Naisteleht, detsember 2006 Nelja geeniveaga lapse vanemad leiavad eluraskuste eest pelgupaiga tantsupõrandal.
Ühes novembrikuu Naistelehes rääkisid oma pere loo Lembit ja Liivia Vaas, kelle neli last põevad haruldast geenihaigust, millele ravi ei ole veel leitud.
Raskustele vaatamata on Lembitu ja Liivia elus Põlvamaal palju rõõmu ja armastust. Iseäranis liidab neid ühine hobi — tants.
«Suvel käisime jalga keerutamas põhiliselt naabermaakonna pubides, Nuustakul ja Pühajärve puhkekeskuses. Vahele ei jäänud ka suvised vallaüritused,» räägib Liivia. «Talvel saame väljas käia vastavalt abikaasa tööajale — tal selline liikuv graafik.» Tantsukohtade leidmisega neil raskusi ei ole. «Kultuurimajades on talviti rohkem üritusi, aga kui saame, siis põrutame ikka Nuustakule.» Tantsivad end muredest priiks
Mõned aastad tagasi seadis Liivia sisse tantsupäeviku, kuhu paneb kirja kõik kohad, kus käidud, ja ansamblid, mille järgi tantsitud. Ülevaade on täpne nagu kellavärk: «Oleme tantsinud 72 ansambli järgi ja 40 kohas.»
Vaba õhtut on Liivial-Lembitul aeg-ajalt hädasti vaja: pidev hool, mida vajavad ratastooli jäänud kaks vanemat poega, kurnaks välja ka suurema hulga hooldajaid. Seni on vanemad kahekesi hakkama saanud.
Paar on oma tantsuoskuse nii heaks lihvinud, et on saanud isegi auhindu. «16. novembril oli Räpina aianduskooli sügisball. Sõbranna pani meid tantsuvõistlustele kirja — me ise poleks seda küll teha julgenud,» muljetab Liivia. «Nautisime Mait Maltise laulu ja tantsisime end muredest priiks. Ja meile üllatuseks — võitsime! Saime võrratu lillekimbu ja kinkekaardi Puuriida pubisse,» räägib Liivia õnnelikult.
Pühade ajal vaatavad nad lastega telerist südamlikke jõulufilme. «Kuna meie omad ei näe subtiitreid lugeda, siis «tõlgin» mina. Vahel rõõmustame koos, ja kui on eriti südamlik koht, poetame ka pisara.» |
