Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Lihasehaigete seltsi plaan jäävee annetustega
Webbyt
Webbyt Selts kulutab jäävee-kampaaniaga kogutud raha kõigi lihasehaigete ravi toetuseks
Webbyt
Webbyt 7 uudised - seitsmesed said ka veeämbrita hakkama: TV3 annetas 1000 eurot Eesti Lihasehaigete Seltsile
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts: jäävee kampaaniaga annetatud raha kasutamiseks on mitmeid ideid.
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts jää-ämbri annetussummast: on suur vastutus liikmete ja annetajate ees
Webbyt
Webbyt Õhtuleht.ee „Lennukisse ratastoolis: varu aega sekeldusteks“
Webbyt
Webbyt Euroopa Noored "JÜRI LUGU"
Webbyt
Webbyt Annika: «Aitamine paneb väärtushinnangud paika.»
Webbyt
Webbyt Helpifici blogi
Webbyt
Webbyt VIDEO: Mis on elektriratastooli saalihoki ja kes seda mängivad?
Webbyt
Webbyt Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi osaleb rahvusvahelisel turniiril Hollandis
Webbyt
Webbyt SEB Tallinna Maraton
Webbyt
Webbyt Intervjuu Jüriga ajakirjas "Sinuga" "Külma vett krae vahele"
Webbyt
Webbyt "Koit" suvisest Taevaskoja Lonnyga sõidust: "Liikumispuudega inimesed matkasid Taevaskojas"
Webbyt
Webbyt Kas saan lubada endale tööl käimist?
Webbyt
Webbyt Vestlus vabadusest
Webbyt
Webbyt PROBLEEM: Uus katse: nüüd teeme tugikodu mudeli valmis!
Webbyt
Webbyt Liikumispuudega inimesed ühistranspordis
Webbyt
Webbyt Lihashaigete selts: annetusi on jäänud palju vähemaks
Webbyt
Webbyt Õhtuleht: Ratastoolirahvas käis Toompeal eeskuju näitamas
Webbyt
Webbyt Lihashaige Jüri Lehtmets: jää-ämbri väljakutse ja milleks seda vaja oli



Elu kui marsirütmis laul

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Urve Tinnuri
Tervispluss, juuni 2007

Kui elu oleks laul, paneks Jüri Lehtmets (20) sellele pealkirjaks "Mugavusköidikutest priiks". Kolmandast eluaastast Duchenne lihasdüstroofiat põdev noormees tunnistab elulaulu sõnades üksnes jõulisust, viisis marsirütmi ja refräänis löövust.

Kehtna lähistel Põllu külas asuva omanäolise maakodu ukseni viib kaldtee. Tuulekell häälitseb iilide keeles ja kiviviske kaugusel ümisevad metsad. Siin on vaimustavalt ilus. Teisel pool klaasruuduga ust elab ilusa hingega pere — isa Rein, ema Ilmi ning pojad Mart, Madis ja Jüri, vendadest vanim. "Ma vihkan väljendit "ratastooli aheldatud"," uitab noormehe intelligentne prillidetagune pilk piki lootuse salaradu.

Jüri arvates on probleemi otsas istumine ja halamine kergema vastupanu tee. "Inimesed peaksid rääkima hoopis sellest, mis neil elus head on ning tegema endale selgeks, et kui väga tahta, on kõik võimalik." Jüri on mees, kelle hommikutesse ei kuulu torssis tujuga ärkamised ning kelle märksõnadeks on rõõm, tegusus ja asjalikud ideed. Helesinised unistused ning paratamatuse muinasjutuks mõtlemine on pagendatud kaugele üle elu ääremaa. "Olen haigusega koos üles kasvanud, sellega harjunud ja leppinud."

Jüri sõnutsi olevat fenomenaalne värk, et kui keegi ta näiteks kurjal eesmärgil vette viskaks, ei vajuks ta põhja, vaid püsiks lekkimatu laevukesena lainetel. Seda põhjusel, et tal on küll üks jagu kaalu, ent mitte tihkust. "Mu lihastoonus nõrgeneb pidevalt, lihastest saab rasvkude," selgitab Jüri Lehtmets oma haiguse olemust. Kui omil jalul kooliskäimisest enam midagi välja ei tulnud, viis ema, kohaliku põhikooli õpetaja, poja tõukekelgul kohale. Sõiduriistade nimekirja lisandusid sõltuvalt aastaajast ja haiguse kulust kolmerattaline jalgratas, kolmerattaline roller ja tavaratastool. Kui poiss õppis 8. klassis, hakkas ta liikuma elektrilise ratastooliga. "Siis alles läks mu elu ilusaks. Sain vabalt ringi sõita ja sõpradega aega veeta," meenutab Jüri lapsepõlve rahutuid hetki.

