Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Lihasehaigete seltsi plaan jäävee annetustega
Webbyt
Webbyt Selts kulutab jäävee-kampaaniaga kogutud raha kõigi lihasehaigete ravi toetuseks
Webbyt
Webbyt 7 uudised - seitsmesed said ka veeämbrita hakkama: TV3 annetas 1000 eurot Eesti Lihasehaigete Seltsile
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts: jäävee kampaaniaga annetatud raha kasutamiseks on mitmeid ideid.
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts jää-ämbri annetussummast: on suur vastutus liikmete ja annetajate ees
Webbyt
Webbyt Õhtuleht.ee „Lennukisse ratastoolis: varu aega sekeldusteks“
Webbyt
Webbyt Euroopa Noored "JÜRI LUGU"
Webbyt
Webbyt Annika: «Aitamine paneb väärtushinnangud paika.»
Webbyt
Webbyt Helpifici blogi
Webbyt
Webbyt VIDEO: Mis on elektriratastooli saalihoki ja kes seda mängivad?
Webbyt
Webbyt Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi osaleb rahvusvahelisel turniiril Hollandis
Webbyt
Webbyt SEB Tallinna Maraton
Webbyt
Webbyt Intervjuu Jüriga ajakirjas "Sinuga" "Külma vett krae vahele"
Webbyt
Webbyt "Koit" suvisest Taevaskoja Lonnyga sõidust: "Liikumispuudega inimesed matkasid Taevaskojas"
Webbyt
Webbyt Kas saan lubada endale tööl käimist?
Webbyt
Webbyt Vestlus vabadusest
Webbyt
Webbyt PROBLEEM: Uus katse: nüüd teeme tugikodu mudeli valmis!
Webbyt
Webbyt Liikumispuudega inimesed ühistranspordis
Webbyt
Webbyt Lihashaigete selts: annetusi on jäänud palju vähemaks
Webbyt
Webbyt Õhtuleht: Ratastoolirahvas käis Toompeal eeskuju näitamas
Webbyt
Webbyt Lihashaige Jüri Lehtmets: jää-ämbri väljakutse ja milleks seda vaja oli



Kaido Kahar saates "Puutepunkt" Jüri Lehtmetsa isikliku abistajana

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Käed külge – saatejuht hakkab isiklikuks abistajaks

Kador Kahar
märts 2013  

Täna on minu jaoks taas see päev, mil vahetan erivajadustega inimeste ja nende hooldajate muredest rääkimise praktilise töö vastu. See ei ole esimene katsetus. Kõige esimene oli siis, kui abistasin Maarja kooli poissi Tanelit ekskursioonil maanteemuuseumi. Kes trehvas jaanuaris seda saadet nägema, mäletab ehk mu ponnistusi. Tol korral olin ametis kõigest poolt päeva, seekordne väljakutse on palju suurem.

 Jüri Lehtmets on Tallinna tehnikaülikooli kolmanda kursuse tudeng. Igapäevaseks liikumiseks kasutab ta elektriratastooli. Tema liikumine on väga piiratud: ta vajab abi kõige juures, alustades riietumisest ja lõpetades tualetis käimisega. Õnneks on Jüri väga avatud meelega ja julge ning oli lahkesti jõus “rahvavalgustuslikel eesmärkidel” eksperimendis osalema.

Kell 7.30

Kell 7.30 olen tehnikaülikooli ühiselamu esimesel korrusel Jüri ukse taga. Eelmisel õhtul võtsin talt võtme, et hommikul sisse pääseda, sest Jüri ise mulle ust lahti teha ju ei saa. Panen tule põlema ja näen, et Jüri on juba ärganud. Esimese asjana vabastan ta hapnikumaskist, mis aitab tal öösel sügavamalt hingata.

Minu esimene mõte, kui otsustasin Jüri abistajaks hakata, oli see, kuidas käib ihuhädade kergendamine ja milline on selle juures minu roll. See asi saab kohe selgeks: Jüri ütleb voodist, et on vaja pudel tuua. Midagi pikalt mõelda ei ole aega, see asi tuleb lihtsalt ära teha. Oma poegadega olen välja treenitud, kuid abistada võõrast meest... Tegelikult see nii ongi, tuleb ajust igasugune blokk maha võtta ja aidata. Abistajad teevad seda iga päev, miks siis mina peaksin nüüd peenutsema hakkama.

