Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Lihasehaigete seltsi plaan jäävee annetustega
Webbyt
Webbyt Selts kulutab jäävee-kampaaniaga kogutud raha kõigi lihasehaigete ravi toetuseks
Webbyt
Webbyt 7 uudised - seitsmesed said ka veeämbrita hakkama: TV3 annetas 1000 eurot Eesti Lihasehaigete Seltsile
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts: jäävee kampaaniaga annetatud raha kasutamiseks on mitmeid ideid.
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts jää-ämbri annetussummast: on suur vastutus liikmete ja annetajate ees
Webbyt
Webbyt Õhtuleht.ee „Lennukisse ratastoolis: varu aega sekeldusteks“
Webbyt
Webbyt Euroopa Noored "JÜRI LUGU"
Webbyt
Webbyt Annika: «Aitamine paneb väärtushinnangud paika.»
Webbyt
Webbyt Helpifici blogi
Webbyt
Webbyt VIDEO: Mis on elektriratastooli saalihoki ja kes seda mängivad?
Webbyt
Webbyt Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi osaleb rahvusvahelisel turniiril Hollandis
Webbyt
Webbyt SEB Tallinna Maraton
Webbyt
Webbyt Intervjuu Jüriga ajakirjas "Sinuga" "Külma vett krae vahele"
Webbyt
Webbyt "Koit" suvisest Taevaskoja Lonnyga sõidust: "Liikumispuudega inimesed matkasid Taevaskojas"
Webbyt
Webbyt Kas saan lubada endale tööl käimist?
Webbyt
Webbyt Vestlus vabadusest
Webbyt
Webbyt PROBLEEM: Uus katse: nüüd teeme tugikodu mudeli valmis!
Webbyt
Webbyt Liikumispuudega inimesed ühistranspordis
Webbyt
Webbyt Lihashaigete selts: annetusi on jäänud palju vähemaks
Webbyt
Webbyt Õhtuleht: Ratastoolirahvas käis Toompeal eeskuju näitamas
Webbyt
Webbyt Lihashaige Jüri Lehtmets: jää-ämbri väljakutse ja milleks seda vaja oli



Haige ja hüljatud

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Jaanus Hämarsoo
Kroonika, juuni 2008

«Elu on läinud nutuselt lörri,» kurvastab legendaarne pulmaisa TÕNU TÄHE. Ränk haigus on Tähelt viimase aastaga röövinud nii töövõime kui ka kõik muu.
Tõnu (53), kelle taktikepi all on kolmekümne aasta jooksul peetud ligi tuhat pulma, põeb ravimatut haigust — amüotroofilist lateraalskleroosi (ALS). Maakeeli tähendab see lihaste kärbumist, mille vastu ei ole siiani rohtu leida suudetud. Lämbumise tagajärjel surmaga lõppevast tõvest võib päästa vaid ime.
Kui omal ajal täisjõus mehena rebis Tõnu maast lahti 250 kilo kaaluva kangi, siis nüüd suudab ta mõlemat piitspeenikest kätt abiks võttes vaevu mahlaklaasi suu juurde tõsta... Tõnu on kaotanud viimastel kuudel kehakaalust paarkümmend kilo, sest haiguse kulg halvemuse suunas on olnud hirmuäratavalt kiire.
Tõnu usub, et ta paraneb. Mees liigub oma Kose kolmetoalises korteris vaid äärmisel vajadusel. Olukord on seda trööstitum, et kaks kuud tagasi jättis ta päevapealt maha ka naine, kellega veel detsembris tähistati kahekümnendat pulma-aastapäeva. Elunäinud mehena märkas ja kahtlustas Tõnu ammu, et abikaasal on keegi teine, kuid ta üritas silma kinni pigistada.

