Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Lihasehaigete seltsi plaan jäävee annetustega
Webbyt
Webbyt Selts kulutab jäävee-kampaaniaga kogutud raha kõigi lihasehaigete ravi toetuseks
Webbyt
Webbyt 7 uudised - seitsmesed said ka veeämbrita hakkama: TV3 annetas 1000 eurot Eesti Lihasehaigete Seltsile
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts: jäävee kampaaniaga annetatud raha kasutamiseks on mitmeid ideid.
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts jää-ämbri annetussummast: on suur vastutus liikmete ja annetajate ees
Webbyt
Webbyt Õhtuleht.ee „Lennukisse ratastoolis: varu aega sekeldusteks“
Webbyt
Webbyt Euroopa Noored "JÜRI LUGU"
Webbyt
Webbyt Annika: «Aitamine paneb väärtushinnangud paika.»
Webbyt
Webbyt Helpifici blogi
Webbyt
Webbyt VIDEO: Mis on elektriratastooli saalihoki ja kes seda mängivad?
Webbyt
Webbyt Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi osaleb rahvusvahelisel turniiril Hollandis
Webbyt
Webbyt SEB Tallinna Maraton
Webbyt
Webbyt Intervjuu Jüriga ajakirjas "Sinuga" "Külma vett krae vahele"
Webbyt
Webbyt "Koit" suvisest Taevaskoja Lonnyga sõidust: "Liikumispuudega inimesed matkasid Taevaskojas"
Webbyt
Webbyt Kas saan lubada endale tööl käimist?
Webbyt
Webbyt Vestlus vabadusest
Webbyt
Webbyt PROBLEEM: Uus katse: nüüd teeme tugikodu mudeli valmis!
Webbyt
Webbyt Liikumispuudega inimesed ühistranspordis
Webbyt
Webbyt Lihashaigete selts: annetusi on jäänud palju vähemaks
Webbyt
Webbyt Õhtuleht: Ratastoolirahvas käis Toompeal eeskuju näitamas
Webbyt
Webbyt Lihashaige Jüri Lehtmets: jää-ämbri väljakutse ja milleks seda vaja oli



Mul on poogen!

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Anne Lill
Saatesarjast Puutepunkt, 11. nov. 2005

Sõidame oma võttegrupiga sageli mööda Eestit ringi ja kohtume paljude inimestega. Kellestki lugu tegema minnes püüame alati leida ka uusi kontakte ning teavet juba järgmiste lugude tarvis.
Keilas vastavatud töökeskust uudistamas käies saime tuttavaks Kernu ja Nissi valla töötugiisiku Maret Mikkeriga. Maret kutsus meid Laitsesse, kus pidavat elama üks isevärki mees.
Lihashaige, kahjuks juba aastaid iseseisva liikumisvõimeta, kes aga järjest võimukamalt kallale kippuvast lihashaigusest põhjustatud hädade kohta lausub taevakõrguse üleolekuga: mul on poogen! "Ta nimi ongi Poogen," muheles Maret Mikker, "Rain Poogen."

Laitsesse läksime koos Maretiga. Kortermaja esimesel korruse ühetoalisse korterisse sisenemisel tervitas meid esimesena mustavalgekirju kass. Järgmisena nõksatas esiku poole madalal taburetil istuv korteriperemees.
"Näete," viipas Maret käega köögi suunas, "kõik särab puhtusest! Ja kass — kas keegi tunneb siin kassi lõhna?!"
Kuidas küll suudab liikumisvõimetu mees hoida oma kodu nii kadestamisväärses korras, imestasime üksteise võidu. Ent siis paotus korteriuks meie selja taga ja sisse astus mõistatuse lahendus: punapäine rõõmsailmeline noormees Kaido.
"Kaido on mul ülevalt naabrimees," selgitas Rain, "üks kaksikvendadest. Teine on juba ammu siit läinud, abielus ja lapsed ja. Aga Kaidol läks nii, et esimeses klassi käis kaks korda ära ja siis õpetajad ütlesid: mine, poiss, parem ära koju ja ära enam tule!"
Rain lisas, et hoolimata kehvadele suhetele kirjatarkusega on Kaido Laitse kandis väga hinnatud töömees. Kui mingi töö käsile võtab, ei lõpeta enne kui kõik tehtud. Heinatööd, puude lõhkumised — ikka kutsutakse Kaidot appi.
Nüüd käivat noormees isegi linnas ehitustel abitöid tegemas. Kohalikud ehitusmeistrid võtavad kaasa. Usinat töömeest lihtsa abitöö peale polegi ju kuskilt naljalt leida.

