Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Lihasehaigete seltsi plaan jäävee annetustega
Webbyt
Webbyt Selts kulutab jäävee-kampaaniaga kogutud raha kõigi lihasehaigete ravi toetuseks
Webbyt
Webbyt 7 uudised - seitsmesed said ka veeämbrita hakkama: TV3 annetas 1000 eurot Eesti Lihasehaigete Seltsile
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts: jäävee kampaaniaga annetatud raha kasutamiseks on mitmeid ideid.
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts jää-ämbri annetussummast: on suur vastutus liikmete ja annetajate ees
Webbyt
Webbyt Õhtuleht.ee „Lennukisse ratastoolis: varu aega sekeldusteks“
Webbyt
Webbyt Euroopa Noored "JÜRI LUGU"
Webbyt
Webbyt Annika: «Aitamine paneb väärtushinnangud paika.»
Webbyt
Webbyt Helpifici blogi
Webbyt
Webbyt VIDEO: Mis on elektriratastooli saalihoki ja kes seda mängivad?
Webbyt
Webbyt Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi osaleb rahvusvahelisel turniiril Hollandis
Webbyt
Webbyt SEB Tallinna Maraton
Webbyt
Webbyt Intervjuu Jüriga ajakirjas "Sinuga" "Külma vett krae vahele"
Webbyt
Webbyt "Koit" suvisest Taevaskoja Lonnyga sõidust: "Liikumispuudega inimesed matkasid Taevaskojas"
Webbyt
Webbyt Kas saan lubada endale tööl käimist?
Webbyt
Webbyt Vestlus vabadusest
Webbyt
Webbyt PROBLEEM: Uus katse: nüüd teeme tugikodu mudeli valmis!
Webbyt
Webbyt Liikumispuudega inimesed ühistranspordis
Webbyt
Webbyt Lihashaigete selts: annetusi on jäänud palju vähemaks
Webbyt
Webbyt Õhtuleht: Ratastoolirahvas käis Toompeal eeskuju näitamas
Webbyt
Webbyt Lihashaige Jüri Lehtmets: jää-ämbri väljakutse ja milleks seda vaja oli



Kuidas eluga rahul olla

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Juta Üts
Terviseleht, 24. mai 2005

Riho Vinglas (35) ütleb, et pealtnäha ei puudu tal midagi — peale töö, pereelu ja tervise. Kõigile tervetele tahaks ta aga öelda, kui õnnelikuna võiksid nad end tunda ainuüksi sellest, et käed-jalad terved.

Aed ja õunapuud. Suured kõrvalhooned. Auto ukse ees. Ruumikasse kahekorruselisse majja viivad kaldrelsid. Uksekella helina peale viibatakse aknast. Arvuti taga istuv mees ei püüagi kätt ulatades tõusta. Riho raske lihashaigus andis esimesi märke juba seitsmendas klassis.

Missugused olid haiguse esimesed märgid?
Tume udu tekkis silme ette. Kui väsinud olin, nägin ainult inimeste ja esemete kujusid. Puhanult oli kõik jälle korras. Emal oli Tallinna meditsiiniringkondades tutvusi — mitmed professorid uurisid mind korduvalt. Tervisevea põhjust ei leitud.
Kehtna põllumajandustehnikumis õppides tegin kõvasti sporti — mängisin palli, tõstsin kangi, ujusin. Suutsin basseinis ligi 15 km järjest ujuda. Ma ei talunud kuuma. Vahel piisas isegi sooja supi söömisest, kui silme ees uduseks läks. Saunast rääkimata. Autojuhieksamigi tegin uduste silmadega ära — hulk poisse oli korraga nägemiskontrollis, teised andsid vaikselt märku, kustpoolt ring lahti on. Silmakliinikus uuriti silmapõhju — ei midagi, korras. Seljavalude kohta öeldi, et kiire kasvu viga — olin pikk ja kõhn.
Nädal pärast Kehtna kooli lõpetamist võeti mind sõjaväkke. Tervisekomisjon ei avastanud midagi. Sel ajal mul atakki ei olnud, pealtnäha oli ju tervis täitsa korras. Aga eks vene ajal võeti kroonusse kõik, kel vähegi hing sees. Olin Riia all, kui Balti ketti tehti. Samal ööl aeti meid lennukisse, sõit läks Saksamaale. Sain kõigega hakkama. Poolteist aastat teenisin võõrvägedes, riik oli vahepeal teiseks saanud ja koju tulles oli elamisluba vaja. 