Jüri kaalub üle 80 kilo, seda on umbes nii palju, kui jõuaksin tegelikult vabalt sülle võtta. Riidesse saamiseks pole vaja teda voodist välja tõsta. Sikutan talle jalga püksid, siis sokid ... ja siis tabab mind üllatus. Jüri ei vajagi sülle võtmist, sest tal on selleks olemas abivahend, nn kurg – pisike kraana, millega saab inimest tõsta. Rihmade panemine ei ole küll kõige lihtsam, ent Jüri ütleb, et ta ei sure, kui midagi valesti läheb. Tegelikult on Jüril selliseid kraanasid kaks, üks kodus ja teine ühiselamus. Jüri ei märgib, et ei mäletagi, millal teda viimati palja inimrammuga tõsteti.

Kui Jüri istub ratastooli ja tema käsi on asetatud selle juhtimispuldile, ta muutub – talle tuleb sisse teatav enesekindlus, ta saab olla oma elemendis, tema kontroll olukorra üle paraneb, ta muutub palju iseseisvamaks. See muutus on küll ehk vaevumärgatav, aga siiski oluline.

Hommikune pesu käib lihtsalt: abistaja teeb niiske rätiga silmnäo puhtaks ja tõmbab üle ka kaenlaalused. Hambaid peseb Jüri kummalisel kombel ise. Abistaja paneb pasta hambaharjale ja annab selle Jüri kätte, Jüri kummardab ja saab sellega ise hakkama. Selle minimaalse liikumise, mis käel on, kasutab ta ära maksimaalselt. Seejärel valime Jürile riided ja siis on hommikusöögi aeg. Abistaja teeb võileivad valmis ning need tuleb Jürile ette anda. Jüri ise ei söö, abistaja on tema käte eest. Siin tuleb vaadata, et söötmine oleks abistatavale mugav, liiga peale käia ka ei taha, aga samas tuleb jälgida, et ei peaks iga suutäit ootama. Tuleb leida hea tempo ja tasakaal suutäite vahel.

Tavaliselt käib Jüril hommikuti abis üks väikese lapse ema, kes elab üsna ühiselamu lähedal. See pakub talle vaheldust, samas ei ole töö konti murdev ja kahtlemata on Jüri põnev inimene.

Trolliga linna

Täna on Jüril vaja linna minna. Kõige parem on seda tegelikult teha trolliga. Esmapilgul võiks arvata, et invatakso on mugavaim transpordivahend, kuid elektriratastoolis inimene saab trolliga tegelikult samuti väga hõlpsalt liigelda. Seda muidugi siis, kui sihtpunkt on ühe liini ääres ning ei ole vaja ümber istuda, sest muidu võib ühest linna servast sõit teise võtta lõputult kaua aega. Meil on tarvis jõuda kesklinna ning ühtki ümberistumist pole vaja teha.

Tavaline inimene ilmselt läheb lihtsalt peatusse ja vaatab, millal järgmine troll tuleb, ratastooli kasutaja peaks aga tegema eeltööd ja uurima, millal liiguvad madala põhjaga trollid. Jüri ütleb, et neid tuleb keskelt läbi üks tunnis, kui sellest maha jääd, on pahasti. Troll tuleb täpselt. Lähen juhile ütlema, et on vaja kaldtee alla lasta. Ma kujutasin ette, et see on keeruline mehhanism, millega tuleb pool tundi tegeleda, aga tegelikult võtab see aega kümmekond sekundit. Jüri sõidab ise trolli – ei mingit muret. Jüri ütleb, et trollis on mugavalt ruumi ning ta tegelikult selleks abi ei vaja. See andvat hea ja iseseisva tunde.

Uut passi vaja

Kesklinnas on Jüril vaja minna kodakondsus- ja migratsiooniametisse passi uuendama. See asub ühes kesklinna kaubanduskeskuses. Kesklinn on väga mugav, auke ei ole ja tänavad on vaatamata talvisele lumele hästi läbipääsetavad. Ühiselamust siiamaani on Jüri saanud hakkama kõrvalise abita, nüüd aga on ees takistus. Lifti pääseb ta iseseisvalt, aga õige korruse nupu valimine on üle jõu käiv ettevõtmine. Selle töö teeb abistaja. Tavaolukorras muidugi Jüri paluks kedagi, liftinupu vajutamiseks pole ju tugiisikut tegelikult vaja.

