Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Lihasehaigete seltsi plaan jäävee annetustega
Webbyt
Webbyt Selts kulutab jäävee-kampaaniaga kogutud raha kõigi lihasehaigete ravi toetuseks
Webbyt
Webbyt 7 uudised - seitsmesed said ka veeämbrita hakkama: TV3 annetas 1000 eurot Eesti Lihasehaigete Seltsile
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts: jäävee kampaaniaga annetatud raha kasutamiseks on mitmeid ideid.
Webbyt
Webbyt Lihasehaigete selts jää-ämbri annetussummast: on suur vastutus liikmete ja annetajate ees
Webbyt
Webbyt Õhtuleht.ee „Lennukisse ratastoolis: varu aega sekeldusteks“
Webbyt
Webbyt Euroopa Noored "JÜRI LUGU"
Webbyt
Webbyt Annika: «Aitamine paneb väärtushinnangud paika.»
Webbyt
Webbyt Helpifici blogi
Webbyt
Webbyt VIDEO: Mis on elektriratastooli saalihoki ja kes seda mängivad?
Webbyt
Webbyt Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi osaleb rahvusvahelisel turniiril Hollandis
Webbyt
Webbyt SEB Tallinna Maraton
Webbyt
Webbyt Intervjuu Jüriga ajakirjas "Sinuga" "Külma vett krae vahele"
Webbyt
Webbyt "Koit" suvisest Taevaskoja Lonnyga sõidust: "Liikumispuudega inimesed matkasid Taevaskojas"
Webbyt
Webbyt Kas saan lubada endale tööl käimist?
Webbyt
Webbyt Vestlus vabadusest
Webbyt
Webbyt PROBLEEM: Uus katse: nüüd teeme tugikodu mudeli valmis!
Webbyt
Webbyt Liikumispuudega inimesed ühistranspordis
Webbyt
Webbyt Lihashaigete selts: annetusi on jäänud palju vähemaks
Webbyt
Webbyt Õhtuleht: Ratastoolirahvas käis Toompeal eeskuju näitamas
Webbyt
Webbyt Lihashaige Jüri Lehtmets: jää-ämbri väljakutse ja milleks seda vaja oli



Kaotada kaheksateistkümneselt liikumisvõime…

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Mall Johanson
Kodutohter nr 2, 1996

Juhan Nurmega see juhtus. Ligi 40 aastat on mees sellele vaatamata enda ja oma eluga toime tulnud. Üht elukäiku jälgides tajud, kuivõrd suhtelised mõisted on õnn ja õnnetus, tervis ja haigus, vabadus ja sõltumatus.
Oma üllatuseks avastan, et oleme veerand sajandi eest Juhan Nurmega kolleegid olnud, kuid mitte kohtunud. Tema, eesti filoloog, oli “Valguse” kirjastuses korrektor, mina toimetaja. Mulle oli ta vaid nimi raamatu ilmumisandmetes. Nüüd tean, miks me tollal kokku ei saanud.
Juhan Nurme elab Mustamäe paneelmajas alumisel korrusel kahetoalises korteris. Ehkki koridor on kitsuke ja välisukseni viivad trepiastmed, saab ta välja omal jõul — trepil on ratastooli tarvis raudrennid. Tagasi omal jõul ei saa. Trepist üles sõitvat ratastooli tal pole, trepitõstukit ka mitte. Nii tuleb tal paratamatult paluda abi möödaminejatelt. Kogu Juhani olekust on tunda, et see ei ole talle meelepärane, et ta eelistaks ise hakkama saada.
Korteris liigub Juhan osavalt ja sundimatult. Jah, tal on tõepoolest olnud pikk aeg niisuguse elu- ja liikumisvormiga kohaneda. Jalad ütlesid üles ligi nelikümmend aastat tagasi. Juhan oli siis 18 aastat vana.
Rääkige oma elust lähemalt. Mis eelnes saatuslikule päevale?
Olen pärit Viljandimaalt. Isa viidi Siberisse, kus ta vangilaagris 1946. aastal suri. Suure küüditamise ajal saadeti Siberisse ema. Elasime õega vanavanemate juures. Koolis käisin algul Viljandimaal, alates 5. klassist Tartus. Lõpetasin mittetäieliku keskkooli, s.t 7 klassi, ja läksin Räpina Aiandustehnikumi. 1956. aastal tuli ema Siberist tagasi.
Ühtäkki tundsin, et mu jalgadega pole kõik korras. Mind uuriti Maarjamõisa närvikliinikumis ja tehti kindlaks, et mu seljaaju on sattunud surve alla — põhjuseks lapsepõlves põetud selgrootuberkuloos. Arst soovitas operatsiooni. Kuulsin jutte, et lõikus võib ebaõnnestuda. Arvasin, et see tähendab surma. Aga miks peab kartma kõige halvemat? Ehk olen paari kuu pärast terve ega jää maha oma kursusekaaslastest Räpinas.
Et on võimalik ka kolmas variant — halvatus — , sellele ei osanud ma siis veel mõelda.
