Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Lihasehaigete seltsi plaan jäävee annetustega
Webbyt
Webbyt Selts kulutab jäävee-kampaaniaga kogutud raha kõigi lihasehaigete ravi toetuseks
Webbyt
Webbyt 7 uudised - seitsmesed said ka veeämbrita hakkama: TV3 annetas 1000 eurot Eesti Lihasehaigete Seltsile
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts: jäävee kampaaniaga annetatud raha kasutamiseks on mitmeid ideid.
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts jää-ämbri annetussummast: on suur vastutus liikmete ja annetajate ees
Webbyt
Webbyt Õhtuleht.ee „Lennukisse ratastoolis: varu aega sekeldusteks“
Webbyt
Webbyt Euroopa Noored "JÜRI LUGU"
Webbyt
Webbyt Annika: «Aitamine paneb väärtushinnangud paika.»
Webbyt
Webbyt Helpifici blogi
Webbyt
Webbyt VIDEO: Mis on elektriratastooli saalihoki ja kes seda mängivad?
Webbyt
Webbyt Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi osaleb rahvusvahelisel turniiril Hollandis
Webbyt
Webbyt SEB Tallinna Maraton
Webbyt
Webbyt Intervjuu Jüriga ajakirjas "Sinuga" "Külma vett krae vahele"
Webbyt
Webbyt "Koit" suvisest Taevaskoja Lonnyga sõidust: "Liikumispuudega inimesed matkasid Taevaskojas"
Webbyt
Webbyt Kas saan lubada endale tööl käimist?
Webbyt
Webbyt Vestlus vabadusest
Webbyt
Webbyt PROBLEEM: Uus katse: nüüd teeme tugikodu mudeli valmis!
Webbyt
Webbyt Liikumispuudega inimesed ühistranspordis
Webbyt
Webbyt Lihashaigete selts: annetusi on jäänud palju vähemaks
Webbyt
Webbyt Õhtuleht: Ratastoolirahvas käis Toompeal eeskuju näitamas
Webbyt
Webbyt Lihashaige Jüri Lehtmets: jää-ämbri väljakutse ja milleks seda vaja oli



Hapras kehas elab vägev vaim

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 


Juta Üts
Terviseleht, 29. märts 2005

Tundsin Aul Pedajase perekonda. Ka Aul on teismeliseeas minu kodus viibinud — isa kandis poisi süles tuppa. Kui ta ema 1991. aastal suri ja isa pisut hiljem autoavariis hukkus, oli Aul mul korduvalt meeles. Aga tüüpilise pelgliku eestlasena — kuidas mina, pisike inimene, teda aidata saaksin! — ja et mõned tuttavad teadsid ta heas hooldekodus olevat, ei otsinud  ma kontakti. Kuni lugesin Auli kirja ühes läinud aasta juulikuu “Eesti Ekspressis.”

1963.aastal spinaalse lihasatroofia II vormiga sündinud Aul Pedajas elab Ameerikas Colorado osariigis, inimese juures, kes pakub kodu ja hooldust raske puudega vaeguritele. Haigus ei luba teda kõndida ega kasutada käsi, ta töötab arvutiga, mis reageerib häälele. Juunis 42aastaseks saav mees kasutab ööseti raskekujulise põletiku läbi teinud kopsudele puhkuse andmiseks hingamisaparaati. Ratastooli aidatuna võib ta selles istuda pikki tunde. Ta on kirjutanud:"Kuigi ma ei saa endale lubada kõike seda, mida teised, ja ma olen sageli väga üksik, tunnen ma elust rõõmu ja vaatan lootusrikkalt ja optimistlikult tulevikku"
Nüüdseks olen Auliga meilitsi juba mitmeid kirju vahetanud ja ta andis mulle nõusoleku intervjuuks "Terviselehele". Tegime seda helifaili vahendusel.

Aul, mu küsimuste koond oleks: kuidas oled jaksanud kõige juhtunuga toime tulla?
Mul on hea meel, et sa minult seda jutuajamist soovisid. Pärast “Ekspressis” avaldatut sain rohkesti positiivset vastukaja. Inimesed ütlesid tajuvat, et ma neile jõudu andsin. Oleksin rõõmus, kui ka mõni Terviselehe lugeja minu elujõust endale hingelist tuge leiab.
Et vastata küsimusele, kuidas ma ränkadele saatuselöökidele vaatamata oma eluga olen hakkama saanud, pean ajas tagasi minema. Kui mu vanemad veel elasid ja elu oli nii hea kui minu haiguse puhul vähegi võimalik, andis miski juba aastaid märku, et kunagi tuleb aeg, mil vanemaid enam mu kõrval ei ole. Sisendasin endale pidevalt, et mida enam ma püüan iseseisvuda, seda parem. Võibolla mõtlesid mu ema-isa, et mina lahkun oma tervise tõttu siitilmast enne neid ja soovisid selle aja mulle võimalikult ilusaks ja kaitstuks teha. Nad ei tahtnud nimelt mu iseseisvuspüüetega kuidagi leppida. Isegi siis, kui ma mõnikord mõne sõbraga või tädipojaga välja tahtsin minna, nõustusid nad sellega haruharva, ainult nemad ise tohtisid mu saatjad olla.
Siis juhtuski see, millest ma endas olin aimdust kandnud. Kuue kuu jooksul kaotada mõlemad vanemad, oleks raske löök ilmselt igale noorele inimesele. Saati siis minule, kes ma suures leinas pidin välja tooma kõik oma jõuvarud, et jätkata elu ilma ema ja isata. Siis elas küll veel mu vanaema, kes vanemate suure töökoormuse tõttu mu kauaaegne tugi oli olnud. Aga tema oli juba üle kaheksakümne aastane ja väga väsinud. Lühikest aega oli mul ka tüdruksõber, aga me teed läksid lõpuks lahku.
Mida piiratumad olid mu võimalused iseseisvalt eluga hakkama saada, seda rohkem võtsin asjust, mida ma teha sain. Iga väiksemgi õnnestumine andis tahet ja otsustavust juurde. Otsisin arvuti kaudu üles vähimadki võimalused edasiseks iseseisvaks eluks. Ma ei ole kunagi olnud üheski hooldekodus, praegu aga elan ma maailma parimas linnas Denveris, kus on tehtud kõikvõimalik, et puuetega inimene end hästi tunneks.Töötan ühes ehitusfirmas. Olin abielus ameeriklannaga, kuid meie erinevad maailmavaated viisid lahutuseni.  Kahjuks pean ma ikka ja jälle "võitlema" Ameerika  viisa pikendamise eest, siiani on see õnnestunud.