Tõnu sai päev enne Kroonikaga kohtumist vallavalitsuselt kirja, kus ta palvele saada sotsiaalrahadest toetust vastatakse eitavalt. Kiri, mida Tähe on pärast saabumist korduvalt näppude vahel hoidnud, on mõnest kohast krobeline ja veidi pundunud, sest sellele on langenud pisarad…
Tõnu taotles 9000 krooni, et ta saaks osta liikumist hõlbustavad ortoosid. Paraku ei liigitu aga Tõnu oma invaliidsuspensioni, 3200 krooni tõttu halvasti toimetulevate inimeste hulka. Halvasti toime tulevate isikute sissetuleku piir on 2990 krooni ja kuna Tähe saab kuus 210 krooni rohkem, pole tal lootust valla abile.
Tõnu elus on viimase aastaga kõik pea peale pöördunud. Veidi vähem kui aasta tagasi, mullu augustis, viis ta läbi oma seni viimaseks jäänud pulma. Interneti pulmafoorumis uurivad pulmakülalised siiani, kust Tähe-nimelist pulmavana leida, sest rahvas jäi peoga väga rahule.
«Ma tegin tõesti oma tööd hingega,» sõnab Tõnu vaikselt. Ta tõstab käed, kuid mitte janu kustutamiseks, vaid selleks, et varjata pisaraid. Kulub pea minut täis ängistavat vaikust. Hetkel kõlaksid lohutussõnad abitult, ehk isegi tobedalt.
«Ma vabandan,» lausub Tõnu veelgi vaiksemalt. «Emotsioonid on väga üleval... Mind hirmsat moodi solvas eile see kiri. Need ortoosid maksavad kokku minu kolme kuu pensioni — siis ma ei peaks sööma ka.»
Tõnu ei ole vihane, sest seda oleks tal enese säästmisel kõige vähem vaja. Põhjus on muus.
«See on nii masendav, et minu elukvaliteedi üle otsustavad teised inimesed,» ütleb mees, silmad veekalkvel. Ta tõstab käte abiga vaevaliselt ühe jala üle teise. «Kusjuures ma ei nõua midagi üle mõistuse käivat, ma lihtsalt tahaksin vahetevahel väljas käia, aga ilma nende ortoosideta seda muidugi ei tee.»
Tõnu tunneb end täiesti abituna, sest tal polevat enam kellegi poole pöörduda. Tema probleemi lahendab kas vallavalitsus või mitte, ning sellest instantsist ta mööda minna ei saa.
«Summa ortooside tarvis tuleks valla sotsiaalrahadest. Noh, ma ütlen, see kõik on nii muserdav. Siis veel, kui sa omad mingisugustki väärtust tööjõuturul, suudad kaasa rääkida, siis veel toetatakse sind selle bürokraatiamasina poolt, aga nii kui sa oled out of business, nii ei ole enam mitte kellegi asi, kas sa kooled või ei koole.»

Ränk haigus diagnoositi Tõnul rohkem kui aasta eest. Ta oli juba varem täheldanud, et asjad ei püsi hästi peos ning samm on muutunud kohmakamaks. Uuringud viisid lihashaiguste kõige tõsisema diagnoosini. Tõnu teada põeb seda tõbe Eestis lisaks temale veel kaks-kolm inimest.
Tagantjärele leiab Tõnu piisavalt märke sellest, et ka isiklik elu keeras pöördumatult langusele alates päevast, mil abikaasale ta haigus ja selle tõsidus teatavaks sai. Kuigi Tõnu on meeleolukaid pulmapidusid läbi viies õnne lävepakule juhatanud ligi tuhatkond paari, pole ta enda elu olnud just kõige roosilisem. Oma seni veel seaduslikku abikaasat nimetab ta juba eksiks. Tegemist on Tõnu teise abieluga, mille kurnav lahutusprotsess alles ees seisab.
«Ta arvas tükk aega, et ma lõpmatuseni kannatan,» ütleb Tõnu. «Ma olen liikumispuudega invaliid, aga ma ei ole ajuinvaliid. Nüüd ma tõesti, omades piisavat elukogemust, arvan nii, et inimestel, kes lähevad paari, tuleks selleks, et tulevikus ära hoida ebameeldivaid ekstsesse, varajagamist ja niisuguseid asju, teha abieluvaraleping.»
Tõnu räägib seda omast kogemusest. Korter, kus ta elab, on tema ja ta abikaasa ühisvara. Parematel päevadel lasi Tõnu korteris remondi teha ning ekspert hindas kinnisvara väärtuseks 1,2–1,3 miljonit krooni.
«Naine tahab tervet korterit ning tegutseb selle nimel koos valla sotsiaalnõunikuga, kes on ta hea sõbranna. Viimane nõudis mu perearstilt, et on vaja niisugust tõendit ja õiendit, et Tõnu Tähe on süüdimatu. Vot nii kaugele läheb asi. Perearst ütles muidugi õnneks kohe ära.»
Tõnu sõnab, et ta pidas oma naisest natuke rohkem, aga nagu ütlevad venelased: metštat ne vredno! (Unistamine tervist ei riku — toim.)