Kuidas võtsite selle teadmise vastu?
Peale operatsiooni tõusis kõrge palavik, mis kestis mitu päeva. Õed-arstid käisid ukse vahelt piilumas, ju siis olid minu pärast hirmul. Ühel ööl tundsin, et valud on kadunud. Ka palavik alanes, jõud hakkas tagasi tulema. Alles siis sain aru, et jalad ei liigu, et liigutused olid säilinud ainult mõtetes. Ajust lähtuvad käsud jõudsid vaid kohani, kus lülisammast oli opereeritud. Minu keha oli nagu pooleks jagatud: kuulekas, normaalselt funktsioneeriv ülemine pool ja halvatud alakeha, mis ei allunud tahtele. Kuid arstid andsid siiski lootust, ütlesid, et oled noor, kannata, pikkamööda liikumisvõime taastub. Vaatame, mis on kolme kuu pärast... kuue kuu pärast...
Selleks ajaks jõudsin Tartu Sanatoorsesse Keskkooli. Seal mind masseeriti, süstiti, tehti ravivõimlemist. Jätkasin õpinguid 9. klassis. Halvatus ei taandunud.
Nüüd rääkis närviarst, et paranemine võib tulla ka aasta, kahe, või isegi viie pärast. Üha sisendati lootust, aga oodatavat paranemist ei tulnud.
Te ei heitnud siiski meelt? Kuidas elasite edasi?
1961. aastal sain küpsustunnistuse. Kõik mu klassikaaslased olid terveks saanud ja lahkunud oma teed otsima. Mida minul teha? Emale koormaks minna ei tahtnud. Varjuda invaliidide kodusse? Kooli arstid ja õpetajad soovitasid tungivalt edasi õppida. Olgu, mõtlesin, lõpetan ülikooli, aga mis siis? Kuidas leiab ratastoolis inimene tööd? Tundsin musta masendust. Lõpuks lasin paberid Tartu ülikooli viia. Sooritasin sisseastumiseksamid ja asusin kaugõppes eesti keelt ja kirjandust tudeerima. Alles nüüd, tagantjärele, võin öelda et see oli ainuõige samm. Ülikoolis õppimine tõstis eneseteadvust, lisas elujulgust. Mõne aja pärast kolisin Tartust ära Tallinna. Esialgu võttis mind vastu Põllu tänava tuberkuloosidispanser. Eksamite ajaks sõitsin Tartusse.
Ehitasin ema rahaga kooperatiivkorteri, sellesama kus praegu elan. 1968. aastal lõpetasin ülikooli, pool aastat varem olin saanud korrektorikoha kirjastuses “Valgus”. Tööd tegin kodus. Tegelesin ka tõlkimisega, näiteks koostasin ja tõlkisin ulmejuttude valimiku “Diogenese latern” ( 1976).
Praegu olen Tallinna Tehnikaülikooli kirjastuses vanemtoimetaja. Töötan kodus, tööd viin ja toon ise. Helistan ette ja toimetuse juhataja tuleb teiselt korruselt alla, saab minult toimetatud käsikirja ja annab uue vastu. Eks see talle natuke tülikas ole, aga inimesed on vastutulelikud.
Kuivõrd aheldatud kodu ja ratastooli külge te end tunnete?
Pärast operatsiooni olin paar aastat ainult voodis, siis sain esimese ratastooli, millega pääses toast õue ja tänavale. Pärast käsitsi juhitava auto omandamist maailm aga avardus. Olen käinud autoga Karpaatides, Kiievis, Moskvas, Viiburis, Riias ja Leningradis. Eesti olen muidugi risti ja põiki läbi sõitnud.
Ratastool on mulle jalgade eest, ilma selleta ei pääse kuhugi. Ratastooliga liigun toas ja sõidan garaa¸i... Tegelikult on mul neid mitu, üks asub näiteks auto pakiruumis ja annab mulle võimaluse autost alati välja tulla.
Kas teil on omakseid ja sõpru, keda kutsuda, kui abi vajate?
Mul on õde, kaks õepoega, paar sõpra ja palju sugulasi. Oli ema, kes on nüüd 15 aastat mulla all. Tema aitas mind järje peale, ostis korteri ja esimese auto. Nüüd näen ma teda unes, kui ilmamuutust oodata.
Eriti lähedased on suhted õepoegadega, nendele võin alati loota. Kui õe perekond purunes, aitasin vanemat poissi kasvatada. Nooremaga, 8. klassi piitsavarspeenikese noormehega oleme head sõbrad, käime koos näitustel, turul, teatris... Augustis-septembris, kui õunad, ploomid, pirnid küpsed, on ta varmas minuga maakoju sõitma, kus me siis kahekesi ka lauatennises jõudu katsume.
Kaks naisterahvastki on siin elanud: üks kümme, teine seitse aastat. Aga abielus pole ma olnud. Esimene, kes oli minust palju noorem, polnud abielust huvitatud, teine käis aga liiga ägedalt peale...
