Helo Talva
ajakiri Naised, detsember 2008
996 pruutpaari pulmaisaks olnud Tõnu Tähe (53) usub, et teda ratastooli aheldanud ravimatut lihashaigust ALSi aitavad siiski seljatada õige mõtlemine ja Hiina arstid.
Kaks aastat tagasi hakkas rahva seas oma oskustega legendaarse pulmaisa tiitli välja teeninud Tõnu Tähe tundma, et tema käed ja jalad ei taha enam hästi sõna kuulata. Asjad hakkasid sõrmede vahelt maha kukkuma ja korraga töntsiks jäänud jalad koperdasid iga asja taha.
"Alguses ei osanud ma sellele tähelepanu pöörata, kirjutasin toimuva lihtsalt ületöötamise ja väsimuse arvele," meenutab ta oma esimesi haigustunnuseid. Kuna kuus aastat tagasi diagnoositi Tõnul diabeet, oli just endokrinoloog Marju Past see arst, kellel tekkisid patsiendi väsimuse suhtes kahtlused, ja ta saatis mehe Magdaleena haiglasse uuringutele. Nõeltega surmatõve vastu
"Kuigi diagnoosiks pakuti ALS ehk amüotroofiline lateraalskleroos, mis maakeeli tähendab lihaste kärbumist, ei osanud ma olukorra tõsidust mõista. Arvasin oma tarkusest, et lihastele tuleks kasuks nõelravi, ja leidsingi Tallinnas ühe abielupaari, kes seda tegi," pajatab Tõnu. Nüüd kahetseb ta seda otsust kibedalt, kuna on veendunud, et ilmselt mitte just kõige kompetentsem nõelravi mitte ei pidurdanud haigust, vaid tegi olukorra hullemaks.
Mullu novembris kinnitasid Tartu arstid varem pandud diagnoosi. Kuid alles siis, kui Tõnu hakkas haiguse kohta internetist rohkem teadmisi otsima ja jõudis Eesti Lihashaigete Seltsi kodulehele, tabas teda šokk.
"Selgus, et ALS loetakse kuue raskeima haiguse hulka, mida inimene võib põdeda. 53aastase mehe kohta on see ränk diagnoos," nentis ta.
Kahjuks pole siiani suudetud selle haiguse vastu rohtu leida. Tõnu sõnul on kasutatud haiguse pidurdamiseks liitiumsoolade ravimit, mis aga mõjub hävitavalt maksale ja pole andnud erilisi tulemusi. "Ega seega suurt vahet ole, kas sured maksapuudulikkusesse või lämbud," nendib ta ohates.
Akadeemiline meditsiin väidab, et tegu on parandamatu haigusega, lämbumise tagajärjel surmaga lõppevast tõvest võib päästa vaid ime. Diagnoosist alates antakse haigele elupäevi vaid kahe ja poole aasta jagu. Tõnu teada on Eestis ALSi diagnoosiga inimesi ühe käe sõrmede jagu. "Kuulsin ühe saatusekaaslase käest, et viiel protsendil ALSi-haigetest on võimalik haigusest elusana välja tulla ja isegi paraneda. Olen kindel, et mina kuulun nende hulka, sest tegemist on psühhosomaatilise haigusega," sisendab Tõnu eelkõige endale ellujäämislootust. "Tahan enda najal tõestada, et pole ravimatuid haigusi, on vaid ravimatud inimesed," lisab ta kindlal häälel. Tõnu on viimasel aastal otsinud haigusest võitusaamiseks abi raamatutest, milles räägitakse andestamisest, meditatsioonist, kehasse kinni jäänud emotsioonide mõjust tervisele. "Olen õppinud meditatsiooni, mul on reiki teine aste, tegelen oma viha ja hirmude vabastamisega, nii teistele kui ka iseendale andestamisega juba raku tasandil," pajatab ta.
