Mart Taevere
Saatesari Puutepunkt, november 2008 53 aastane Tõnu Tähe on eluaeg olnud aktiivne inimene.
Töötanud on ta ehituses, olnud ligi 1000-s pulmas õhtujuht ning tõsiselt on tegelnud ka spordiga..
Siis äkki, 2006, haigestus Tõnu amüotroofilisse lateraalskleroosi. Mis lihtsasse keelde ümberpanduna tähendab lihaste kärbumist.
Täna on Tõnu optimistlik ja ta usub oma paranemisse.
Meile rääkis ta oma haigeks jäämise loo ja mis kõik sellega kaasnes… Tõnu:
Kaks aastat tagasi ma hakkasin märkama, et midagi on valesti. Ei saanud enam tööriistu sõrmedega haarata. Siis ma ise alguses, ma olin kuulnud, et karpaalkanaliga on mingisugused jamad… Et sõrmed ei haara. Noh, leppisin olukorraga. Ega ei ole ka enam esimeses nooruses, 50 oli juba tol ajal. Nüüd siis läks olukord hullemaks ja hullemaks. Ja möödunud aasta märtsis diagnoositi, sügava kahtlusega, ALS või siis see amüotroofiline lateraalskleroos.
Veel aprillikuus mul oli julgust ja nahaalsust minna linna ilma karguta. Ma liikusin juba suht-koht raskelt, aga ma ei tulnud selle pealegi, et võib nii hullusti kukkuda, et nägu lõhki on. Siis, kui ma esimest korda kukkusin, sain ma aru, et ma olen haige. Siis läks nagu hirmus kiiresti asi käest ära. Alguses läks kark käiku, siis ei olnud enam kargust ka abi. Jõudu ei olnud? Jah, mul ei olnud jõudu seda karku hoida. See kark kaalub 700-800 grammi, aga minu jaoks oli juba seegi suur raskus. Veel kaks aastat tagasi mingisugune 80 kilo ära tõsta polnud mingisugune probleem.
Selle haiguse progressioon on sedavõrd kiire. Tähendab öeldakse… See on lihaste atroofia. Nõrgenevad absoluutselt kõik lihased. Ka hingamislihased. Tähendab, letaalne lõpp ongi lämbumissurm. Mis ei ole eriti ilus perspektiiv. Me oleme harjunud, et kui on haigus, siis on ka ravi ja rohud. ALS-i puhul on teisiti. Tõnu:
Ravi ei saa üldse. Tähendab — ravimeid ei ole. Mitte mingit ravi ei ole. Tegelikult on praegu nüüd niimoodi — see on minu arusaam asjadest — et ravi saab inimene ainult ise teha endale. Kogu see alumine rida kirjandust on eneseabi kirjandus. Mis ma nüüd viimase aasta jooksul olen endale soetanud, üle 200 raamatu juba. Et korrastada seda kõrvadevahelist ruumi. Et kui haigus on tulnud, siis ta peab ka kuidagi välja saama. Ei ole ju nii, et tuli ja ära ei lähe. Eks ma nüüd siis tegelen eneseharimisega, et kuidagi sellest haigusest välja tulla. Raske haigus muudab nii haiget kui ka tema lähedasi. Kõik sõltub muidugi inimesest… Tõnu:
Need inimesed, kes said aru sellest matsust, hakkasid kaastundlikumalt vaatama. Samas väga suur osa inimesi kadus ka kõrvalt ära. Praegu on jäänud selle haiguse perioodil … on selekteerunud välja see ringkond inimesi, kes tõesti tahavad mind aidata. Ja ma olen hirmus tänulik neile inimestele, kes on mulle vastu tulnud. Ükskõik mis moel.
Nüüd hakkad nagu aru saama, kuivõrd oluline on olla iga pisikese asja eest tänulik. Ma olen tänulik iga päeva eest, mis mulle on antud. Sest see kõik on preemia.
Kui seda haigust ei oleks olnud, ei oleks ma eluilmaski suutnud või … poleks põhjustki olnud ise-endasse nii sügavalt vaadata. Aeg-ajalt peaks ikka endasse süüvima, mõtisklema… Kahjuks on alati kiire. Pidev kiirustamine tekitab stressi, Stressis olek — haiguse. Nii lihtne see ongi! Haigus aga jätab inimese alati ka millestki ilma, mida siis taga igatsetakse. Millest unistatakse… Tõnu:
Mul üks väga hea tuttav küsis kunagi, et kui ma terveks saan ja käed uuesti liikuma hakkavad. Et mis on esimene asi, mida ma teen? Siis ma ütlesin talle, et ma tahaksin lipsu kaela siduda! Öelge, kas te ise usute, et võidate haiguse? Ja.
Ma väga loodan, et ma täna aasta pärast suudan teid ise ukse peal vastu võtta. Ja ütleme siis — ise endaga hakkama saada. |