«Nüüd, sellises keerulises situatsioonis sa näed, kellega sa oled koos elanud ja mis aura ja hingega inimene on. Me olime koos 20 aastat. Muidugi neid jamasid, neid kõrvalehüppeid oli tal enne ka, aga eks ma püüdsin talle ikkagi andestada. Lapsed olid väikesed ja... Ikka püüad aru saada,» seletab Tõnu.
Tähe soovitab noorpaaridel sõlmida abieluvaralepingu, sest tunnetega on nagu on — need ühel hetkel lihtsalt kaovad. Ja kui suhe laguneb seetõttu, et üks pakub lepingut ja teine sellepärast solvub, siis mingugi see parem kohe sealsamas lõhki.
Tõnu sõnul tegi abikaasa sel ajal, kui ta haiglas uuringutel viibis, nende korteris puhta töö. Näiteks kadus sealt hinnaline kulduur ja kallis kuldrinnanõel. «Kõik viis puhtaks, absoluutselt,» lausub Tõnu. «Annaks jumal, et keegi ei peaks tundma seda, milline naiste alatus tegelikult on. Praegu on mul sellest eriti raske rääkida, olen haige ja eriti haavatav. Samas julgen ka oma pojale, kes on praegu 16aastane, öelda, et kui ta peaks tulevikus langetama valikuid, siis püüaks teha nõnda, et kellelgi neist valus ei oleks.»

Tõnu on õppinud ehitust ja ta on Tallinna Pedagoogikaülikooli diplomeeritud režissöör-lavastaja. Mees on lisaks pulmavanaks olemisele pidanud töödejuhataja, kulturniku ja inseneri ametit.
Kõige pulmarohkem oli tema jaoks 1999. aasta, ta viis siis läbi 108 pulma. Tõnu naerab, et isegi siis, kui ta pani uksed ja aknad kinni, kippus töö ja ka raha kuskilt august ikka sisse pugema.
«Jah, raha oli kui ratsahobuse sitta,» kiidab peovana.
Tõnu elavneb märgatavalt, kui jutt läheb pulmadele. Seal on tal igasuguseid olukordi ette tulnud.
«Näiteks oli peigmehe ema koomas, ja pruutpaar lootis, et ta elab pulma üle,» meenutab Tõnu. «Kaarli kirikus oli laulatus, ja kui ma nägin autost välja astuvat peigmeest, siis oli selge, et ema oli samal päeval ikkagi manalateele läinud — ja mis pulma sa enam teed? Siis oligi nii, et tegime lihtsalt kahetunnise piduliku õhtusöögi. Vaikselt, rahulikult, ilma eriliste emotsioonideta.»
Kord sai üks vanavanematest pulmas infarkti. Kiirabi ei jõudnud õigel ajal kohale ja inimene lahkus jäädavalt. Viljandimaal peetud pulmas kukkus noorpaari üks isadest registreerimise ajal ära.
«Ma ei tea, kas tal oli insult või infarkt, isa viidi kiirabiga igal juhul ära, aga ta jõudis enne lahkumist öelda, et pidu peab edasi minema.»
Pidu jätkuski. Tõnu pidas haiglaga ühendust, kuni saabus sõnum, et isa ei ole enam.
«Kutsusin pruutpaari kõrvale ja teavitasin neid, aga ülejäänud rahvas sellest sel õhtul teada ei saanudki. Saime selle peo siiski tehtud.»
Tõnul on ette näidata ka kümme sellist pulma, kus ta on olnud paarile pulmavanemaks nii esimesel kui ka teisel korral, mil kaasad tähistasid juba hõbepulmi.

