In memoriam 1967-2004Madis Jürgen
Eesti Ekspress, 17. november 2004 Laupäeval käis Aive koos heade sõpradega kinos, vaatas filmi “Shrek 2” ja naeris mitmes kohas. (Eriti selle koha peal, kus paha kass korraga nii nunnuks nii nunnuks muutus.)
Koduteel palus Aive takso mitu kvartalit enne haiglat kinni pidada. Ta tahtis üle vaadata, kuidas näeb välja maja Tedre tänava nurgal, kus ta kunagi elas. Oli meeleolukas jällenägemine.
Aive hoidis interneti vahendusel lähenevatel üritustel silma peal. Tegi plaane. Kolmapäeval tahtis ta kindlasti Meelis Luksi maalinäituse avamisel ära käia. Ja nagu te kõrvaloleva loo lõpust lugesite, teatab ta kelmikalt, et olümpiapäeviks tahaks ka ise tippvormi jõuda.
Viimased kuus aastat lamas Aive Mustamäe Haigla intensiivravi palatis liikumatu ja tummana. Kolm aastat tagasi, kui avastati, et Aive on täie tähelepanu, mälu ja mõistuse juures, anti talle ette arvuti ja ta kirjutas sõna “Hõissa!”.
Siitpeale hakkas Aive ühe näpuga toksides lähedastele kirju kirjutama – riistapuu abil, mis koosnes “kahest tilguti-jalast, ühest harjavarrest, neljast pikast kummist ja kahest lahasest” ja mille leiutamiseks ja katsetamiseks kulus nädalaid.
Nendest kirjadest sai kokku raamat “Pilvedesse poodud lind”, mis aasta tagasi lugejaid vapustas. Aive kirjad on positiivsed, tema sõnastus vaimukas, elujaatav ja soe. Aive tahtis, et lähedased tema peale mõeldes masendusse ei satuks. Ta kirjeldab, et ihuhädad on talle sama, mis Pipi Pikksukale tedretäpid. (“Mäletate, nähes apteegi aknal reklaami “Kas te kannatate tedretäppide all?”, astus Pipi apteeki ja teatas: “Ei. Ma naudin neid!”) (lk 16)
Ta kirjeldab, kuidas ema teda ratastooliga sõitma viies paksult riidesse mässib, mis Aive hinnangul on kättemaks selle eest, et ta lapsestpeast ema eest ära jooksis, kui talle soojad riided selga taheti ajada. (lk 83)
Ta kirjeldab, kuidas talle arstiprotseduuride lõppedes alati meenub, kui kergendatult kepsutasid maal lambad, kui nad pärast villa ärapügamist ja jalgade lahtisidumist jälle aedikusse lasti. (lk 17)
Isegi seda, kuidas üks alatu inimene palatist ta arvuti pihta paneb, kirjeldab Aive vembuka südamlikkusega. Ja lisab juurde Gabriel Garzia Marquesi sõnad: “On midagi halvemat kui halb tervis ja see on halb maine.”
Ütlesin Aivele, et ta peaks kursused korraldama, kuidas raskses olukorras mitte kurta. Aivel oli hea meel. Seda, et ta oma kirjadega kangelasteo on sooritanud, ei märganud ma öelda.
Kui Aive uue raamatuga alustas, toksis ta arvutisse, et kirjutamine annab palatis konutamisele ja haigekassa raha kulutamisele vähemalt mingisuguse mõtte. Talle meeldis kirjutada. Ta teadis, et raamatu kaudu jõuavad tema mõtted paljude inimesteni ja see tegi ta ”vähegi elusamaks”.
Suvelõpul leidsin postkastist Aive saadetud krapsaka e-kirja. “Mul on sooja ilma puhul voodi põiki ja aken pärani ja ma näen isegi Kopli lahte, puid ja Mustamäe katuseid. Vägev!” Pühapäeval Aive suri. |