Sõjaväes püssi lasta nägite?
Polnud probleemi, mul ju nägemine muidu täiesti korras, st kui pole atakki. Niisugust aega võib pikaltki olla, haigusnähud käivad lainetena. Ka töölehakkamine sujus tõrgeteta. Olin Hageris turbajaoskonna meister. Kui ilm ilus, tuli teha tapvalt pikki päevi. Õhtuks olin ikka omadega läbi. Siis hakkasidki avalduma peamised haiguse tundemärgid. Käisin ka jooksmas. Ükskord hakkas jalalaba imelikult laperdama, käis lönts-lönts, nagu poleks lihaseid olnudki. 1996. aastal tulin vana televiisoriga trepist alla ja kukkusin. Käisin põlvest vett ja verd välja tõmbamas, kaua tuli voodis olla.
Vasak kehapool, kael ja isegi pea hakkasid krampi tõmbuma. Kui Tartu kliinikusse pandi, võeti seal lõpuks igasugused küsimärgid haiguskahtluse kohta maha. See oli sclerosis multiplex.
Tartus turgutati mind hormoonidega, sain krambist lahti ja läksin jälle tööle. Niisugune  imelik haigus, et iga ataki ja ravikuuri järel tuleb tervis ja hea enesetunne tagasi, ainult et midagi jääb organismis üha nõrgemaks. Olin omal ajal Tartus ja olen ka Tallinna Meremeeste Haiglas dr Gross-Paju  juures korduvalt ravil olnud. Lõpuks muutub organism vist hormoonpreparaatide vastu immuunseks. Mulle ei taha nad enam mõjuda. Paljud ütlevad, et mõjuvat soodsalt.
Olen käinud ka alternatiivravijate ja nõidade jutul. Pärast seda loodad jälle tükk aega, et see posimine pikapeale aitama hakkab. Ei ta hakka ühti, tühi ajaraiskamine.

Kui elukaaslasega ühist teed alustasite, olite kakskümmend kaks. Kas teie tervisemured teda ära ei heidutanud?
Kahekümne kahe aastaselt mu multiplex end ju veel raskelt ei ilmutanud. Hulga aastaid elasime koos, tütar läheb septembris esimest aastat kooli. Käib siin vahel kärude ja ratastooliga sõitmas. 2001. aasta jaanuaris öeldi mulle, et võta oma kola ja nädalaga olgu plats puhas. Maja, kus elukaaslasega koos elasin, paistab siit. Kolisin ema juurde, tema elab samuti siin lähedal. Kolmanda korruse trepid olid aga mulle ületamatud. Tervis halvenes. Muudkui haiglasse. Olin vahepeal oma perele selle viletsas seisus maja ostnud. Töömees sai ühe toa enamvähem elamiskõlbulikuks, kui sisse kolisin. Külm. Ei vett ega kanalisatsiooni, aga õuepealseid tualetivõimalusi minusugune kasutada ei saa. Ema käis kütmas, tõi süüa ja viis solki välja. Koristab, toob süüa ja on mu tugi siiani. Tugev inimene — Siber läbi tehtud.

Ja mis mees ma olengi! Kui projektijuhi kohal töötasin, käis päev nii, et vedasin end piki seinu. Autoga sõitsin 500 meetrit töökoha ukse alla, sealt mööda seinu kabinetini. Õhtul vastupidine tee tagasi. Aga kui ülemus on koridoris pikali ja ise püsti ei saa, siis ajab see ühe mehe nutma ja teised kõik naerma, et “vana” on jommis. Kuigi mu diagnoosi teati.

