Kui lennureisija rutiin on osta reisile minnes pilet, minna ärasõidu päeval lennujaama, läbida registratuur ja turvakontroll ning jääda saali oma lendu ootama, siis liikumispuudega inimesel tuleb lennukile jõudmiseks läbida palju pikem kadalipp. Et lend kulgeks sujuvalt, tuleks sestap juba piletit broneerides lennufirmat oma erivajadustest teavitada.
"Kui lendate eri firmade lennukite või lennukitüüpidega, uurige juba piletit broneerides, kas teie seadmeid, akusid ja muid tarvikuid aktsepteerivad kõik lennufirmad, kelle teenust kasutate. Osal, näiteks AirBalticul, on kohustuslik 48 tundi enne väljalendu teavitada, kas reisitakse manuaal- või elektriratastooliga. Samuti peab ütlema ratastooli suuruse ja kaalu, elektriratastooli puhul täpsustama, mis aku tal on," räägib Tallinna lennujaama reisiterminali juhataja Asko Kivinuk. Ta täpsustab, et näiteks liitiumakusid on keelatud transportida.
Erivajadustega reisijate arv lennukites piiratud
Saabudes lennujaama parklasse, võib taksojuht või reisija abi saamiseks helistada numbril 605 8288. Erivajadustega reisija teenindaja läheb ratastooliga reisijale vastu, abistab teda vajadusel ka pagasi kandmisel. Seejärel minnakse koos registratuuri. Seal on soovitatav kontrollida, kas lennufirma on registreerinud kõik vajadused. Edasi suundutakse turvakontrolli.
Juhul, kui reisija soovib minna kauplusesse, söögikohta või tualetti, liigutakse sinnagi. Teenindaja lepib terminalis viibides reisijaga kokku, mis kell ja kus enne lennukisse minekut kokku saadakse, enne lendu saadetakse reisija lennuki ukse või istmeni, kirjeldab Kivinuk. Täiesti liikumisvõimetud reisijad viiakse lennuki ukse juurest üldjuhul enne teisi reisijaid kitsa pardatooliga sisse ning tõstetakse istmele.
Lennufirma reeglite kohaselt tohib lennukis olla aga ainult kindel arv reisijaid, kes vajavad meeskonna abi. "Täpne arv sõltub lennuki meeskonna suurusest. Väiksemates lennukites on erivajadustega reisijate arv alla viie, suuremates ulatub see mitmekümneni," sõnab Kivinuk.
Ratastooliga reisijatel on oluline meeles pidada, et Euroopas kehtivad lennujaamades küll ühtsed reeglid, kuid väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike on seadusandlus erinev ja ka teenuse sisu erinev. Seepärast tuleks enne reisile minekut tutvuda sihtkoha lennujaama teenustega. Ka lennufirmades võivad reeglid erineda. "Kui Estonian Air ei nõua erivajadusest teavitamist 48 tundi enne väljalendu, siis AirBalticu puhul on see protseduur kohustuslik," osutab Kivinuk ning lisab, et ratastooli registreerimine võtab lennujaamas rohkem aega.
Ka peab ratastoolis reisija lennule jõudmiseks rohkem aega varuma, sest väravate vaheline maa on lennujaamades väga erinev.
Kui ratastooliga reisija ostab ümberistumisega lennupileti, kuidas ta ühe lennuki pealt teisele saab? "Väga palju sõltub ratastooli tüübist. Kui ratastool on suur ja raske, seda üldjuhul reisijale lennukisse ei anta. Samas pakutakse talle alati asendusratastooli – selle eest vastutab lennufirma. Kõige kindlam ongi teavitada lennufirmat kohe piletit broneerides enda abivajadusest. Siis võib olla kindel, et ka transiitjaamades tullakse lennukile vastu ning inimest abistatakse vajalikul määral," räägib Kivinuk.
Ratastoolis Jüri Lehtmets tunnistab, et ta ei ole tihe lendaja, kuid lennureise on ette tulnud. Sel puhul sõidutab teda lennujaama pereliige, sõber või tema asutatud organisatsiooni Helpific abistaja. "Check-in sujub tavaliselt valutult. Lihtsalt tuleb enda erivajadusest teada anda ja loobuda asjadest, mis käsipagasisse ei mahu. Samuti pannakse ratastoolile sildid külge. Siis suundutakse turvakontrolli, kus tuleb ära võtta jope, ärksamad kontrollid paluvad ka jalanõud ära võtta. Kuna ratastooli puhul hakkavad väravad niikuinii karjuma, kobab turvamees mind lihtsalt hoolikamalt läbi," kirjeldab Jüri protseduuri.
Lennuväravate juures on ratastoolis reisijat abistamas enamasti kaks teenindajat. Nad viivad ta mööda tunnelit lennuki ukseni, kus ootab ees ülikitsas pardatool.
Tõstepüksid lihtsustavad lennukisse saamist
"Tõstmise lihtsustamiseks kasutan ma tõstepükse – neil on neli käepidet, millest kinni haarates õnnestub tõstmine ilma suuremate viperusteta," sõnab Jüri.
Kindluse mõttes teeb ta oma ratastoolist tavaliselt ka enne ja pärast reisi pilti: "Ratastooli koheldakse pagasiga üsna võrdväärselt ning nii sujub kahjustuste või kadumise korral kindlustusega asjaajamine kiiremini."
Seejärel viiakse ta istekohani ja tõstetakse oma kohale. Enamasti pannakse liikumispuudega reisija akna alla istuma, et ta õnnetuse korral teistele ette ei jääks.
Maandudes toimub eelnev protseduur tagurpidi. "Muljetavaldav oli, et Norras kasutasid lennukisaatjad omal algatusel tõstmist abistavaid vahendeid. Ainsaks erinevuseks oli see, et lennukile saadeti vastu auto, mille taga oli lennuki ukse kõrgusele tõusev kast," muljetab Jüri.
Kuna Jüri vajab enamikus igapäevatoimetustes kõrvalabi, lendab ta alati koos saatjaga. "Kui ma saaksin sihtkohas ise hakkama, oleks üksi ratastooliga reisimine täiesti võimalik, sest lennujaamas on abi tagatud," märgib ta. Ning kui kaaluda, kas reisida või mitte, valib Jüri kahtlemata reisimise, sest uued elamused, inimesed ja kohad kaaluvad kogu reisi korraldamise vaeva üles.
Erivajadustega lennureisija meelespea
Lennu sujuvaks kulgemiseks peaks reisija lennufirmat oma erivajadustest teavitama juba lendu broneerides. Anna lennufirmale teada, kui:
vajad abi pagasiga,
vajad abi lennukisse või lennukilt reisiterminali jõudmiseks,
kasutad akutoitel ratastooli,
oled vaegkuulja ning vajad personaalset informatsiooni,
reisid koos juhtkoeraga,
kasutad mobiilset hapnikuseadet.
Kui lendad reisi jooksul erinevate firmade lennukitega või erinevate lennukitüüpidega, uuri juba reisi broneerides, kas sinu seadmeid, akusid ja muid tarvikuid aktsepteerivad kõik lennufirmad, kelle teenust kasutad.
Lennujaama saabudes võta kohe ühendust vastava lennufirma check-in töötajaga ning veendu, et firma on registreerinud kõik vajadused, millest oled reisi broneerides teada andnud.