Iseolemine ja sõltumatus on mõistagi kiiduväärt asjad, ent kuidas te üksi kõige tavalisemate kodutöödega toime tulete?
Keegi peab teid näiteks vannitama? Pesu pesema? Süüa tegema?
Väga naiselik küsimus. Poes ja turul, mis asuvad vaid paarisaja meetri kaugusel, käin ratastooliga ise. Elektripliidil või praeahjus toitu valmistama olen ammu õppinud. Kui musta pesu kapp täis, helistan pesumajja. Sealt tuleb auto, võtab musta pesu kaasa ja toob puhtana tagasi. Kuidas ma vannis käin, kuidas voodist ratastooli ja ratastoolist voodisse saan, kuidas autosse istun ja autost välja tulen? Käte abil! Pealegi ei ela ma ürgmetsas, vaid tsiviilühiskonnas: kaks korda nädalas külastab mind linnavalitsuse palgal olev sotsiaaltöötaja, kes koristab korteri, tühjendab prügikastid, maksab kommunaalmaksud, kui tarvis, ostab toitu. Omastest ja sõpradest oli juba juttu. Absoluutselt iseseisev, teistest inimestest ja ühiskonnast täiesti sõltumatu pole meist keegi.
Peale olmemurede on teil nagu meil kõigil kõvasti ka tervisemuresid?
Nii see kahjuks on. Süda annab tunda, vererõhk on kõrgenenud, paar aastat tagasi avastati sapikivid, neerudes on krooniline põletik, kõhus ebamäärased valud, õlad ragisevad ja valutavad, kael krigiseb, hambad vajavad plombeerimist. Kord murdsin sääreluu. Paar operatsioonigi on tehtud. Ja gripiviirused leiavad mu ka üles.
Kas tunnete oma alakeha füsioloogilisi vajadusi?
Loomulikke vajadusi ma tunnen, kuid alakeha elundite funktsioonid ei allu mu tahtele samamoodi nagu tervel inimesel. Kodus probleemi pole, pikematel sõitudel ja külla minnes tuleb tarvitada erivahendeid.
On teil võimalus elada normaalset seksuaalelu, saada lapsi?
Lapsi pean ma kõige suuremaks väärtuseks elus. Vaatan koguni haletsevalt üle neljakümneseid abielupaare, kel peres kasvamas vaid üks laps. Mulle tundub, et nad on oma nooruse tühja tuult taga ajades ära raisanud.
Lastetusega olen pidanud leppima nagu halvatusegagi, ent lastemaailma olen siiski pääsenud – õepoegade kaudu. Õnneks pole lastesaamine, seks, erootika, hellused ja lähedus päris ühed ja samad asjad. Nagu ütlesin, olen pikemalt elanud kahe naisega, põgusaid sõbratare on rohkemgi olnud.
Kui sageli osalete invaliikumises, suhtlete saatusekaaslastega?
Invaliikumine algas 1980. aastal. Taheti kodunt välja tulla, hakata elama seltsielu, teha jõukohast sporti. Nüüd on liikumispuudega inimestel üle Eesti oma ühingud, spordiklubid jms. Iga kuu toimub üks või kaks vabariiklikku võistlust lauatennises, talispordialadel jne. Juunis algavad ratastoolivõidusõidud. Kümnendat korda sõidetakse ümber Tallinna vanalinna. Eelmised üheksa sõitu olen kaasa teinud ega kümnendastki või puududa. Suvel toimub Madsal üle-eestiline puhke- ja spordilaager ja Tõrvaaugul Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu suvelaager. Invaüritusi korraldatakse palju, kõiki ei jõua üles lugedagi. Tänu nendele tunnevad liikumispuudega inimesed üksteist hästi. Suhtleme ka telefoni teel.
Olete harrastanud ratastoolitantsu. Mis tunne on olla tantsupõrandal?
Ratstoolitantsu näitasid ja õpetasid meile neli aastat tagasi norralased. Neli-viis paari harjutasid seejärel Eino Muraste ja Peeter Masingu juhendamisel nii tublisti, et meid kutsuti veel samal aastal Norrasse võistlema. Kahjuks mitmesugustel põhjustel rühm hiljem lagunes.
Tantsides liigutab ratastoolis istujat terve partner. Mina tantsisin viimati 15-aastase õblukese koolitüdrukuga. Tants, kui täpselt rütmi lähed, on nauding! Mäletan, et treeningult tulles oli tuju alati ülev. Nüüdki julgen ma peol daame tantsule paluda, õpetades neid käigult ratastooliga ringi käima.
Mis teeb teile rõõmu ja pakub rahuldust?
Viimasel ajal tunnen rõõmu pisiasjust. Näiteks, et tuba on soe. Et võitsin invaühingu jõululoteriil. Õepoeg tuli esimesel jõulupühal külla... Öeldakse, et õnne pole olemas. Võib-olla tõesti. Aga õnnelikke hetki ei saa eitada. Neid on olnud, tuleb ikka ja jälle. Ning teadmine, et elame oma iseseisvas riigis, see on üks minu rahulolu allikaid.

 
Web2