Büroo on nagu ikka rahvast täis. Jüril on õnneks foto juba tehtud ja see aitab kõvasti aega kokku hoida. Muide, ratastooliga Jüri sealsesse fotoboksi ei mahukski (nii et kõik ratastoolikad, võtke pilt kaasa, hoiate kõvasti närve ja aega kokku!). Ametniku juures tuleb anda näpujäljed. Jüri oma kätt liigutada ei suuda ja ametnik on veidi kohmetunud, kuid väga abivalmis. Proovin Jüri käe näpujäljelugejale tõsta, kuid see ei ulatu. Harutame ametnikuga veidike juhtmeid ja protseduur õnnestub siiski läbi viia. Muuhulgas tuleb anda ka allkirja näidis, mis on sama keerukas protseduur, sest Jüri suudab küll ise allkirja kirjutada, kuid käe tõstab õigesse kohta abistaja. Kui see tehtud, tuleb anda veel üks allkiri, et andmeid kinnitada. Siis maksta riigilõiv ja jälle anda allkiri. Nüüd võib kuu aja pärast passile ise järele tulla, sest kedagi volitada ei saa. Seega koheldakse kõiki võrdselt, mingit erandit ei tehta ka ratastooli kasutajale.

Jüril sujub kõik hästi. Kui mõelda aga kõigi nende erivajadustega inimeste peale, kes dokumendi saamiseks peavad kontorisse kohale tulema, tekib hirm. Meil on e-riik, aga kohale on vaja tulla ise. Äkki saaks süsteemi kuidagi erivajadustega inimesele sõbralikumaks muuta?

Algab koolipäev

Nüüd on koolimineku aeg. Täna on esimene koolipäev pärast eksameid. Graafik on hõre: kaks loengut ja kohtumine praktika juhendajaga, kuid selle järel ei või koolipäeva veel lõppenuks lugeda. Jüri kuulub ka üliõpilasesindusorganisatsiooni ja täna on kokkusaamine. Seega ootab ees pikk päev. Paras aeg keha kinnitada!

Ülikooli kohvik on rahvast pungil. Jüri sätib end järjekorra lõppu. Võtan kandiku ja panen toidu kandikule. Tavaliselt teeb seda mõni sõber või juhuslik abivalmis inimene. Sama lugu on maksmisega, võõrast inimest oma rahakoti kallale ei usalda meist keegi, kuid Jüril tuleb seda teha, sest kui süüa tahta, peab kedagi usaldama. Õnneks on ülikooli kohvik üsna turvaline koht. Tõenäoliselt hoiavad ka kohvikutädid Jüril silma peal, et midagi halba ei juhtuks. Tavaliselt võtab Jüri mingi tahkema toidu, mida on võimalik ise süüa, mõni tuttav lõikab kotleti katki ja annab talle kahvli pihku. Aega läheb, aga sellise toidu saab ta ka ise söödud. Täna on aga pidupäev, sest minu näol on olemas söötja, ja Jüri võtab supi. Seda pole ta viimased poolteist aastat söönud, seega miks mitte võimalust kasutada! Üks detail on veel, nimelt joogikõrs. Selle pisikese abivahendiga saab mahla juua.

Tualetist läbi ja praktika juhendaja juurde. Jüri ütleb, et tavaliselt ongi just tualetis käimine see, mis asja kõige keerulisemaks teeb. Seda peab ta kahjuks päev ette planeerima, lepib kokku mõne sõbraga, kes teda abistab, kuidas saab aga täpselt ette planeerida tualetiskäike, see jääb saladuseks. Ses suhtes on isiklik abistaja ikka väga oluline, ütleb Jüri, see loob turvatunde, ta on olemas, kui teda vaja on.

Jüril on kavas minna praktikale Eesti Liikumispuudega Inimeste Liitu. Ta õpib avalikku haldust, seda, kuidas riigi masinavärk toimib, ja saaks oma teadmistega liidule väga kasulik olla. Jüri ütleb, et liit peab täitma kaht väga tähtsat ülesannet: korraldama inimeste vaba aega, koolitusi jne, teisalt aga survestama poliitikuid ja mõjutama ühiskonnas toimuvaid protsesse. Praegu on kaalukauss ehk liialt suvepäevade korraldamise poole kaldunud, leiab Jüri. Kuidas aga leida see õige tasakaal, eks see olegi tema ülesanne.

Statistika

Nüüd hakkab statistika loeng. Jüri ütleb, et tema keskmine hinne ülikoolis on üle nelja, see on suhteliselt hea tulemus. Statistika ei ole Jüri lemmikvaldkond ja siis, kui õppejõud annab kohustusliku kirjanduse loetelu, mis on suuremalt jaolt ingliskeelne, hakkab Jüril minu meelest hirm. Tunnen talle kaasa, sest mul ei ole reaalained ka kunagi kõige tugevamad olnud, kuid see ei puutu asja.