Kahest kokku tegus tervik
Rainile on Kaido abimees igapäevavaste toimetuste tegemisel. Ning Rain omakorda jälle Kaidole neis asjus, mis nutikust nõuavad. "Kaidol on rohkem abi vaja niisuguses asjas nagu elu-olu organiseerimine. Ta saab mõnikord päris head palka, tuleb, mitu tuhat krooni taskus. Siis on näpunäiteid vaja, et mida osta ja niisugust asja, muidu kaob raha lihtsalt näpuvahelt ära," rääkis Rain.
"Söögi peale läheb kõik!" viskas Kaido omapoolseks selgituseks vahele, mille Rain omakorda naeru saatel ümber lükkas: "No niiväga söögi peale ka nüüd ei lähe, ega sa nii paksuks ka ennast veel söönud ei ole!"
Külalistele selgitas Rain, et ju Kaido kelgib oma praeguses töökohas Mustamäel pakutavate lõunapraadidega, et küllap vist käiks poiss seal tööl üksnes juba nendesamade praadide pärast!
Mõnusa omavahelise aasimise saatel saavad aga Rainil-Kaidol lenneldes tehtud kõik igapäevased asjatoimetused ning vähemalt kõrvaltvaatajale paistab, et mehed moodustavad kokku omapärase hästi toimiva terviku: ühel jagavad rohkem jalad, teisel pea.
"Hommikuti kuulen, ise magan veel tihtilugu, juba poiss krõbistab ukse taga: ma tulin kohvi tegema! No eks ta saab ise ka kohvi siis," muheleb Rain ning jutustab lustaka loo selle kohta, kuidas ta Kaidole hakklihaga makarone tegema õpetas. "Kui ta siis selle valmis sai, tõi mulle taldrikutäie ette ja missuguse uhkusega siis teatas: nüüd saad ka esimest korda elus korralikult süüa!"

Invatõstuki asemel Kaido
Möödapääsmatult vajalik on Kaido abi Rainile kodust väljapääsuks. All trepikojas maja välisukse juures seisva ratastoolini viib Raini koduukselt oma kümmekond trepiastet. Mitte mingi väe ega imenipiga ei saa Rain tubastes tingimustes hästi töötava taburetkõnniga treppe pidi liikuda.
Ei alla- ega ülespoole. Pealegi on lihashaigus mehe juba nii jõuetuks teinud, et kui ta ka mingil kombel alla ratastoolini pääseks, käiks tooli saamine tal ikkagi üle jõu. Kaido abiga käib aga takistuste ületamine lihtsalt: Kaido lihtsalt vinnab Raini selga ja tassib trepist alla ratastooli.

Lihashaigus sai Raini kinni juba varases koolieas. "Kehalise kasvatuse õpetaja Felix Tungal pani esimesena tähele, et midagi nagu ei klapi ja tema mind utsitas, et poiss, kuidas sa oma keha hoiad! Rääkis emale ka, sai arsti juurde mindud ja peagi tuli ka diagnoos — lihashaigus."
Hoolimata haigusest möödus Raini kooliaeg nagu kõigil koolijütsidel, aga elukutsevalikule pani tõbi siiski oma piirangud peale. "Läksin Tallinnasse invaliidide kutsekooli, õppisin kodumasinate remondilukksepaks. Seejärel töötasin päris tükk aega Mustamäel kodumasinate remonditehases.
Siit hommikul vara linna saamine oli aga üsna vaevarikas ja kui liikumine veelgi halvenes, tulin ära siia kodumaile — kolhoosi. Lõpetasin katlakütja kursused ja olingi katlakütja," meenutas Rain oma nüüdseks kaugele jäänud töömehepõlve.
Praegu istub mees suure osa oma päevast kodus arvuti taga, aitab teinekord kohalikke lapsi arvuti alal otsa peale, aga päris palgatöö tegemiseks enam, karta, jaksu ei ole. Lihashaigus ei piira mitte ainult kõndimist, ka mehe käed juba üsnagi jõuetud ning ega selgki laseks Rainil pikka aega arvuti taga istuda.