Aul, sa olid tugev juba varases nooruses. Õppisid ära inglise, vene ja soome keele ning räägid ka saksa ja rootsi keelt.
Aga sinu otsus astuda kõrgkooli, mille lõpetasid tolleaegse punase (parima) diplomiga, oli võrreldamatu, sest enne seda ei oldud  ühtki nii raske puudega inimest ülikooli vastu võetud.
Kõrghariduse saamise eest võlgnen kindlasti tänu oma vanematele, sest nende positsioon ühiskonnas (Doktorikraadiga Milli Pedajas oli Pedagoogilise Ülikooli õppejõud, August Pedajas varumisminister — toim) lubas uskuda ka minu võimetesse. Pean ütlema, et pärast sisseastumist tunnistasid kõik mind kodus eksamineerimas käivad õppejõud, et väärisin  seda kohta. Olen töötanud tõlgina, eraõpetajana ja tarkvara testijana, mu viimane töökoht Eestis oli insenerina Küberneetika Instituudis.
Nüüd aga tahaksin öelda välja oma veendumuse, mida võibolla kõik lugejad ei toeta: mind on aidanud Jumal. Kuigi kasvasin peres, kus Jumalast ei räägitud, jõudsin oma alateadvuses juba ammu järeldusele, et on olemas rohkemat kui see, mida me iga päev silmaga näeme ja kõrvaga kuuleme.
Aga ka minul on hetki, mil kõik näib lootusetu. Mõnel korral, kui vajasin erapooletut nõuannet, olen võtnud konsultatsiooni psühholoogilt. Antidepressantideni pole küll asi kunagi läinud, enne olen oma sisemise energia abil jälle "jalule" saanud.

Kuidas toitud, sa kaalud ju ainult kolmkümmend kilo?
Söön arvatavasti sama palju kui nii mõnedki minuealised vaimset tööd tegevad inimesed  ja üsna tavalist toitu. Väike kaal on tingitud mu haiguse põhjustatud kiirest ainevahetusest ja seni vaid kasuks tulnud, sest nii on mind kuhugi minekuks kerge ratastooli tõsta. Ka ei teki mul päevade kaupa arvutiga voodis töötades lamatisi.

Sa mainisid  "valget valgust", mida seitse aastat tagasi nägid.
Jäin 1998.aasta jaanuaris üliraskesse kopsupõletikku. Püüdsin küll ärkvel olla, kui mind kiirabiga haiglasse toimetati, lõpuks aga kaotasin teadvuse. Piimjas valges valguses, kus  liikusid mingid figuurid, jõudis minuni teave, et ma ei viibi enam Maal. Veel olin kindel,  et olen "seal" juba olnud, see koht oli tuttav, ja et ma olen eksisteerinud alati ja jään alatiseks. Tean, et enamik meditsiinivaldkonda kuuluvaid uurijaid ütleb selle nähtumuse kohta "hapniku puudusel tekkiv aju funktsioon." Mulle võidaks seda põhjendada kuidas tahes, mina tean nüüd, et inimese olemine jätkub peale maapealset.
Aga seekord tahtsin ma sealt veel tagasi, et siinilmas kellelegi midagi head teha ja palusin Taevaisa, et ta mind aitaks. Peatselt hakkasin jälle hapnikku saama ja kuulsin arste ütlemas: me teame, et te ei saa rääkida (mul olid hingamist abistavad kanüülid nina kaudu kopsudeni juhitud), aga kui kuulete meid, siis pilgutage silmi. Seda ma tegingi.
Oleksin ma siis veel Eestis elanud, poleks ma "sealt" tagasi tulnud. Kuidas nii — võidakse küsida —  Jumal kuuleb ju palvet mistahes riigis? Et Jumalalt abi saada, peab inimene aga ise ennast väga aitama. Ka siis, kui arst on saamatu ega täida oma kohust, ei aita Jumal üksinda. Tean kahjuks paljusid Eestis, keda seepärast enam meie seas ei ole. Üks neist oli Lihasehaigete Liidu endine president Jaak Võsa, keda tundsin isiklikult. Kui arstid olnuksid aktiivsemad ja hoolivamad, oleks Jaak veel praegugi  meiega. Seepärast olen õnnelik, et  ma omaenda lahkumise lävele sattunult juba Ameerikas elasin.

 
Web2