Malle Pajula
Eesti Päevaleht, detsember 1997
Kui Iseseisva Elu keskuse esimehel Jaak Võsal on tarvis minna riigiasutustesse enda või teiste puuetega inimeste asju ajama, ei saa ta seda teha saatjata. Sageli jääb saatjagi nõust ja jõust väheks, et ratastoolis inimene vajalikku hoonesse pääseks. Üheks selliseks kohaks on ka Riigikogu Toompeal.
Jaak Võsa kavandas tükk aega ette käiku Riigikokku arutamaks isamaalastega puuetega inimese sotsiaaltoetuse seaduse eelnõu. Kui takso temaga lõpuks Toompeal Riigikogu ees peatus, algas nii nuppu kui jõudu nõudev “sisenemistseremoonia”.
Õbluke neiu, kes saatjaks kaasas, sättis kõigepealt ratastooli sõiduvalmis. Ka taksojuht keerles abivalmilt klientide ümber. “Uksest saan hästi sisse,” mõõtis Jaak Võsa pilguga. “Piirdeväravast aitavad ehk turvanaised läbi.”
Kolm astet välistreppi on siiski parasjagu nii järsud, et ratastooli üles tõstmata edasi ei pääse.
Vastupidiselt lootustele osutub takistusribaks ka välisuks, sest samal ajal kui abistajaneiu ühe käega ust avab, libiseb ratastool madalast trepimademest nõksaki alla.
Riigikogu hoones pole kaldteid ega lifti, seetõttu tuleb kolmandale korrusele tõusta kahe poliitiku käte jõul.
Rännaku läbi teinud, rõhutab Jaak Võsa, et püüab oma asju ikka ise ajada. Kodust väljas käimine sõltub palju abilistest. “Ametnikud püüavad mind küll jõudu- ja oskust mööda aidata, kuid abilise tugi on ikka kõige tähtsam,” leiab Jaak.
Jaagu sõnul pole ratastoolis inimesele ligipääsmatu Riigikogu mingi erand. Peaaegu sama võimatu on Tallinna linnavalituse ametnike jutul käia. Linnavalitsuse majas on küll lift, aga paraku nii kitsas, et ratastool sinna sisse ei mahu.
“Kalli raha eest ehitatud kaldteedki on mitmes kohas üsna mõttetud,” nendib Jaak. “Tee kaldenurk ei tohi ületada seitset kraadi, aga mõnel kaldteega trepil on see vähemalt 45 kraadi. See on liiga järsk,” seletab ta.
Üks selline kasutu kaldtee on Jaagu hinnangul Estonia teatri treppidel. “Palju ohutum on lasta end ratastoolis, selg ees, trepist alla tirida, kui kaldteed mööda veereda,” teab Jaak.
“ Sealt võib sellise hoo sisse saada, et abistaja ei jõua enam ratastoolist kinni hoida. Nii võib juhtuda õnnetus, halvemal juhul jääb ka saatja invaliidiks.”
Jaak Võsa tõdeb, et tegelikult pole asutustesse pääsemine temasugustele esmane probleem. “Kui juba firma trepini jõuad, siis tuleb keegi ikka appi,” selgitab ta. “Enne kui koduuksest üldse välja saan, pean leidma inimese, kes mind riidesse aitab, õue viib ja sihtkohta sõidutab.” |