Tõbi ei sega seiklemist
Ometi ei ela Rain sugugi väheliikuva koduseinte vahele aheldatud liikumispuudelise inimese üksluiset elu. Oma uskumatutena tunduvate juttude tõestuseks lasi ta Kaidol lauale panna paksu fotoalbumi.
"Näete, ülemöödunud sügisel käisime Emajõe Suursoos orienteerumas. See käis nii, et parvel oli väike elektrimootor peal ja pidime Emajõe lisajõgedelt märgid üles leidma. Meie meeskonnal läks nii hästi, et panime kinni selle võistluse! Väga kihvt oli, natuke külm küll, oktoobrikuu ikkagi, aga saime hakkama."
Järgmistel lehekülgedel nägime Raini suuremal rahvaüritusel. "Väga meeldib mulle Õllesummeritel käia. Ega ma mõni munk ka ei ole, mõnikord võtan konjakit ja suitsu teen ka... aga siin piltide peal — nägin helikopterit ja küsisin, et kas mina ka sõita saan?
Tehti mulle siis ring ära Pirita kohal ja kui metsakalmistuni jõudsime, ütlesin piloodile, et ma ei näe hästi sinna alla. Polnud kade ka see mees, keeras kopteri külje peale ja lasi masinal kukkuda. Sa jutt! Küll oli hea tunne!“ naeris Rain mürinal oma läinudsuviseid seiklusi.

Sõbrad on tähtsad
Raini meelest ongi haiguse küüsi jäänud inimese elus kõige tähtsam mitte nurka nukrutsema jääda ja nii palju kui võimalik, elada samasugust elu kui varem, enne haigeksjäämist.
Sõbrad on väga tähtsad. Rainil neid õnneks jätkub, kes aeg-ajalt täiesti ootamatult akna taga hõikavad: kuule, lähme! Ja ega Rain küsima hakkagi, kuhu? Kohe helistab ta Kaido kohale, taburet lendab autopagasnikusse ja teekond võib alata.
Puuetega inimeste seltsi meest ei tõmba. Kuigi ta tunnistab, et ühingute korraldatud loengud jm on äärmiselt vajalikud, sest seal jagatakse uuemat infot ja kui inimesel tõbi kallal, on vaja väga paljusid asju teada. Siis saab vähemalt ise kõik oma tervise säilimise jaoks ära teha.
Aga ... "Käisin ka neil invakokkutulekutel oma 3-4 korda, aga ausalt öeldes ei tõmba enam," kinnitas Rain, et teda kisub rohkem ikka tervete sekka, vanade sõprade-tuttvate hulka, "kui sa lähed ja kuulad mitu tundi järjest, kui halb kellelgi oli või mis rohtu keegi sööb!
Mina ei ole oma kümme aastat enam ühtki tabletti suhu pistnud, no ma ei tea! Ja siis ma teen veel igasugu tükke ka kogu aeg ja ... Olümpias tellisin ühe teisega seal 100gr viina lauale ja kus siis tekkis haudvaikus seal laua ääres, kõik vaatasid niisuguse näoga, et..."

Hiilimisi süvenevat lihashaigust võtab Rain külma rahuga. "Eks siin tuttavad ikka teinekord pärivad, et mis saab, või et kuidas see lõpeb? No siis ma tavaliselt küsin vastu, et kas sa mõtled igavesti elada või?
Eks seda enesehaletsust on iga inimene elus kogenud, aga ei saa lasta sel ka päris võimust võtta. Kuskilt ei ole ju teist elu võtta. Et lähed poodi ja küsid: palun mulle üks elu. Või ütled, et peatage maailm, ma astun maha! Ei käi need asjad nii lihtsalt!"

 
Web2