Efektseima pulma, mille Tõnu läbi viis, pidas maha üks juudi päritolu karusnahaärimees.
«Neil olid väga konkreetsed tingimused, kõik pidi jooksma minuti pealt, ja ma suutsin seda garanteerida,» meenutab Tõnu. «Kusjuures sel ajal oli Tallinnas üldse umbes viis limusiini, ja need olid sel õhtul kõik minu käsutuses. Rahas ei olnud küsimus, ainuüksi ilutulestiku peale läks 120 000 krooni. See pulm oli aastat kümmekond tagasi ja 120 000 oli väga suur raha.»
Tõnu sõnul polnud Pirita kloostri vahel enne sellist ilutulestikku taevasse põrutatud. Pürovahenditega üritust varustanud Ruffi töötajad ütlesid, et kui nad aastas kaks sellise eelarvega üritust teeksid, oleks firmale küll.
Pulma filmis kolm kaamerameest, kes materjali hiljem peigmehe juhtimisel kolm ööpäeva kokku monteerisid. Tõnu teenis peoga oma kõrgeima honorari — 47 000 krooni.
«Ma arvan, et peiule läks kogu see asi maksma umbes miljon krooni. Aga tööd oli ka, ja seda hinnati vastavalt,» ütleb Tõnu.
Tõnu on korraldanud ka suurärimehe Urmas Sõõrumaa pulmapeo.
«Mälumängus võiks küsida, millisel laeval heisati sotsialismiaja lõpus vardasse sinimustvalge lipp ja kes oli heiskaja,» sõnab Tõnu. «See juhtus Urmas Sõõrumaa pulmas kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses. Ta esimesed pulmad olid. Mina tegin need, Urmas on mu eksnaise tädipoeg.»
Lipuheiskamine toimus noorpaarile ja nende külalistele korraldatud meresõidul.
«Urmas isiklikult tõmbas punase lipu, see oli tõesti ka juba kalts, ahtris maha,» pajatab Tõnu. «Kapten-mehaanik tegi küll nägusid, aga ta ei julgenud mitte midagi öelda. Ja siis Urmas tõmbas sinimustvalge vardasse.»
Pulmas esines Mati Nuude, pidu ise toimus restoranis Carina. Sõõrumaa oli tol ajal käivitamas turvafirmat ESS.
«Kui kõik need turvamehed istusid lauda, siis kol-kol-kol käisid püstolite kabuurid vastu toole. Tol ajal ei rippunud need ju veel kaenla all, vaid olid vööl.»

Tänaseks on Tõnu oma vaated elule kardinaalselt ümber hinnanud. Ta küsib endalt tihti, mille nimel on ta elus sedavõrd palju tööd rabanud. Pulmavana amet, nagu Tõnu kinnitab, pole meelakkumine. Mees usub, et oma roll on haiguse tekkimisel ka pidude pidamise tõttu magamata jäänud öödel.
Haiguse seljatamise nimel on Tõnu käinud erinevate arstide ja ravitsejate vahet ja uurinud erinevaid haiguslugusid. Ta usub imesse. Üks ravitseja on talle kinnitanud, et ta elujuured on veel tugevad ja terved, mis tähendab, et kõik on võimalik. Ka paranemine.
Tõnu on nõuks võtnud talletada oma ligi tuhande pulma kogemused raamatusse. Ühtlasi koolitab ta pulmavanaks välja üht neljakümnele lähenevat meest. Viimase abiga loodab Tähe täis saada ka ümmarguse arvu pulmi, 1000 pidu, millest tal on veel vaid neli puudu.
«Kui jumal annab, siis teen ma need oma õpilase abiga ära,» on Tõnu optimistlik. «Otsustasin mehe välja koolitada, sest oleks patt viia 30 aasta kogemused endaga hauda kaasa.»
Tõnu hingab sügavalt sisse. Ta usub parimat. Viimased uuringud näitasid, et mehe süda ja kopsud peavad veel haigusele vastu, kuid liikumine muutub iga päevaga komplitseeritumaks...

 
Web2