Kuidas üksinda nii suures majas aega veedate?
Loen aasta jooksul oma paar-kolmsada raamatut läbi, mõnikord hommikuni välja. Kui elus pole kohustusi ega eesmärke, pole tähtsust ajalgi. Tänavu vinnasin üksainuke kord end ka autosse. Trepi ees sain käigu sisse ja sõitsin pidurile vajutamata ringi peale. Jalgadega pole enam autojuhtimisel suurt midagi teha. Ühesõnaga: sõita ei tohi, kuigi load kehtivad veel augustini. Rapla vald lubas mulle kaldtee ukse ette panna. Tahtsin ka katust selle kohale, aga see tuleb vist omast pensionist pigistada. 1900 kroonist. Kui maksud ja toetus tütrele välja arvestada, jääb toiduks 300 krooni.  

Voodisse minek on ka nagu on. Kui selili kukun, olen nagu kilpkonn — külili ega kõhuli enam ei saa. Voodis teist külge pöörata ei jaksa. Olen ka põrandale kukkunud ja sinna jäänud, kuni keegi hommikul tuleb. Mõnikord olen jõudnud telefonini roomata.

Igal hommikul ajate end voodist välja ja sõidate ratastooliga vannituppa  habet ajama?
Aega ja vaeva kulub, aga sinna ma saan. Kui hambad pestud, vajub pea väsimusest kraanikaussi. Aga et ikkagi toime tulin, on mulle suur ja tähtis saavutus. Sokkide jalgatõmbamine on omaette trikk. Mõnikord olen seda tund aega üritanud, lõpuks ikka abilist ootama jäänud. Alatine istumine mõjub seedimisele. Söö ja joo mida tahad, rohkem kui korra nädalas potil ei käi. Seegi on saavutus, tükk aega on süda rahul. Lihtsad rõõmud.

Kuidas seda tunnet nimetada, kui teie, kunagi tugev sportlik mees, kõndivat inimest vaatate?
Kadeduseks küll mitte. Olen küllastuseni mõelnud, mida elus valesti tegin, et niisugune haigus. Omal ajal sai tõesti mitu päeva pidu pandud, nagu kutid ikka. Aga teised pidulised kõnnivad siiani reipalt omal jalal.
Mis tunne? Vist imestus, et astub, näe, inimene nagu noor jumal, aga rõõmus ei olegi. Mõni koguni morn ja närviline, endal terved käed-jalad! Tulge mulle külla, mu koduuks on alati lahti. Räägin teile, kuidas eluga rahul olla.

Arvuti on teil küll alles pool aastat olnud, aga suhtlemine käib vist selle kaudu nüüd aktiivselt?
Meie, puudega inimesed, oleme suhtlejatena veel väga tagasihoidlikud. Kel mingi viga küljes, püüab seda kõigest hingest varjata. Eesti Lihashaigete Selts on palju tööd teinud, et inimesi kokku viia ja neile meelelahutust pakkuda. Aga haiged ise on sageli passiivsed. Olen minagi saatnud sõnumeid, et tulge oma koobastest välja ja  räägime, mis muret teeb. Igaühel on see haigus isemoodi, mõni on elu lõpuni suhteliselt terve, aga kogemuste vahetamine annab õlatunnet ometi. Tahaksin inimesi hingeliselt aidata.

Mulle võiks kinkida kasvõi miljon dollarit, tervist ma selle eest tagasi ei saa. Raha eest saab ainult asju. Alles jõuetuks jäädes mõistad, kui vähetähtsad on asjad. Rõõmu teevad nad ainult siis, kui saad neid teistele kinkida. Aga ma ei ole kaotanud lootust terveneda. Teadus areneb ju valguse kiirusel, kindlasti leitakse ükskord ravi ka sellele tervisehäirele.

Riho Vinglase meiliaadress: vinglas1@hot.ee; telefon 48 68368

 
Web2