Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Lihasehaigete seltsi plaan jäävee annetustega
Webbyt
Webbyt Selts kulutab jäävee-kampaaniaga kogutud raha kõigi lihasehaigete ravi toetuseks
Webbyt
Webbyt 7 uudised - seitsmesed said ka veeämbrita hakkama: TV3 annetas 1000 eurot Eesti Lihasehaigete Seltsile
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts: jäävee kampaaniaga annetatud raha kasutamiseks on mitmeid ideid.
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts jää-ämbri annetussummast: on suur vastutus liikmete ja annetajate ees
Webbyt
Webbyt Õhtuleht.ee „Lennukisse ratastoolis: varu aega sekeldusteks“
Webbyt
Webbyt Euroopa Noored "JÜRI LUGU"
Webbyt
Webbyt Annika: «Aitamine paneb väärtushinnangud paika.»
Webbyt
Webbyt Helpifici blogi
Webbyt
Webbyt VIDEO: Mis on elektriratastooli saalihoki ja kes seda mängivad?
Webbyt
Webbyt Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi osaleb rahvusvahelisel turniiril Hollandis
Webbyt
Webbyt SEB Tallinna Maraton
Webbyt
Webbyt Intervjuu Jüriga ajakirjas "Sinuga" "Külma vett krae vahele"
Webbyt
Webbyt "Koit" suvisest Taevaskoja Lonnyga sõidust: "Liikumispuudega inimesed matkasid Taevaskojas"
Webbyt
Webbyt Kas saan lubada endale tööl käimist?
Webbyt
Webbyt Vestlus vabadusest
Webbyt
Webbyt PROBLEEM: Uus katse: nüüd teeme tugikodu mudeli valmis!
Webbyt
Webbyt Liikumispuudega inimesed ühistranspordis
Webbyt
Webbyt Lihashaigete selts: annetusi on jäänud palju vähemaks
Webbyt
Webbyt Õhtuleht: Ratastoolirahvas käis Toompeal eeskuju näitamas
Webbyt
Webbyt Lihashaige Jüri Lehtmets: jää-ämbri väljakutse ja milleks seda vaja oli



Eneseleidmise teel aitavad püsida pere, sõbrad ja õpetajad

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Tiia Truu
Rapla maakonnaleht Nädaline, 06. november 2004

Seitsmeteistaastane Lelle noormees Jüri Lehtmets on viimased seitse aastat olnud ratastoolis. Oma ilusas kodus, mille seina ehivad Kehtna valla heakorrakonkursi võiduvimplid, tunneb ta end hästi. Ta elu on elamisväärne, tal on omad eesmärgid ja soov neid ellu viia. Jüri kõrval on tema isa, ema ja kaks nooremat venda, kaaslased ratastoolis ja ratastoolita, õpetajad Lelle põhikoolist ja Kehtna majandus- ja tehnoloogiakoolist, kus Jüri praegu õpib.

Mida te õpite ja kuidas õppida saate?
Õpin inglise ja vene keelt ning arvutit, sest nende ainete tunnid on ühes majas. Treppidest veab mind üles ja alla ning toob lõunasöögi isa. See on talle suur koormus, aga ilma hooldajata ma hakkama ei saa. Õnneks on ta töökoht Kehtnas.
Koolis käin kahel päeval nädalas. Sageli aitab isa mind raamatukogusse ning olen seal seni, kuni tema tööpäev lõpeb.
Raamatukogus suhtutakse minusse hästi ja pakutakse huvitavat lugemist.

Mul oli plaanis minna õppima Astangu rehabilitatsioonikeskusesse, aga öeldi, et iga päev peab olema minu kõrval abistaja. Koolis sellist inimest pole. Seejärel pidasin plaani jätkata õpinguid Türil, kuid see polnud võimalik, sest ratastoolis inimene koolimajas hakkama poleks saanud.

Põhikooli olete lõpetanud Lelles?
Kooli minnes käisin veel ise, aga kui viiendas klassis väänasin jala ja liikuda ei saanud, jäin pärast seda lõplikult ratastooli. Ema on samas koolis õpetaja, tema aitas mind. Tundub, et minu pärast ehitati sinna kooli kaldtee. Polnud siis peale minu ega ole ka praegu Lelle koolis ratastoolilapsi.

Mis veel peale õppimise elule sisu annab?
Saalihoki. Sain sellest teada, kui osalesin Tallinnas Radisson SAS hotellis Eesti lihashaigete seltsi kümnenda aastapäeva tähistamisel 2003. aasta novembris. Üritusele oli kutsutud külaline ka iseseisva elu keskusest Soomest ning tema rääkis, et seal harrastab saalihokit palju ratastooliinimesi.

