Kirsti Vainküla
Õhtuleht, detsember 2001 Filmitegija ja fotograaf Peeter Tooming ei käinud elu jooksul ühelgi matusel. Et ühel päeval tuleb ka teda matta, teadis ta varakult ette. Terve viimane aasta käis filmimees Jüri Sillart temaga kaasas mööda imearste. Küll anti juurikaid ja põletati haiguslugusid, miski aga ei peatanud tõbe.
Et imearstide posimised ei aidanud, näitab Jüri Sillarti viimane kaader Peeter Toomingast. Kolm kuud enne surma ehk 6. veebruaril 1997, istub Peeter diivanil oma kodus. Tal on raske silmi lahti hoida, naine sätib ninale prille.
“See oli viimane kord, ta ei tahtnud, et teda enam filmitakse. Me suhtlesime pärast temaga küll telefoni teel, aga ta ei soovinud enam end kellelegi näidata. Valusid tal ei olnud, lihased kadusid ja ta lihtsalt hääbus,” räägib 75minutilise filmi “Peeter” autor Jüri Sillart nelja ja poole aasta tagusest ajast. Nüüd on ta valmis saanud filmi, mis räägib filmitegija ja fotograafi Peeter Toominga viimasest eluaastast lateraalses skleroosis ehk ravimatus haiguses, mille käigus lihased kärbuvad, kuni saabub surm. Haiguses, mis tuuakse näiteks, kui räägitakse eutanaasia vajalikkusest. “Tal oli kogu aeg mürgipurk taskus,” avab Jüri Sillart saladuse, mille filmi käigus teada sai. Mürk, mida Peeter Tooming korduvalt neelata ähvardas, oli peidetud filmitopsi.
Mõte tuli ühest kohtumisest
Sillart ei tundnud varem Toomingat. Filmi tegemine tuli äkki ja kiiresti. Sillart tegi telesaadet Grigori Kromanovist ja nägi, et ühes kinosaalis lõpetas parasjagu oma filmi läbivaatamist ka Peeter. “Ja vaatan, et ta tõstab kuidagi imelikult oma asju ümber, et käed nagu ei tööta... Ma ei mäleta, kumb see oli, kas tema ütles, või oli see minu mõte temast film teha. Mõtlesin, kurat, mispärast peaks inimesest filmi tegema siis, kui teda enam ei ole. Kui ta on olemas, on see palju põnevam. Ja kui ta rääkis oma haigusest, mis ei ole ravitav... ja kui saalist välja läksin, mõtlesin: see oli kihvt teema. Nädala pärast saime kokku ja ta jäi ruttu nõusse. Tal oli üks tingimus — okei, sa võid kaasas käia, aga ära küsi midagi. Kui alguses püüdsin küsida, siis ta tuletas meelde: ära küsi, meil oli kokkulepe...” meenutab Sillart.
Ta püüdis igal pool kohal olla — nii arstide kui ka sensitiivide juures. Tabas hetki, kui Peeter käis fotograaf Carl Sarapi jälgedes. Juba nii jõuetuna, et abikaasa Sirje sättis statiivi ja pildistas Peetri näpunäidete järgi mehe asemel.
14 kuud enne surma, 15. märtsil 1996, istub Peeter Tooming laua taga ja Jüri Sillart filmib. Selleks ajaks on Peeter juba pool aastat leppinud teadmisega: ta on parandamatult haige. “Kui inimene on ikkagi hädas oma eluga ja tahab ära, siis suremine tema jaoks, minu meelest, on kergendus. Pääsemine. Ja kui tema sai minema siit häda-orust, miks nukrutseme tema järele. Mida me leiname? Me peaks rõõmsad olema, et ta sai ära. Nutta ei tohi, igaüks peab mõtlema ühe naljaka meenutuse,” räägib Peeter aeglaselt ja uurib Sillartilt, kas too on ikka aru saanud, et tal on keel ristis? Sillart kohmetub ja ütleb, et hääl vist pole enam nii kõlav.
“Hääl hääleks, aga keel on ristis. See ongi see rida, kuhu ta lõpuks jõuab. Jõuab kaela välja, siis enam ei neela, ei räägi. Aga ma nii kaugele ei lase minna...” ütleb Peeter. Mis tähendab, et ei lase haigusel nii kaugele minna? Sillart teab, et Peeter mõtleb tagataskus olevale mürgipudelile. Ja kui Sillart talle kaamera annab, siis ta filmiks ennast. Hetkel, mil ta võtaks mürki...
“Kas võib ise kustutada elu?”
Sillart on kohal ka 12. aprillil, aastal 1996, kui Peeter on arsti juures, abikaasa Sirje istub kabineti ukse kõrval pingil. Peeter pihib arstile, et tahab elu lõpetada.
“Planeerisid, aga mismoodi?” küsib arst venekeelse aktsendiga. “Kõige lihtsamal moel, mis ei teeks valu...(Mõtleb pisut) Aga kas võib ise kustutada elu? Teie kui doktor ütlete kindlasti, et ei tohi?”
“Ei, miks, ma arvan, et võib. Ma omal ajal nii palju olen näinud...,” kaob arsti jutt vaikselt muu jutu sisse.
