Toomas Raudam
Eesti Ekspress, 21.jaanuar 2004 Mind puudutab see raamat väga lähedalt, riivab ja teeb haiget. Nagu kõik asjad, mis liiga head, et olla.
Sellepärast alustan kaugelt. Umbes kümme aastat tagasi tegin ma katset anda välja üht imeliku pealkirjaga raamatut. Pealkiri oli "Minu vasak jalg" ja autoriks Christy Brown, ajuhalvatust põdev iiri kirjanik, kes oli oma autobiograafia ja sellele järgnenud neli romaani ja ühe luulekogu toksinud kirjutusmasinal vasaku jala suure varbaga. Nii et pealkiri võinuks olla veelgi kummastavam. Kuid see, mis teistele oli veider, oli Christy jaoks õnnistus — jalg ja varvas allusid aju käskudele, nende kaudu sai Christy teha ennast arusaadavaks maailmale, vähe sellest, tema teostel oli ka kirjanduslik väärtus, teda võrreldi isegi James Joyce´iga. Kõik kirjastused, kelle poole ma pöördusin ettepanekuga tõlkida raamat eesti keelde, ütlesid ära. Ei osteta, arvati. Meie kirevas raamatukaubanduses ja kirjastamises on see tühik siiani täitmata. Või õigemini oli — Aive Raudkivi "Pilvedesse poodud linnu" ilmumiseni Eesti Ekspressi kirjastuses. Ent vaevalt, et selline sündmus niipea kordub, selleks on meie elamis-süsteem liiga ära rihitud. Kuid erandid teevad alati rõõmu. Ning kindlasti leidub inimesi, kes nagu Raudkivigi suudavad oma elust kas ise või ajakirjaniku või kirjaniku abil köitvalt kirjutada. Aive Raudkivi teos koosneb kuueteistkümnest kirjast, mida võib imetleda juba üksnes kui epistolaarse traditsiooni taaselustajaid. Kirjad on väga vahetud, väga siirad, tegelikult on need kirjad tänukirjad kõigile neile, kes Aivet on aidanud — lähedastele inimestele, tuttavatele, arstidele, eelkõige aga emale. Christy Browni autobiograafiast meenub avaepisood, kus poiss kougib jalaga põrandalt kriiditüki, surub selle varvaste vahele ning kirjutab tohutute jõupingutustega põrandale ainsa sõna: EMA. Seda polnud sellest värisevate liikmetega poisist keegi oodanud. Ka tol korral poleks vast keegi seda tähele pannud, kui poleks olnud seda, kellele see sõna oli määratud, kellest see sõna rääkis! Kuigi autor ei soovi olla kirjanik (tundub isegi, nagu väldiks ta seda või mõistaks hukka üht osa katsetustest), on temas olemas see joon, mis on omane kõikidele kirjanikele — teiste inimeste jälgimisoskus. Nii muutub Aive jälgitavast jälgijaks, kelle tähelepaneliku pilgu eest ei jää varju see, kuidas “jutu lõpetuseks torkab ta /dr Raudsepp/ prillid nagu punkti pannes täpselt mõõdetud hoogsa liigutusega karpi” või et “Nüüd tundub, et ta ise usub, mida räägib, ning elab põhimõtete järgi, mida iga päev patsientidele sisendab.” (lk. 103) Ma tean, et Aive ei vaja lohutust ega võltsi mõistaandmist, nagu võiks ta olla keegi teine, kui ta on või saada kellekski, kes ta pole. Tean seda omast käest. Minu haigus pole küll nii raske kui Aivel, kõigest diabeet, aga ma tean, mida tähendab lause: “Kui toru lahtiminemise plõks on käinud ja õhk, mis peaks jõudma kopsu, hakkab hoopis näkku pahvima, satun momentaalselt paanikasse ja annan ägeda siplemisega kõrvalolijatele juhtunust märku. … mu meelest pole see mitte psüühiline, vaid füsioloogiline… (lk 108) Jah, kui vaim on alla andnud, siis valitseb keha ja ei luba sul surra! Ja juhuse asemel on head sõbrad või need, kes peavad oma kohuseks sind aidata. Tean ka seda, mida tähendab tunda häbi oma riigi pärast, kes peab tegema eelistusi nende hulgas, keda peaks igal juhul ja ilma mõtlemata aitama, muretsema neile ratastoolid, arvutid, hingamisaparaadid. Kuid kust saada inimesi, kes ei pelgaks sinu ussisust? Olen võrdlust ussiga (keda ju kõik kardavad) korra juba kasutanud seoses tollesama Christy Browni ja kõikide temasugustega, omasugustega, meiesugustega. “Kui kõik inimesed raatsiksid üksteisele julgustamiseks õlale patsutada nagu seda tegi prof. Rein Zupping ja kõiges positiivsele keskenduda nagu dr. Jüri Raudsepp, elaks Eesti rahvas varsti samasuguses ühiskonnas nagu Taani professor Johannes Jakobsen.” (lk 104) See on sinu vastus. Ning ka minu. Meie. Kõikide. |
