Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Lihasehaigete seltsi plaan jäävee annetustega
Webbyt
Webbyt Selts kulutab jäävee-kampaaniaga kogutud raha kõigi lihasehaigete ravi toetuseks
Webbyt
Webbyt 7 uudised - seitsmesed said ka veeämbrita hakkama: TV3 annetas 1000 eurot Eesti Lihasehaigete Seltsile
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts: jäävee kampaaniaga annetatud raha kasutamiseks on mitmeid ideid.
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts jää-ämbri annetussummast: on suur vastutus liikmete ja annetajate ees
Webbyt
Webbyt Õhtuleht.ee „Lennukisse ratastoolis: varu aega sekeldusteks“
Webbyt
Webbyt Euroopa Noored "JÜRI LUGU"
Webbyt
Webbyt Annika: «Aitamine paneb väärtushinnangud paika.»
Webbyt
Webbyt Helpifici blogi
Webbyt
Webbyt VIDEO: Mis on elektriratastooli saalihoki ja kes seda mängivad?
Webbyt
Webbyt Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi osaleb rahvusvahelisel turniiril Hollandis
Webbyt
Webbyt SEB Tallinna Maraton
Webbyt
Webbyt Intervjuu Jüriga ajakirjas "Sinuga" "Külma vett krae vahele"
Webbyt
Webbyt "Koit" suvisest Taevaskoja Lonnyga sõidust: "Liikumispuudega inimesed matkasid Taevaskojas"
Webbyt
Webbyt Kas saan lubada endale tööl käimist?
Webbyt
Webbyt Vestlus vabadusest
Webbyt
Webbyt PROBLEEM: Uus katse: nüüd teeme tugikodu mudeli valmis!
Webbyt
Webbyt Liikumispuudega inimesed ühistranspordis
Webbyt
Webbyt Lihashaigete selts: annetusi on jäänud palju vähemaks
Webbyt
Webbyt Õhtuleht: Ratastoolirahvas käis Toompeal eeskuju näitamas
Webbyt
Webbyt Lihashaige Jüri Lehtmets: jää-ämbri väljakutse ja milleks seda vaja oli



Positiivsus treppide kiuste

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Sven Paulus
Saatesarjast Puutepunkt, jaanuar 2006

Ühes Lasnamäe kortermajas, kus trepid on järsud ja kõrged, elab 18-aastane Vene Lütseumi õpilane Alina Poklad.

Teistest klassikaaslastest eristab sünnitrauma tõttu ratastooli jäänud neidu vaid see, et koolimajas käimise asemel käivad õpetajad ja sõbrad hoopis tema juures õppimas ja külas.

Kui Puutepunkti tegijad uksest sisse astuvad, võtab neid vastu äärmiselt soe ja sõbralik vene perekond. Et tegu on argipäevaga, mil Alinat külastab ka õpetaja, siis uurime esmalt, kuidas neiul kodus õppimine üldse käib?

“Enne viiendat klassi käisin koolis, sest kõik tunnid olid esimesel korrusel. Ja mu vend õppis ka selles koolis ja kui abi oli vaja, siis ta aitas mind. Aga pärast tuli kabinetisüsteem ja nüüd mul on koduõppimine,” räägib Alina.

Kuigi seaduse järgi ei pea pärast põhikooli koduõpet võimaldama, tõid tüdruku head õpitulemused ja kooli direktorile kirjutatud avaldus õpetajad Pokladite hubasesse koju. See tähendab, et igal koolipäeval käib kaks kuni kolm Vene Lütseumi pedagoogi Alinale kodutunde andmas. Ainult kehaline kasvatus on aine, millest särav õpilane on vabastatud.
Alina inglise keele õpetaja Svetlana Pronjuk käib tavakoolis tundide andmise kõrvalt Pokladide peres õpetamas juba seitsmendat aastat. Tema sõnul pole individuaaltundide andmises nii nutikale õpilasele midagi rasket.

“Loomulikult on see nagu individuaalne tund, klassis õpetada on ikka palju lihtsam,” ütleb Pronjuk. “Aga Alina on väga nutikas ja seepärast on teda väga meeldiv õpetada.”

Pärast gümnaasiumi lõppu soovib Alina edasi õppida Tallinna Ülikoolis. Neiu plaanib saada psühholoogiks, kuna talle meeldib aidata teisi inimesi. Ka internetis, mida tüdruk suhtlemiseks hoolsalt kasutab, on ta tuttavatele ja sõpradele omamoodi nõuandjaks. Kuid ülikooli pääsemiseks on taaskord takistuseks trepid.