Noormees näib olevat nõustunud tõeteraga, et iial ei tea, mis on mingile asjale hea. "Kui oleksin tavaline terve maanoor, istuksin võib-olla tegevusetult poe juures või kihutaksin autoga ringi," maalib ta pildi oletatavast olevikust. Ratastooliinimesena aga kuulub ta päevadesse vilgas seltsielu, sport ja tants. Tänu Jürile jõudis Soomest Eestisse saalihoki. "Kõik johtus sellest, et mulle meeldib aktiivselt elada. Lihasehaigete seltsi 10. aastapäeval sai saalihoki mõte teoks." Nüüd käib noormees igal pühapäeval Pärnus trennis. Isa, see hea hing, kes muretses Jüri tarvis kaldsillaga varustatud pisibussi, viib poja nädalalõpul hokit mängima ning esmaspäeviti Tallinnasse line-tantsu tundi. See on ülim märk pühendumisest ja hoolimisest.

"Mul on vanematega tõesti vedanud," ei keela Jüri oma kalleimatele inimestele kiidusõnu. "Minusugustel on ju suur oht jääda koju arvuti taha konutama, viibida alaliselt nelja seina vahel, kus suhtlusring piirdub vaid lähikondlastega." Jüri lisab, et temal on tulnud väga vähesest loobuda. Ta vanemad on alati öelnud, et kui Jüri ei saa ühte või teise kohta tulla, ei lähe ka nemad. Neil pole kunagi viisiks üle õla poetada, et haige inimene jäägu koju. Noormees teab, et kõik vanemad nii ennastohverdavad ja hoolivad pole. Kergem on ju hoida puudega järeltulija kodus ning kehtestada oma reeglid. "Ühingutes ja seltsides tegutsedes tärkavad ju noortes iseseisev mõtlemine ja isiklik arvamus, mille tõttu on mugav lapsevanem seatud rohkemate kohustuste ette." Ometi oleks poja või tütre iseseisvus memmele-taadile kõige suurem autasu.

Väga tähtis elus rahuldavalt läbilöömiseks on Jüri arvamust mööda ka tavakool. "Kui omavahel suhtlevad tavakoolis ja koduõppel või erikoolis tarkust taga nõudnud noored, märkab erinevust. Viimaste silm lööb särama siis, kui jutt käib saalihoki ümber. Muudes eluvaldkondades nad suurt kaasa rääkida ei suuda. Neile on ju kõik ette-taha ära tehtud, nad pole õppinud oma peaga mõtlema ega oma tahtmist mööda samme seadma. Tavakool on sild ühiskonda sulandumiseks. Olen erikoolide vastane," ei jäta Jüri arvamust enda teada.

Isiklik arvamus, mis vaidlustamisele ei kuulu, on Jüril ka Eesti tervishoiu ja sotsiaalabi kohta. Asjaolu, et elektrilise ratastooliga ei pääse igale poole sisse ega ligi, pärsib noormehe sõnutsi puuetega inimese iseseisvust. Samuti sooviks ta endale isiklikku abistajat, et võimaldada hingamisruumi nii endale kui ka vanematele. "Olen käinud mitmeid kordi Soomes ja tean, kuidas elavad lahe taga minu saatusekaslased." Ratastooliinimesel olevat seal neli abistajat. Kui üks sõidutab invaliidi linna ringi, kerkib otsekui maa alt esile teine, kes hoolitsuse sujuvalt üle võtab. See toimivat nagu vahtkonnavahetus. "Ka meil Eestis võiks töötada agentuur, mille kaudu saaksin endale abistaja tellida." Nüüd on aga nii, et Jüri vanamatele leitakse kodus elava poja abistamiseks 400, samal ajal kui hooldekodus elavale inimesele eraldatakse 6000 krooni kuus.

"Meil on täiuseni veel pikk tee minna," arvab Jüri ning jutustab naljaka loo. Nimelt leidnud üks lahetagune ratastoolimees, et tema inimõigusi on räigelt rikutud, kui ta ei pääse ratastooliga rongi peale. Protestiks otsustas ta tooliga Helsingist Turusse sõita. Politsei palunud küll reisimehe naisel mässajat ohjata, ent jäärapäine ei mõelnudki ettevõtmisest taganeda. Sõbrad-kaasvõitlejad väsinud juba paari kilomeetri järel, ralliäss aga laadinud oma elektriratastooli akusid  igas bensukas ning jõudnudki õnnelikult pärale. "Muidugi olid ametnikud kohe tagajalgadel ning probleem leidis soodsa lahenduse," paneb Jüri loole punkti ning lisab lootusega hääles, et küllap avarduvad kunagi invaliidide väljavaated ka Eestimaal.

