Epp Reinmets
Naisteleht, 3. aprill 2009
Alina Poklad esindas kuu aega tagasi Eestit maailma esimesel puuetega inimeste missivõistlusel. Nüüd, superhea kogemuse võrra rikkamana, tahab ta juba järgmisel aastal korraldada selle võistluse ametliku Eesti eelvooru. «Me peame lahti saama oma ühiskonna kompleksidest,» leiab ta.
Kui Tallinna tehnikaülikooli kolmanda kursuse informaatikatudeng Alina (21) sai Eesti Puuetega Inimeste Kojalt pakkumise osaleda Türgis peetaval rahvusvahelisel puuetega inimeste missivõistlusel, ei kõhelnud ta hetkegi. Sünnist saati ratastoolis olnud energilise neiu vastus oli rõõmus jah!
Siis läks elu kiireks: enese võistlusvalmis seadmiseks oli tal aega üürikesed kaks nädalat. Kui kostüümid valitud, soengud mitu korda läbi proovitud ja kohvrid pakitud, sõitiski neiu koos emaga Türki. «Mu mõlemad vanemad on mulle suureks toeks, nende kaasaelamise ja toetuseta poleks ma pooltki nii aktiivne ja õnnelik,» kiidab neiu. Lõunamaale võistlema minna aitasid Alinal Tallinna Tehnikaülikool ja tema kodune Jõelähtme vald.
Ärevus oli Alinal sees päris suur, aga see lahtus niipea, kui ta Türgis lennukilt maha astus. Vastuvõtt oli soe ja elamistingimused Ankara uhkes hotellis lausa luksuslikud.
«Paljude koduste kartus võõra riigi ja sellelaadse võistluse ees oli alusetu,» meenutab Alina. Ta oli siinmail kuulnud päris palju kahtlusi, et ega üks selline võistlus (ja veel sellises riigis!) saa head tähendada – küllap on tegu haltuura või muu kahtlase üritusega.
Kas kõik missid peavad dieeti?
Alina jutustab, et võistlusele eelnes nn promotuuri-nädal, mil neid viidi kaunitesse kohtadesse kohaliku kultuuriga tutvuma ja õhtuti külastati peeneid restorane. «Neid õhtusööke oli lausa patt mitte nautida,» ütleb Alina ja lisab naerdes, et kui teised missid peavad võistluse eel ranget dieeti, siis neil polnud plaaniski endale Türgi köögi hõrgutisi keelata.
Promonädala meeldejäävaim üritus oli Alina sõnul FashionTV moesõu, kus oli kohal kogu Ankara eliit. Sel õhtul olid missikandidaadid eriti kaunites õhtukleitides ja ka käteta või liikumispuudega tüdrukud tundsid end modellide keskel ilusatena.
«Olime oma tegemistega pidevalt ajalehes ja saime selle nädala jooksul rahva seas üsna tuntuks,» räägib Alina. Tal ei lähe iial meelest, kuidas pärast võistlusi, kui oldi juba koduteel, astus lennujaamas tema juurde võõras naine, et oma lemmikule, Miss Estoniale kõike head soovida.
Konkurentide varvastel
Paar päeva enne võistlusi algasid lavatreeningud. Need polnud sugugi lust ja lillepidu – pingutada tuli kõvasti. «Kümnel võistelnud tüdrukul oli igaühel erinev puue. Oli pimedaid, neid, kes liikusid kepiga või ratastoolis,» selgitab Alina. Kuid et neidudega tegeles tõeliselt proff koreograaf, said nad laval liikumise kolmes erinevas voorus kiiresti selgeks.
Kuna tüdrukud olid harjutanud suuremal poodiumil kui see, millel neil võistelda tuli, juhtus ka kergemaid äpardusi. «Türgi tüdruk sõitis tantsu ajal ratastooliga minu varba peale ja mina omakorda Aserbaid˛aani neiu varbale,» ajab see lugu Alinale veel praegugi naeru peale. Vaatamata valule, jätkasid neiud vapralt ja professionaalidele kohaselt suure naeratusega. «Rahvas ei märganud midagi, aga meile tegi see hiljem lava taga üsna palju nalja!»
Naljakaid viperusi jagus veelgi, kuid pahatahtlikke kisklemisi, millest nn tavalistelt missivõistlustelt õudusjutte oleme kuulnud, ei tekkinud kordagi. «Hoopis alati aidati üksteist, näiteks kui kellelgi oli raskusi riietumisel või muid muresid,» nendib Alina.
Kaotajaid ei ole
Pärast kolme vooru («Laval olles ei pabistanud ma enam üldse,» ütleb Alina uhkelt) kuulutati välja esikolmik. Missiks krooniti Türgi neiu. Ülejäänud üheksat neidu, kes pärit Küproselt, Saksamaalt, Tšehhist, Bulgaariast, Süüriast, Hollandist, Eestist ja Aserbaid˛aanist (sealt oli territoriaal-poliitilistel põhjustel kaks esindajat, selgitab Alina), tunnustati erinevate tiitlitega. «Mina sain tiitli Miss Juuksed,» lehvitab neiu rõõmsalt oma punaseid kiharaid.
Türgis olles tundis Alina igal sammul, et seal maal suhtutakse puuetega inimestesse hoopis teisiti kui meil ja mujal. «Kogu aeg sisendati meisse enesekindlust, et just füüsiliste puuete tõttu olemegi me nii eriliselt ilusad,» sõnab Alina, kellele oli ainuüksi sellel võistlusel osalemine eneseületus ja suur tunnustus.
Võistlusest innustust saanuna lubab neiu järgmisel aastal korraldada sama võistluse eelvooru Eestis! |
