Sven Paulus
Saatesari Puutepunkt, märts 2006
Küllap mäletavad vanemad inimesed, kuidas nõukogude ajal kiideti ja austati timurlasi, kes inimesi igakülgselt abistasid. Uue vabariigi tulekuga pidi aga igaüks ise endal hinge sees hoidma ja polnud aegagi, et kellegi teise eest hoolitseda.
Nüüdseks on aga tekkinud olukord, kus noored särtsu ja energiat täis inimesed teevad oma vabast ajast ja vabast tahtest kaasinimestele head.
Eesti Lihasehaigete Seltsi juhatuse esimees Külli Reinupi sõnul on selts juba mitu aastat kasutanud vabatahtlike abi ja süsteemi kui sellist neil polegi.
“Asi on lihtne — kui üritus on lähenemas, ütlen oma lastele, et sel päeval on selline üritus ja mul on vaja selliseid inimesi ja nii mitu tükki. Nii nad kohal ongi. Ja tavaliselt on neid rohkem kui vaja,” lausub Külli.
Külli tütar Ruth on vabatahtlik olnud juba väikesest peale: “Esimest korda sattusin ma vabatahtlikuks kui olin umbes seitsmene. Siis käisime ratsutamas liikumispuudega ja erivajadustega inimestega Niitväljal ja ma sain väikeste ponide kõrval käia. See oli mu esimene kokkupuude ja pärast seda areneski kõik edasi.”
Ruth on olnud vabatahtlikkuse suureks initsiaatoriks ka oma klassiõdede ja sõbrannade seas. Mõnikord tuleb Ruthi sõpradel üritusele vabatahtlikuks pääsemise nimel koguni omavahel võistelda. Tema sõbranna Jane puutus vabatahtliku tööga esimest korda kokku paar aastat tagasi, kui toimus Eesti Lihasehaigete Seltsi aastakoosolek.
“Ma polnud kunagi varem kokku puutunud inimestega, kes oleks erivajadustega ja ma tõesti ei teadnud mitte midagi neist. Kui siia tulin, nägin et siin on väga tore. Kasvõi see, et ma sain aidata inimesi ja nägin, et nad tänasid mind siirusest, mitte et nad pidid mind tänama,” ütleb Jane õhinal.
Mida aga vabatahtlikuks olemine noortele endile annab?
Rimmo, kellel on kodus lihasehaige vend, arvab, et näiteks üritustel käimine on ta enda jaoks lõbus.
Ta võtab seda kui puhkust. Vabatahtlik Sille aga ütleb, et tema arvates on puudeliste seas hästi palju humoriste ja üritustel saab alati palju nalja.
Janele on aga vabatahtlikuks olemine andnud võimaluse end väljendada läbi laulmise.
Ehk siis tegevuse, mida ta ise tõeliselt armastab: “Olen alati arvanud, et laulmine on just see, millega saan inimesi rõõmustada ja kui ma saan rõõmu pakkuda inimestele, kellele läheb mu laulmine hinge, siis ongi see väga tore.”
Kui Jane ja Ruth on vabatahtlikeks peamiselt oma vabal ajal ja tahtel, siis Sillel ja Rimmol on kodus lihasehaige vend, keda tuleb päevast-päeva erinevate tegevuste juures abistada. Sisuliselt teevad need noored ära isikliku abistaja töö.
Õnneks on neil mahti. Sest kahjuks makstakse meil siiani isiklikule abistajale nii naeruväärselt vähe, et erilist tungi sellele ametikohale ei ole.
Need noored vabatahtlikud pole tegelikult päris sellised nõukogude ajast tuntud timurlased, kes murdsid tööd igal rindel ja igal ajal. Jane ja Ruth käivad just üritustel kaasas ja aitavad oma jõu ja nõuga seal. Ja nad ei võta seda kui kohustust, pigem on see neile suur rõõm, kui saavad kedagi aidata.
Ent kohalike hakkajate noorte kõrval tuleb Eestisse vabatahtlikke ka välismaalt. Tallinnas Vaimupuudega Inimeste Tugiliidus on programmi Euroopa Noored toel leidnud endale väljakutse noormees Tšehhist ja neiu Saksamaalt. Miks tulevad nad siia Eestisse, kui terve maailm on avatud?