Ootamine-lootmine Jüri moodi pole istudes ja parema tuleviku järele õhates hetki peost pillata. Tema tegutseb Eesti Lihasehaigete Seltsi juhatuses, reisib, õpib majandustehnikumis kirjandust, ajalugu ja eesti keelt, käib laagrites ja üritustel ning kannab, nagu noorele inimesele kohane, kevadet rinna sees. Kui öösel uni ära läheb, ei igatse ta suusamaratonide ega rabajooksude järele, vaid mõtleb probleeme enda jaoks selgemaks. "Öösel sähvatab mulle pähe väga väärt ideid," muigab Jüri. Praktilise meelega, optimismist laetud inimesena ei loo ta ühestki olukorrast roosilist illusiooni, vaid elab kindla teadmisega, et see, mis tulema peab, on eelnenust ainult varjundi võrra tumedam. "Paar minu sõpra, kes põdesid sama haigust, on siitilmast lahkunud. Meiesuguste jaoks on suur oht kopsupõletik. Osa kopsust võib ennast ühel hetkel lihtsalt välja lülitada, sest nõrgenevad kõik, ka hingamislihased. Nüüd hiljuti testisime aparaati mis lükkab seda välja lülitumist nii mõnegi aasta edasi ning lisab elueale nii mitmeidki aastaid. Jüri ei lase end segada tõigal, et kunagi tuleb tal hakata kasutama hingamisaparaati.

Kui veel abivahenditest rääkida, ei saa üle ega ümber Jüri toas seisvast vintsitaolisest asjapulgast, mida noormees hellitavalt kureks kutsub. "Isa leidis selle riistapuu meremeeste laost. Mulle pannakse rakmed ümber ja tõstetakse voodisse." "Kurg" käib Jüriga koos haiglas, laagris ja rehabilitatsioonikeskuses. "Algul karjatasid õed küll, et mis elukas see veel on ja et nemad selle käsitsemisega küll hakkama ei saa," vahendab Jüri abistajate reaktsiooni. Imelik, kehitab ta õlgu. Kuigi lahendus olemas, ei viitsita vahendiga ümberkäimist selgeks õppida. Rasket meest niisama tõstes aga kurdetakse, et ohh! ja ahh! mu selg! See pole aga teadagi uudis, et mõnede põetajate-aitajate arvates peaks haige inimene veetma enamiku aja ööpäevast voodis, olema vakka ega heietama mõtteid võitudest. Seda viimast aga Jüri just teebki. Kui võimlemised ja muud protseduurid seljataga, võib teda kohemaid leida hokiväljakult, spetsiaalne mängutool istumise all ning siirdumine Soome liigasse kindlalt plaani võetud. "Kui tugevamad kasutavad hokikeppe, siis mina seda nõrkade käte tõttu teha ei saa. Mul on tooli külge kinnitatud T-kujuline laba."

Nõrgad käed ei tähenda nõrka tahet. Kui Jüri oskaks maalida, sünniks tema sõrmede alt vist ainult kirevaid loosungeid, tekstidega "Mõelge, suhelge ja avaldage arvamust!" Või "Häbi enesehaletsejatele!" Või "Puudega noored, tulge põranda alt välja!" Jüri jaoks on kolm päeva kasutut kodusistumist viimane piir. Külaidüll ja vaikelu olevat tema sõnutsi ilusad asjad küll, tema aga ihkab linna, kõige enam Pärnusse. Samuti veeretab ta mõtteid minna vabatahtlikuna välismaale, tegutseda mittetulundussektoris, töötada haldusjuhina... Noormees rõhutab veel kord, et need pole unistused, vaid soovid, millel juures reaalsuse hõng.

Kui ükski neist soovidest tulevikus teoks saab, võtab Jüri kaasa kodusoojuse, vaevutajutava pelguse sõja ja surma ees ning lootuse leida armastus koos vastuarmastusega. Praktilisele hingelaadile tasakaalukeeleks elaks temas teadmine, et kui olukord eriliselt hell, ei pea ta paljuks pisaraidki poetada.

 
Web2