Kristi Leppik,
päevaleht Postimees, 5. juuni 2009
Kaks aastat tagasi Tallinna õppima asunud Tauno Terve (21), Jüri Lehtmets (22) ja Karl Neilinn (22) avastasid, et ratastoolis noortel ei olegi nii palju võimalusi pealinnas vaba aega veeta, kui nad lootsid, ja asusid olukorda parandama.
Tallinnas ratastoolis noorte elu parandamine kulmineerub homme Kristiine keskuses Terve, Lehtmetsa ja Neilinni organiseeritud üritusega, et teavitada tavainimesi ratastoolis noorte tegemistest.
Seal saavad kõik proovida, kuidas on ratastooliga liigelda, läbides võistlusel ka ettenähtud raja, kus on nii kaldteed kui ka vaibad.
«Üks osa rajast on natuke keerulisem,» rääkis Terve. Ent mis raskemal rajaosal ees ootab, selle jätsid noored saladuseks.
Nii suurt üritust, nagu Kristiine keskuses homme aset leiab, ei osanud noormehed ettegi kujutada. Idee tutvustada ratastoolis noorte tegemisi sai alguse mõttest korraldada oma koolis, Astangu kutserehabilitatsioonikeskuses ratastoolis inimestele pidu.
Ent tuttavate algatusel mõtlesid noored asja suuremalt ja otsustasid võtta ette suurema projekti, mille nimeks «Pidu ratastel».
Tallinnas elatud aja jooksul toimunud arenguid peavad Terve, Lehtmets ja Neilinn sellisteks, mida nad ei oleks uneski ette näinud. Pealinna elama asudes ei arvanud nad näiteks, et trollijuhid neid nägupidu tundma õpivad. Nimelt on noored kahe aasta jooksul trollijuhid välja koolitanud, et nad ratastoolis liikuvatele inimestele bussis kaldtee avavad.
Neilinn rääkis, kuidas ta eelmisel kevadel otsustas, et proovib kesklinna sõita trolliga. Esimene kogemus noormehele oli väga positiivne ja nii otsustas ta järgmisel korral kutsuda kaasa ka Lehtmetsa.
Teisel katsetusel selgus, et kõik trollijuhid ei olegi teadlikud, et nende juhitavates uutes trollides on olemas kaldtee, mis spetsiaalselt ratastoolis inimestele mõeldud. «Mul on kaldtee bussis või?» meenutas Lehtmets trollijuhi küsimust.
Noormees lisas, et algul lasksid trollijuhid lihtsalt bussi madalamale, et noored transpordi peale saaksid. «Kui ilmad päikselisemaks lähevad, proovime trammisõidu ka järele,» rääkis ta rõõmustades.
Samas ei ole kõik trollisõidu kogemused poistele nii positiivsed olnud. Neilinni sõnul on talle osaks saanud ka ropp venekeelne sõim. «Tõlkes oli see nii, et mida teiesugused trollis teevad, te peaksite üldse loomaaias olema,» meenutas ta trollijuhi sõnu.
Ent pärast kõnet trolliparki ja rääkides seal edasi trollijuhi meeleoluka monoloogi, on trollijuht nüüd nagu ära vahetatud. «Nüüd kamandab ta trollis isegi inimesed eest ära, et ma kusagil olla saaksin,» rääkis Neilinn rõõmsalt.
Küsimusele, kas nii rõõmsameelseid noormehi ka haletsetakse ja nendega suhtlemisest eemale hoitakse, vastasid nad, et juhtumeid on olnud küll.
«Mulle ei meeldi see, et meedias soovitakse meilt nii-öelda pisarat välja kiskuda,» rääkis Lehtmets ja meenutas, kuidas temast sooviti mõni aeg tagasi artiklit kirjutada, aga ajakirjanik pettus, et ta oodatud hala noormehe suust ei kuulnudki.
«Olin siis küll just haiglas ravil, aga mulle halada ei meeldi,» ütles ta ning lisas, et tema näolt rõõmsat naeratust nii kerge pühkida ei ole.
Et elus edasi jõuda, mõtlevad poisid ise, et igal olukorral on lahendus.
«Kui ühes kohas on äärekivi liiga kõrge ja ratastooli jaoks kaldtee puudub, siis kuskilt ikka alla saab,» valgustas Terve olukorra lahendusest. «Selle pärast ei saa veel püssi põõsasse visata.» |