Tavaliselt jääb abistaja ukse taha ootama, Jüri aga arvab, et võiksin aidata tal märkmeid teha. Mul on ülikoolist möödas umbes 10 aastat, nii et see, kuidas eristada olulist ebaolulisest, on paras väljakutse. Eriti kui tegu on ainega, millest mul puudub igasugune ettekujutus. See paneb isikliku abistaja proovile, nagu näha, peab olema valmis kõigeks!

Aktiivne ka väljaspool õppetööd

Pärast loenguid läheb Jüri tudengimajja, kus toimub üliõpilasesinduse koosolek. Jüri ütleb, et ta ei ole kõige tugevam poliitik, kuid tähtis on olla pildil ja oma sõna sekka öelda. Jüri ei võitle otseselt ratastooli kasutavate tudengite õiguste eest, kuid kahtlemata on kõigil tulevastel ratastooli kasutajatel ülikoolis parem hakkama saada tänu sellele, et ta on olnud oluliste otsuste tegemise juures. Kuulan, kuidas tudengid koosolekut peavad, aeg-ajalt pistan Jürile suhu mõne küpsise ja pakun juua.

Kell 21.00

Kell on märkamatult õhtusse jõudnud, pärast kella 21 saab koolipäev läbi. Tegelikult koolis Jüri suuremat abi ei vajagi, sest hoone on hästi ehitatud ja ligi pääseb igale poole. Probleemiks on ainult tualetis käimine. Sellist luksust, et keegi terve päeva Jüri kõrval on, kahjuks Eestis ei ole.

Isikliku abistaja teenus on Tartus heal järjel, seal on sihtgrupp tublisti linnavalitsust survestanud. Hollandis on erivajadusega inimesed seatud elama ühte linnaossa ja seal toimib nende abistamine väga hästi. Soomes on asi korraldatud nii, et kohalik omavalitsus annab abivajajale palgaraha ja too otsib endale sobiva abistaja.

*

Ja olemegi tagasi seal, kust hommikul alustasime – ühikas. Õhtused toimetused on nagu kõigil inimestel: söömine, pesemine ja magama. Selleks hetkeks oleme koos olnud pea 14 tundi. Päev ei ole olnud füüsiliselt raske, kuid kahtlemata kurnav. Peab ju pidevalt olemas olema, jälgima ümbrust ja aimama Jüri soove. Üks tähtis asi on abistaja töö juures see, et abistaja ei tohi kontrolli üle võtta, ta peab laskma hoolealusel ise otsustada, see on ikkagi tema elu ja tema tegemised. Ei tohi inimeselt võtta tema iseseisvust, abistaja sekkugu alles siis, kui on vaja.

Magamaminek käib samamoodi nagu hommikul – “kurega”, mis minu meelest on ikkagi üks kraana, tõstan Jüri ratastoolist voodisse, võtan riided seljast ja siis hakkab pihta õige asendi otsimine. Kujutage nüüd endale ette, kui te enne uinumist otsite endale sobivat ja kõige mugavamat asendit. Ilmselt proovite nii mõndagi varianti, kohendate patja ja tekki. Ja kui midagi öösel ei meeldi, keerate end mugavamasse asendisse. Aga Jüri ennast iseseisvalt liigutada ei saa, koos abistajaga tuleb leida asend, mis oleks mugav hommikuni. Ma ei liialda, kui ütlen, et otsime seda õiget asendit ligi veerand tundi, kord on padi pahasti ja siis tekk liiga viltu. Ma saan Jürist täiesti aru, see ei ole kapriis, proovige ise olla kaheksa tundi asendis, mis on ebamugav.

Kokkuvõtteks

See oli kahtlemata suur väljakutse, nii et sügav kummardus nende inimeste ees, kes abivajajatega iga päev töötavad. Jüri küsis minult päeva lõpus, kas oleksin seda tööd nõus tegema, kui saaksin selle eest normaalset tasu. Vastus on ei – tasu eest ma ei ole sellist tööd nõus tegema, aga kahtlemata oleksin nõus rahata aeg-ajalt kellelgi abis käima. Sest see töö pakub väga palju.
 
 tekst on leheküljelt  www.vedur.ee
 vaata saadet ETV koduleheküljel Puutepunkt (31.03.2013 17:30)

 

 
Web2