Eike Kingsepp,
Naisteleht, nov. 2006 "Me sobime kõiges muus hästi, ainult lapsi ei oleks tohtinud omavahel saada," tunnistab Liivia Vaas (45) oma perest rääkides. Liivia ja Lembit (47) abiellusid 1980-l aastal. Järgmisel aastal sündis esimene laps, poeg Andreas (25) ja kolm aastat hiljem teine poeg, Andris (22). "Nad olid täitsa tavalised lapsed — jooksid muudkui ringi, pidime jälgima, et liiga kaugele ei lippaks," meenutab Lembit. Mured algasid, kui Andreasel kuue aastaselt lasteaias silmi kontrolliti. "Tal olid silmad nõgaks jäänud. Mõtlesin siis, et poiss on nagu mina — mul on ka miinused," räägib ema Liivia. "Aga siis käisime kolme kuu pärast, enne kooli, uuesti kontrollis ja silmad olid selle aja jooksul veel halvemaks läinud. See tegi arsti juba ettevaatlikuks ja poiss saadeti Tartu uuringutele. Selgus, et viga on silma närvis." Paar aastat oli mureks poisi halb nägemine, siis läksid asjad hullemaks. "Oli esimene september ja Krootusel avati just kool. Aktus oli veel õues, selline külm ja kõle ilm" meenutab Liivia. "Kui pidime sisse minema, siis ei suutnud Anderas järsku enam käija. No lihtsalt ei kõnni! Jalada ei tahtnud enam liikuda!". Mõni päev hiljem arstile minne kurtis Liivia juba uut muret. "Igasugu diagnoose pandi meile — alates sclerosis multiplexist ja lõpetades ma ei tea millega, aga kõigest loobuti mõne aja möödudes, kui muid sümptomeid ei lisandunud!". Vahepeal oli peresse sündinud veel kaks last, Anneliis (19) ja Alvar (17). Siis võtsid asjad sootuks halva pöörde: "Ema oli Andrist jälginud ja ütles mulle "Kuule, see poiss kõnnib ka imelikult!", mina veel pahandasin ja ütlesin, et ärgu kutsugu halbu vaime välja!. Kuid probleem oli tõsine — ka Andrise liikumine hakkas üha halvemaks muutuma. Järgnesid aastad täis arstidel käike ja uuringuid, kuid selgust ei saadud. "Lõpuks siis 2000. aastal tehti kompuutertomograaf kõikidele lastele ja tuli selgus. Arstid ütlesid, et nende peades on liiga palju rauda ja see halvab kõik tasapisi ära. Mina veel ütlesin arstile, et kõigil on ju raud peas, mis need minu lapsed erilised on, aga siis anti meile mõista, et viga on hoopis meis," räägib Liivia vaikselt. "Öeldi, et me omavahel poleks tohtinud lapsi saada", selgitab Lembit. "Varsti pärast seda leiti ka haigust põhjustav geen", räägib Liivia. "Aga kuna tegemist on niivõrd haruldase asjaga, siis keegi ei uuri seda ja mingit ravi loota pole!". Elu süveneva haigusega
Haigus, mis algas väikeste liikumisraskustega on tänaseks juba mõlemad vanemad pojad ratastooli sundinud. "Andreas on ratastoolis juba neli aastat. Aegajalt tekivad tal ka juba mälulüngad ja ta võib täiesti ära unustada, kuidas lusikaga süüa. Siis tuleb jälle meelde ja sööb rahulikult edasi, teinekord ei oska enam ratastooliga liikuda" räägib Liivia vanimast pojast, keda haigus tänaseks kõige rohkem räsinud on. "Vahest tulevad talle jälle ootamatult mõned asjad meelde. Kui vanaema haige oli, siis ütlesin talle, et mine vanaema juurde. Tema vastas: "Ei lähe, vanaema on gripis!". Oi, me olime siis õnnelikud", räägib Liivia võidukalt. Teine poeg Andris on töömees. "Hommikul tuleb ta kohe siia köögilaua äärde ja küsib kartuleid, mida koorida. Ma pean talle siis näitama, et kui palju täpselt on vaja, muidu koorib terve koti ära," naerab Liivia. Kogu maja elukorraldus on sätitud nii, et poisid pääseksid ratastooliga esimesel korrusel liikuma. "Vannitoaga on ainult probleem — saime selle valmis 2000. aastal, siis said nad veel ise liikuda. Aga nüüd on vann muutunud täitsa kasutuks — oleks tulnud ikka dušš teha", on Lembit kurb. Tütar Anneliisile on seni lisaks raskustega liikumisele olnud suurimaks probleemiks halb nägemine. "Mulle nii õudsalt meeldib käsitöö, tahaks ka tütrele õpetada, aga mida sa teed, kui ei näe", on Liivia õnnetu. Noorem poeg Alvar käib Tartus Emajõe koolis ja veedab suurema osa ajast seal. Laste tulevikule ei taha Liivia mõelda: "Ei, ma täitsa väldin seda teemat. Las tuleb, mis tuleb, siis kui selleks aeg käes on!". Abi headelt inimestelt
Enne laste saamist õppis Liivia juuksuriks: "Näed, jumal kohe teadis, et mul läheb seda oskust vaja — nüüd kui poistel vaja juukseid lõigata, oskan ise ära teha. Ei saa lasta neil ju karva kasvada!". Täna on Liivia kodune. Lembit töötab katlakütjana. "Poisid saavad invaliidsuspensioni. Rahaga tuleme välja, sest ega meie poistel ju suitsu, viina ja väljaskäimiste peale raha ei kulu!". Laste haigus tähendab ka vajadust erinevate abivahendite järele. "Voodid on meil sellised, et saaks neile hästi ligi ja nad saaks ennast ise istuli tõmmata, käime vajalikke asju jahtimas igal pool," kirjeldab Liivia. "Ratastoolid oleks vaja välja vahetada. Mina ei tea, kes neid disainib, nähtavasti keegi, kes neis ise istuma ei pea!". Palju abi on saadud lihtsalt headelt inimestelt: "Meile kingiti Silber Auto poolt arvuti ja palju raamatuid, üks inimene tahtis Andrist aidata ja ostis tema tehtud pilpad ära — selle eest saime poiste tuppa pakettakna panna," meenutab Liivia vaid mõningaid, kes perele abikäe on ulatanud. "Meil on ikka õnne olnud heade inimestega kokku sattuda!". Nagu noored armunud
Liivia ja Lembitu elu võib olla küll raske, kuid nende kahe suhe on nagu noortel armunutel. Tundeid aitab värskena hoida ka paari ühine suur hobi — tantsimine. "Me käime pea igal nädalavahetusel tantsimas. Sellel aastal oleme käinud 82 korda", teab Liivia täpselt tänu sisse seatud tantsupäevikule. "Käime alati käest kinni ja siis inimesed küsivad, et kui kaua juba teie koos olete? Me siis ikka ütleme, et 26 aastat! Inimesed vaatavad selle peale suurte silmadega, arvasid vist, et me mingi värske armukeste paar oleme", muigab Lembit. |