Kuidas see mäng käib?
On spetsiaalsed saalihokikepid, mis on muide päris kallid. Pall on aukudega, et see kiiresti eest ära ei veereks ning see ei tohi olla maast üle 20 sentimeetri kõrgemal.
Mängida saab elektrilises ratastoolis ja ka tavalises, kui keegi teine inimene abistab. Mängus on oluline meeskonnatöö, platsinägemisoskus.
Esimest korda mängisin saalihokit septembrikuus Soomes käies, kuhu isa sõidutas bussiga minu ja mu kaks sõpra. Kaasas olid ka minu vennad, kes meid aitasid. Iseseisva elu keskuse mängijad on heal tasemel, nad kuuluvad isegi rahvusmeeskonda. Suvel lubasid nad Eestisse tulla, võib-olla õnnestub siis korraldada Eesti-Soome maavõistlus. Nemad taotlevad luba osaleda paraolümpiamängudel.
Meie mängisime Helsingi võistkonnas ja võitsime Turu omasid. Meiega mängis kaasa ka lihashaigete seltsi juhatuse liige Aadu Särev tavalises ratastoolis. Teda aitas platsil minu vend Mart.

Kui kaugele olete saalihokiga Eestis jõudnud?
8. oktoobril asutasime Pärnus saalihokiklubi. Kohal oli ka Eesti Lihasehaigete Selts.
Mina käin harjutamas nädalavahetustel Lelle põhikooli saalis. Olen väga tänulik kooli juhtkonnale, kes seda lubab. Teised treenivad Pärnus ja vahel viib isa ka mind sinna.
Asjaajamine on raske, sest meil pole sponsoreid nagu Soomes.

Kuidas seal on?
Seal toetavad firmad, kes ratastoole maale toovad või parandavad neid. Kui osaled saalihokis, maksad ise elektrilise ratastooli eest vaid kümnendiku.
Isa on mul kuldsete kätega. Ta meisterdas 20 sentimeetri kõrguse väljakupiirde, et pall platsilt ära ei läheks. Kui soomlased seda Pärnus meie treeningul nägid, olid valmis ära ostma. Sellist piiret ei ole neilgi.

Kuidas suhtutakse Soomes üldse ratastooliinimestesse?
Väga hästi. Sotsiaalhooldus on neil hoopis teisel tasemel. Meil on raske, peaaegu võimatu, saada gümnaasiumiharidust.
Ratastooliinimesele kohandatakse Soomes korter ja abiteenus on tal alati olemas. Ka öösel! Ta helistab ja hiljemalt veerand tunni pärast on kohal abistaja, kes aitab tal teist külge keerata. Abistamine on hästi tasustatud, seda teevad sageli üliõpilased, et raha teenida.
Varem aitas mul külge keerata ema. Nüüd, kus olen suurem, teeb seda isa öösel mitu korda.
Soomes pääseb ratastooliinimene igale poole. Rongi ja perrooni vahel on neil väga väike vahe, aga nad nõuavad veel väiksemat.
Mulle tundub, et võrreldes Eestiga on Soomes teised prioriteedid — seal investeeritakse kõigepealt inimeste heaolusse. Et mul on mitu ratastooli, arvuti ja kõik muu — see on eelkõige tänu mu vanematele. Meil on spetsiaalne buss, tänu millele mina kodust välja pääsen.

Et üldse oli võimalus Soome minna, selle eest oleme tänulikud Eesti Lihasehaigete Seltsile ja programmile Euroopa noored, kes sõitu rahastas.

Kui oluline on vahel kodust kaugemale saada?
Minu sõber Karl Neilinn oli aina arvuti taga, mina siiski suur arvutifänn ei ole. Tervisele ei ole hea selline sundasend päevast päeva. Karl igatahes leidis uue väljundi saalihokis.
Mind on alati vanemad kaasa võtnud, isegi suvisele kontserdile Raplas Tammemäel. “Topeltlöögis” tehti aga nii kõva muusikat, et lõi mu ratastooli aku segamini.

Millised on plaanid lähiajaks?
Soomes andsid arstid nõu minna seljaoperatsioonile, et paigaldada selgroo kõrvale tugi ja selg püsiks sirge, ning soovitasid korsetiga mitte jamada. Et lihased on nõrgad ja istun ratastoolis, kipun kõveraks jääma ning see mõjub halvasti kopsudele, südamele ja üldse siseorganitele. Operatsioon on viie päeva pärast. Mina ja mu lähedased oleme selleks valmis.

___________________________________________

Jüri Lehtmets ütleb mitu korda, et tema olukord on selline ja sellega tuleb leppida. Samas on tal eneseusku ja otsusekindlust.
Üleeile ütles Jüri ema Ilmi Lehtmets, et üliraske operatsioon õnnestus. “Arstid olid öelnud Jürile, et see operatsioon on seotud suure riskiga, aga poeg jäi enesele kindlaks. Operatsioon kestis kella kümnest kuueni ja arstidelegi üllatuseks hakkas Jüri samal päeval iseseisvalt hingama. Ta tegi kodus eelnevalt hingamisharjutusi ja valmistus operatsiooniks igati.
Jüri otsustab enda üle ise, meie ainult toetame teda. See pingeline päev lõppes meie kõigi jaoks õnnelikult,” ütles ema.

 
Web2