“Seal valmib uus hoone, kus on lift ja kõik on kohandatud invaliidi jaoks, kuid selles uues hoones õpetatakse ainult õpetajaid. Aga kui ma saan õpetajaks, ei saa ma koolis töötada ja siis ma ei tea, mida teha,” on ratastooliga liikuv Alina mures. Tallinna Ülikooli teises, vanemas hoones, kus õpetatakse psühholoogiat ja keeli on kahjuks vaid trepid ja lift puudub.

Möödunud suvel Rootsit külastanud Alina ütleb, et sealmail oli ratastooliinimeste peale kõikjal mõeldud. Siinmail on liikumispuudega inimesel aga jätkuvalt keeruline kodust välja pääseda.

“Välja minna on väga raske. Ainult Saku suurhall on tehtud invaliidi jaoks. Aga kõigis teatrites ja kauplustes on trepid. Ja kui neil on rööpad, ei saa ma neid kasutada, sest need on väga järsud,” võtab Alina kokku liikumispuudega inimeste igapäevase ja samas suurima mure.

Õnneks on olemas sõbrad, kelle abiga saab neiu kasvõi lähedalasuvasse poodi minna. Ja ega teater või kontsertki ratastooli pärast külastamata jää. “Kõik ütlevad, et on elektriratastoolid ja seal sa saad kõike ise teha. Kui ma ostsin selle ratastooli ei saa ma ikka välja minna, sest see on väga raske.” Nimelt on elektrilise abivahendi all kaks rasket akut. Ja siinkohal peavad appi tulema vanemad ja sõbrad.

Alina kodus on kõik sätitud ja ümber tehtud nõnda, et tüdrukul oleks võimalikult mugav liikuda. Ja ühe huvitava aparaadi nimeks on korsett-argoraam. Tehtud on see eritellimuse peale ning selle abiga saab Alina isegi käia. Käte ja jalgade tugevdamiseks on selles kodus teisigi riistapuid ja trenazhööre.

Kodu mugavamaks muutmise taga on kogu pere. Ja perekonna tugi on liikumispuudega inimese jaoks ääretult tähtis. “Nad aitavad mind kogu elu. Kui ma ärkan, kui ma magan. Kogu mu elu. Aga kuna mu isa on meremees ja kaks nädalat on ta järjest merel, siis olen ma ainult emaga. Ja kui mu vend elas veel kodus, aitas tema muidugi ka,” ütleb Alina.

Ratastoolis liikudes kohtab Alina kõige erinevamaid suhtumisi. Osad jäävad lihtsalt vaatama, et mis sel kaunil tütarlapsel küll juhtus. Teised tulevad ja pakuvad abi. Mõned jälle pööravad pilgu ära. Aga kui palju on abipakkujaid, kes tahavad aidata? „Need on rohkem vanainimesed ja need, kes on natuke purjus,” lausub Alina muiates.

11 aastat õppinud klaverimängu õppinud Alina on loonud mitmeid kauneid palasid. Talendist annab märku seegi, et neiu kirjutab romaani. Raamat räägib inimestest, kel on sarnased probleemid nagu Alinal. Ja võib-olla on üks kirjutamise eesmärke panna inimesed neid muresid teadvustama ja paremini mõistma elu ratastooliinimese jaoks.

Kahe aasta jooksul on raamatu materjali kogunenud umbes 200 lehekülge. Raamatu avaldamise peale mõtleb neiu pärast lõpetamist, seni on saanud seda teost lugeda vaid sõbrad internetist, kes Alinat nö päris elus ei tunne. Noore autori sulejooksu pole saanud imetleda isegi tema ema ja isa. Midagi peab ju esialgu ka enda teada jääma...

Internetisõpradele raamat meeldis. „Aga nad küsisid alati, miks sa neist probleemidest kirjutad? See on sellepärast, et kui ma esimesel korral suhtlen internetis, siis need inimesed ei tea, kes ma olen, kuidas ma elan ja mis probleemid mul on,” paljastab Alina saladuse.

Gümnaasiumi lõpp ees terendamas. Soov astuda ülikooli ja saada päris oma, liikumispuudega inimesele kohandatud korter.

Teadmine, et ka terve ülejäänud elu tuleb veeta ratastoolis. Kustkohast ammutab noor andekas tütarlaps oma positiivse lähenemise? „Ma ei tea, elust, inimestest. Erinevad inimesed viivad mind positiivsesse tujju,” lausub Alina.

Tema sõnul on ratastoolis olemise juures tähtis olla rõõmsameelne ja mitte karta tulevikku. „Sest kõik küsivad, et mida sa teed 10 aasta pärast? Aga seda ei pea kartma, sest elu on elu,” võtab noor Alina Poklad kokku oma maailmavaate.

 
Web2