vabatahtlike elus väga olulised ja lahedad sündmused. «Üksteise kogemuste põhjal nad mõistavad seal tihti, et suudavad palju rohkem. Kurb on see, et tihti sisendavad erivajadustega lastele õpitud abitust nende vanemad, kes kipuvad neid vati sees hoidma, kipuvad ütlema, et aga sa ei saa ju seda või teist teha, sest sa pole terve. Tegelikult nad saavad ja suudavad küll, neile peab andma võimaluse kõike proovida. Ja seda need laagrid võimaldavadki,» kiidab ta.

Ilmselt tekib Annika jutu peale õigustatud küsimus – kust ta selle aja võtab? «Mul pole aega!» on meie kõnepruugis ju üks tihedamini kasutatavaid vabandusi. Annikagi tegeleb peale vabatahtlikutöö veel paljude asjadega: on ema, teeb palgatööd, harrastab joogat, õpib hispaania keelt ... Aga kui südames istub abistamissoov sees, siis seda ajapuudusega välja ei vabanda. «Ma mõtlen nii, et minul jääb võib-olla siin mingi väike asi tegemata, paarile meilile vastamata, aga ma saan seda teha ka õhtul hiljem või homme hommikul vähe varem ärgates. Aga kui ma appi ei lähe, siis sellel erivajadusega inimesel jääb mingi heaolu või tervise seisukohalt oluline asi tegemata. Kuidas siis mitte aidata?»

Siiski tõdeb naine, et selles, et nad pole Margusega enam paar, vaid lihtsalt head sõbrad, võib olla oma osa just ajapuudusel. «Oleme naljaga pooleks arutanud, et ehk sai saatuslikuks see, et kulutasid kogu oma aja teiste inimeste ja paljude tegemiste peale – teineteise jaoks üle ei jäänudki ...»

Palgaks palju rõõmu

Alates eelmise aasta novembri lõpust kulub palju Annika aega ja vaimujõudu peale toredate inimeste aitamise ka ühe täiesti uue ja maailmas ainulaadse internetiplatvormi loomisele. Ta kuulub 12 inimesest koosnevasse meeskonda, mis on koondunud nime alla Helpific ja töötab välja virtuaalkeskkonda, mis peaks kokku viima abivajajad ja -pakkujad. «Meie tiimis on nii terveid kui ka erivajadusega inimesi, on rahvast igasugustelt elualadelt. Praegu on power nii võimas, et meid ei peata miski,» naerab Annika silmade särades.

Helpificis on taas ainult vabatahtlikud, see tähendab, et maailmavallutusplaane peetakse oma palgatöö kõrvalt. «Minu põhitöö kindlasti kannatab praegu, aga see on ajutine,» tunnistab Annika, kelle ametiks on esindada Eestis rahvusvahelist rasketehnikamüügi portaali Mascus.

Ei saa salata, see tuleb üllatusena, et noor blond naine, kes nii usinalt puuetega inimeste teemadega tegeleb, ei tööta ise isegi mitte ligilähedaselt sotsiaalvaldkonnas. Annika vaid naerab ja leiab, et kui aidata tahad, pole haridus või elukutse üldse oluline. Tema ise on küll läbinud Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu vabatahtlike koolituse, kus sai proovida, mis tunne üldse on ratastooliga liikuda või pimedat juhatada. «Aga need on sellised asjad, mille õpib nagunii abistamise käigus kohe ära.»

Oskused ja kogemused tulevadki tema sõnul ikka elust enesest. Ja tihti on need sellised, mida ette ei kujutakski. «Jüriga käisime sügisel näiteks SEB maratonil. Läksin talle trolli vastu ja siis jooksule – Jüri oma ratastooliga, mina tema kõrval. See oli puhtalt Jüri initsiatiiv, ma ise poleks küll tulnud selle peale, et sinna jooksma minna. Jüri veenis mind kaasa ja see oli superkogemus! Väga rikastav! Mõelda, enamik inimesi, kellel on kõik ihuliikmed terved, ei lähe kunagi jooksule, aga Jüri, kellel ei liigu ükski kehaosa, viitsib minna!» imetleb Annika. «Selline elurõõm ja tegutsemislust on nakkav. Mu enda probleemid ja igapäevamured tunduvad kohe nii tühised.»

See ongi Annika jaoks üks peamisi isiklikke motivaatoreid, mis teda vabatahtliku abistajana vormis hoiab. «Kaks liikuvat kätt on juba põhjus tänulik olla ja pidu pidada!»


 

 
Web2