Kaidor Kahar
telesaade Puutepunkt, detsember 2011
Alina Pokladiga kohtusime esimest korda aastaid tagasi. Toona oli ta gümnaasiumiga lõpusirgel ja tegi tulevikuplaane. Vaatame, mis Alinast vahepeal on saanud ja kas tema unistused on täitunud. Tuletame meelde, et ta on oma liikumispuude tõttu aheldatud elektriratastooli.
Alina läks pärast gümnaasiumi lõpetamist Tallinna tehnikaülikooli informaatikat õppima. Juba teisel kursusel asus ta kooli kõrvalt tööle. Esmalt töötas ta küsitlejana. Teisel töökohal oli juba kokkupuutepunkte ka õpitava erialaga, räägib Alina. Kolmas töökoht oli Eesti Rahvusringhäälingus ja seegi amet oli kaudselt õpitud erialaga seotud.
Praegu leiab Alina maksu- ja tolliametist, kus ta töötab programmeerijana. Noore naise sõnul on see on just see ala, mida ta ülikoolis õppis. Ta on rõõmus, et saab nüüd viimaks ülikooliteadmisi täiel määral rakendada. Töö leidmine oli keeruline, sest puude tõttu peab Alinal olema selge, kas tal on võimalik töökohale juurde pääseda ja seal ringi liikuda. Alina ütleb, et kandideerides vaatas ta ringi laiemalt kui vaid oma eriala raamides, sest ta eesmärk oli ikkagi kindlasti tööle saada.
Ideaalne töökoht
Loomulikult oli Alina enne maksu- ja tolliametisse kandideerimist veidi ärev. Teisalt oli ta aga rahulik, mõtles lihtsalt, et proovib, eriti kõrgeid lootusi tal ei olnud. See, et pärast CV saatmist tagasi helistati ja vestlusele kutsuti, oli talle väga hea üllatus. Vestlusel selgus, et töökohal on olemas kõik võimalused ratastooliga liikumiseks ja kuna hooneid on mitu, leitakse Alinale sobivad ruumid.
Maksu- ja tolliameti tulude osakonna registrite talituse juhataja Aet Tummeleht oli see inimene, kes Alina tööle võttis. Ta ütleb, et Alina oli just see inimene, keda otsiti. Töökoht on ideaalne, olemas on kõik, mida üks ratastooliga töötaja vajab, lisab Alina rõõmsalt. Tal on oma tuba, olemas on invatualett, hoonesse pääseb kaldteed pidi ja majas on ka lift. Tummeleht lisab, et hoone kohandati ratastooliga liikumiseks juba ehituse ajal ja seetõttu ei olnud Alina jaoks vaja mingit erilist lisatööd teha. Tema näpunäidete järgi vaid kohendati üht-teist. Näiteks lasti töölaud natuke madalamaks ja vaadati üle kabinetis olev mööbel, et ta pääseks elektriratastooliga mugavalt liikuma. Kui see tehtud, võiski Alina tööle asuda.
Aet Tummelehe sõnul on Alina on üks parimaid töötajaid, kuigi tal puudus tööle tulles praktika. Ta pidi ise kõik vajalikud materjalid läbi uurima ja endale selgeks tegema. Alina tööks on dokumendihaldussüsteemide programmeerimine ja loomine, ühesõnaga vajalike programmide loomise kaudu kolleegide töö lihtsustamine.
Ema on isiklik abistaja
Alina käib tööl koos emaga, kuid ema on ennekõike abistaja rollis. Pere on niimoodi otsustanud, kuna emal on kehva keeleoskuse ja hariduse tõttu raske tööd leida. Ema ise ütleb, et ta tunneb ju oma lapse vajadusi kõige paremini ning riiklikku abistajat ei saaks vajalikus mahus nii ehk teisiti. Alina selgitab, et ema aitab teda hommikul autosse ja autost välja ning lõunal sööklasse, abi on vaja ka tualetis.
Nädalavahetusel käib Alina koolis – ta on Tallinna tehnikaülikooli teise kursuse magistrant. Ka õppimise juures on ema abi tarvis, sest loengud toimuvad eri majades ja üksi ühest hoonest teise ei pääse. Peamajas saab Alina aga suurepäraselt hakkama, see on uus maja ja kõik võimalused ratastooliga liikumiseks on olemas. Loengute ajal on ema vaba ja kasutab seda aega eesti keele õppimiseks.
Teistele puuetega inimestele, kes otsivad tööd, ütleb Alina, et tuleb olla julge. Kui ise oma erivajadustest rääkida, on tööandjal teada, mida oodata. |