Kuigi Tõnu ütlust mööda on ta siiralt tänulik haigusele, et see on sundinud teda nii sügavale endasse vaatama ja mõtlema töö asemel nüüd iseendale, peab ta hoolikalt talle antud elupäevi kasutama. Raske haigus on olnud keha laastamisel kiire ja otsib nõrku kohti. Kui omal ajal suutis Tõnu täisjõus mehena rebida üles 250 kilo kaaluva kangi, siis nüüd on käe- ja jalalihased peaaegu olematud, sõrmed ei suuda isegi kohvitassi tõsta, vedeliku jaoks on tassis joogikõrs. Raamatute lugemisel märgistab ta markeriga olulised kohad, kuid marker ei püsi sõrmede, vaid hammaste vahel. "Piisab, kui igaühel oleks kodus kolm raamatut: "Uus maailm", "Saladus" ja "Loov visualiseerimine". Neist saab suurt abi, kui on vaid järjekindlust, mõistmist ja tervenemise soovi," ütleb Tõnu. Tema hääl on väikese ruumi kohta ebatavaliselt vali, sisendusjõuline, juhtiv. Omal jõul ei tõuse
Endisest legendaarsest pulmaisast ongi alles jäänud vaid tema koolitatud, tugev hääl, mis olevat omaniku sõnul siiski juba märgatavalt nõrgemaks jäänud. Arvuti on Tõnule ainus side välismaailmaga, kuid moondunud sõrmede ja aju käsklustele allumatute lihastega on meilide kirjutamine tõsine katsumus. Ta kiidab Skype'i, mis võimaldab suhelda üksikute allesjäänud sõpradega. Nõrgenenud lihaste tõttu kannab Tõnu kaelatuge, kuna muidu ei suudaks ta püstipäi arvuti taga olla. Diabeedi tõttu on tähtis õigel ajal süstid teha, puhata, reeglipäraselt toituda.
Korteris suudab ta iseseisvalt ringi liikuda vaid kõndimistooli abil. Kui Tõnu juhtub kukkuma, peab tal olema telefon käeulatuses, et abi kutsuda — omal jõul täismees põrandalt püsti ei saa. "Minust on saanud lühikese ajaga väga piiratud liikumisvõimega, sügava puudega invaliid," tunnistab Tõnu, kes enam ei unistagi, et jõuab ükskord teha ka need neli pulma, mis tuhandest puudu on jäänud. Pulmadest räägib Tõnu meelsamini kui oma haigusest. Nüüd, mil ta on aheldatud ratastooli ja püüab kohaneda oma abitusega, tunnistab Tõnu, et on kõvasti tööd rabanud. Ligi kümme aastat tagasi oli tema jaoks kõige pulmarohkem aasta, mil ta viis läbi 108 pulma. Ehitust õppinud Tõnu on koolitanud end ka Tallinna Pedagoogikaülikoolis režissöör-lavastajaks. Mees on peale pulmavanaks olemise pidanud töödejuhataja, ametiühingu esimehe, kultuuritöötaja ja inseneri ning ettevõtja ametit. Hiina imet otsima
Haigus on sundinud Tõnu mõtlema oma senisele elule, tema elus olnud inimestele. Iseendalt on ta lugematu arv kordi küsinud, mille nimel ta on elus nii palju tööd rabanud. Üks põhjus oli raha, siis lisandus soov oma perele tõestada, et ta saab hakkama. Kuid pulmavana amet pole meelakkumine. "Kindlasti on haigestumisel mitte sugugi väike osa ka selle töö tõttu magamata jäänud öödel," nendib ta. "Kui jälle jalul olen, ei hakka ma noortele pulmi tegema, vaid pühendun hõbe- ja kuldpulmadele," lisab Tõnu. Samuti peab ta plaani saata oma 16aastane poeg massaaži õppima, sest ta on näinud massaaži imelist mõju oma jõude olevatele ja kärbuvatele lihastele.
Veel on tal suur usk ja lootus saada kokku rahasumma, mis võimaldaks sõita ravile Hiinasse. Seal avati kolm aastat tagasi kliinik, kus ravitakse märkimisväärsete tulemustega muu hulgas ka ALSi.
"Kliiniku koduleheküljel on näiteid, kus pärast 50päevast ravi liigub inimene iseseisvalt, kõrvalise abita. Minimaalselt 60 päeva kestev ravi Huaihua linnas asuvas kliinikus on kallis, vaja oleks koguda 160 000 krooni nii raviks kui ka sõiduks," selgitab Tõnu, kelle veidi üle 3000kroonise pensioni juures on sellise summa kokkusaamine mõeldamatu. Seepärast loodab ta inimeste abile. "Olen tänulik kõikidele, kes on mind juba aidanud. Kogesin, et minu töö on inimestele meelde jäänud ja meeldinud." |