Jüri mäletab, et Peetril oli alati kartus — ta muutub ühel päeval liiga lapseks. Et lihaseid sööv haigus võtab ühel päeval jõu ning tema eest peab hoolitsema. Sestap demonstreeris ta Sillartile, kuidas mürgi võtmine käiks. Ta kirjutas mererannale, päris veepiirile tähed KCN ja pani vaevaliselt liikuvate käte abil filmitopsiku näilise mürgiga suule. Nii ta lõpetaks oma elu...
“Ma ei saanud algul aru, mida tähed tähendavad,” tunnistab Sillart. Küsida algul ei tohtinud. Hiljem selgus, et KCN on kaaliumtsüaniid.
Koos abikaasaga käib Peeter Tooming mööda imearste. Pärast esimest seanssi tunnistab Peeter: tema jaoks on alternatiiv-meditsiin must maagia ehk lihtsalt soolapuhumine. Kui ravitseja Kalju lubab Peetrile, et kuu aja pärast peab midagi liikuma positiivse poole, siis Peeter lubab uskuma hakata. Millesse? “Millessegi,” ütleb ta. Kui Peeter 25. mail kohtub vend Jaan Toomingaga, istub ta jõuetult tugitoolis ja kuulab elujõulise venna valusaid mõttekäike.
“Ma usun rohkem neid, kes ütlevad, et me ei suuda ravida, kuna keegi pole maailmas suutnud seda teha. Siiski, ma ootan imet, aga ma ei suuda uskuda. Olen nõus rahulikult kõdunema,” räägib Peeter kaamerasse.
“Aga kõige hullem asi on see, et sa ei kõdune. Sa ei kõdune kurat võtaks, vot see on. Kuna sa oled ristimata,” põrutab teatrimees Jaan Tooming valjult otsekui lavalt. “Sina oled praegu surev laip, tükk tuhka. Siis ei ole ju mõtet käia kellegi juures.”
“Ma ju ütlesin, et ei taha tuhaks saada. Sellepärast ma käingi,” püüab Peeter selgitada. Aga hääl väsib, kogu keha on väsinud. Peeter vaatab kaamerasse ja näib, et just Jüri Sillarti kaamerasilm mõistab teda kõige paremini.
Sillart küsis endalt filmimise aegu mitmeid kordi, kas on ikka eetiline filmida haiget inimest. Jõudis selgusele, et on. “Sain sellest alles hiljem aru, talle oli tähtis, et teda ei unustatud. Ta oli tähelepanu keskel. Ma ei tunne, et oleksin teinud midagi valesti,” tunnistab Sillart. Vastupidi — ka tema ise ei olnud pelgalt kaameramees, vaid kui kamraad, kellega oli Peetril huvitav igasugu asjadest rääkida. Kas või filmikeeles.
Vigala Sass lubas elu
Peeter ja Sirje käivad mitmeid kordi abi otsimas Vigala Sassilt. “Klassikaline meditsiin ei anna lootust, ütlevad, hakka surema,” põhjendab Peeter Saaremaale sõitmist. Esimesel korral, 7. juunil annab Sass neile juurikaid, mis ajavad surnud inimesed ka naerma. Kuu ajaga ei muutu midagi ja nõrkenud Peeter kukub pea lõhki.
“Õudselt kahju, et mul on nii kõva pea. Oleks korralikult kukkunud, oleks läinud teise ilma ja rahu majas. Mõtlen, et minuga oleks hea, aga Sirts, oi, ma ei tea...,” räägib Peeter oma Harju tänava kodus ja haletseb naist. Tublit abikaasat on lihtsalt kurb maha jätta... Peeter ei saa enam ise süüa ja ütleb välja, mis mõtleb: “Kõige lollim on see, et kui ma lõpuks seda mürgipurki lahti ei saa...”
Peeter Toomingat ajaski kõige enam närvi, et sensitiivid andsid talle kogu aeg lubadusi: ta saab terveks. Või kui mitte päris terveks, siis vähemalt haigus jääb pidama. “Aga ma arvan, et nad ei tohi lubada. Üks ütles, et garanteerin (tervekssaamise), Vigala Sass ütles, et juurikad panevad surnud ka liikuma... Mida ma usun? Ei maksa lubada,” on ta kaotanud usu tervenemisse.
Ainus, kes Peetrile julgelt ütles, et lateraalsel skleroosil “no treatment” ehk ravi ei ole, on Mustamäe haigla neurokirurg Aadu Liivat.
“Millesse surrakse, mis mind maha võtab?” küsib Peeter arstilt.
“Tüsistusse,” teatab Liivat.
Viimne võttepäev
Viimane põhjus kaamera välja võtta oli Peeter Toominga surmapäeval, 17. mail 1997. aastal. Jüri Sillart filmib veel sooja voodit, kus 57aastane Peeter Tooming paar tundi tagasi hinge heitis. Abikaasa Sirje seisab voodi kõrval.
“Seal ta ilusti lamas. Hommikul keerasin ta vasaku külje peale, vaikselt, vaikselt ta läks...” räägib murest murtud Sirje, kes mehe haiguse üle pidas väga täpselt päevikut.
Sirje Tooming peab oma mehest tehtud filmi selliseks portreefilmiks, mida enne pole Eestis tehtud. “See oli tõsine lugu, sest reeglina me selliseid tõsiseid ja valusaid lugusid ei taha näha. Elu on kord selline... Jüri tegi suurepärase filmi, see oli kõrgem meie kahe olmetraagikast,” ütleb Peeter Toominga lesk Sirje. |