“Sellepärast, et Lääne-Euroopasse ma saan minna millal iganes. Inimesed Tšehhist ei tule väga tihti Eestisse või üldse sellesse Euroopa ossa.
Mulle aga meeldib Põhja- ja Ida-Euroopas, enne siiatulekut ei teadnud ma Eestist suurt midagi ja mu jaoks on see väga huvitav maa, väike saladuslik riik, kuna pea keegi ei tea Tšehhis, kuidas elu Eestis käib ja ma tahtsin seda väga teada saada,” paljastab Jiri Kalàt Tšehhimaalt oma siiatuleku põhjuse.
Aga siiski. Tulla Tšehhist Eestisse, teadmata seda maad ning keelt ja hakata tööle vaimupuudelistega… Ei tundu just kõige lihtsam, või kuidas?
Jiri möönab, et alguses oli esimene kogemus lastega väga huvitav, sest kumbki pool ei saanud teineteisest üldse aru. “Mõnikord nad lihtsalt vaatasid mind ja mõtlesid, et kes küll on see mees, ta ei räägi eesti keelt ja räägib hoopis nagu hiina keelt, et mida ta siin küll teeb?
Kuid see oli naljakas. Ja siis võtsid lapsed mul käest kinni ja vedasid mind kuhugi, et tule nüüd. See oli väga põnev,” hindab nooruk oma esimest kogemust vaimupuudeliste Eesti lastega igati positiivseks.
Saksamaalt pärit Katharina Weidmann töötab koos vaimupuudega noortega päevakeskuses, mis tähendab, et noored tulevad ja lähevad, millal tahavad ning saavad seal erinevaid tegevusi harrastada. Katharina on neile abiks toetatud elamise projekti juures ja aitab samuti argitoimetuste juures. Ja nagu ta ise ütleb — on neile juba sõbraks saanud.
Saksamaal on puuetega inimesed nähtav ja tunnustatud osa ühiskonnast. Kas Katharina on täheldanud meil suurt vahet suhtumises puudelistesse?
“Ma arvan, et see pole eriti sõbralik, kui sa vaatad näiteks tramme. Ma ei tea, kuidas nad sinna ratastooliga sisse saavad. Kuid ma pole eriti mingeid suhtumisi kohanud,” lausub Katharina Weidmann.
Vaimupuudega Inimeste Tugiliidu assistent Ingrit Leppik ütleb, et vabatahtlikuks olemine eeldab inimeselt nii mõndagi: “Kui töötada vaimupuudega inimestega, siis tuleb võtta seda kui kohustust, kui tööd, sest sinuga arvestatakse.
Sul peab olema häid ideid, sest töötades vaimupuudelistega, ei ütle nad sulle kunagi, et me tahame teha seda või teist, minna sinna või tänna.
Üldjuhul tuleb neile ikkagi ette sööta, et nüüd teeme seda ja nüüd kolmandat, seepärast peab endal olema hästi palju huvitavaid ideid.”
Kui aga lasta meie noortel vabatahtlikel meenutada, mis vahvaid või naljakaid kogemusi neil ette on tulnud, mõtlevad nad väheke. Ja puhkevad siis kõik kui ühest suust naerma. “See oli kaks aastat tagasi suvelaagris,” räägib Ruth.
“Üks poiss aitas ühe mehe välitualetti. Siis mõtles, et läheb hetkeks eemale ja tuli meie seltsi. Ta unustas mehele vastu minna ja ta sealt ära tuua. Kempsus istuja pidi siis talle sealt helistama, et kus sa nüüd oled?”
Selliseid asju Ruthi sõnul ikka juhtub vahel aga need antakse andeks ja ka vabatahtlikud ise õpivad nende pealt.
Midagi rasket noored vabatahtlikud oma töö juures ei näe. Sille mainib vaid seda, et algus on kõige raskem, sest siis ei tea, mida teha tuleb. “Aga kui õpid neid tundma ja nad räägivad sulle, mida teha tuleb, siis sa teed seda heameelega,” ütleb noor neiu.
“See oli vist Wiedemann 100 aastat tagasi, kes ütles, et intelligentsus on oskus olukordadega toime tulla,” võtab Ruth Reinup kokku Tallinna noorte vabatahtlike põhimõtte. |
