Klassikokkutulek —
kulupeade retk noorusaega. Puhkus
Kuhugi pole kiiret,
aga aega ometi pole.
03.08.05 Jaaniõhtu Puid on palju —
lõke üks.
Jaaniõhtu üksindus.
Miks? Mets on sõnajalaõisi täis.
Eluaeg neid otsimas käinud.
Pole leidnud — liiga tihe ja kõrge on hein.
Suundun jälle,
kuni tuahstub südame lõke
ja õied kõik luitunud kuluks.
Leegi varjud
Minu mure
Võõras mure
Hool ja mure
Rõõm ja mure —
Elutule varjud Varju pool ja päikse pool
Pahem pool ja parem pool
Armastan, ei armasta!
Kas mõlemaid?
Eesti lipp
Iseseisvuspäeval vaatasin paraadi ja nägin ootamatult imepärast Eesti lippu — helesinist taevalaotust, tumedat inimmüüri ja lumevalget Harjumäe nõlva.
Ilmutusena rabas mind mõistmine, et sinimustvalge pole pelgalt lipukangas, mis loob pidupäevameeleolu, vaid võrratult enam:
sinililled, sinisilmad, sinimeri;
taevaranna tume metsaviir, mille lummus on saatnud mind lapsepõlvest saadik;
künnivao niiskelt läikiv muld;
pilkane, nimetut igatsust täis öö;
uhked rünkpilvelaevad,
tormise mere vahused laineharjad…
Ma olin saanud nägijaks.
24.veebruar 2005
Vares
Kui ma pilgu aknast välja heidan, siis katku maad ruske lehekord või külmvalev lumevaip, haljendagu verinoor rohi või naeratagu selges suvetaevast päike, ikka patseerib minu vaateväljas vares — hall nagu videvik, must nagu öö. Sammude taktis pead koogutades toimetab ta oma toimetamisi. Juhtub mõni üleannetu koerarakats tüütavaks muutuma, laotab vares tiibu ja laskub puuoksale, kust jälgib valvsal peremehepilgul unisevõitu õueelu.
Ülemeelikus on varesele võõras. Harva, suutmata meelehärmi talitseda, kostab tema nokast “Krrrt, krrrt, krrrt”.
Mälestuste tare
Õues puudub rada,
pliidil supipada,
põllust saanud võsa,
lepalinnu pesa. Vanad, elunäinud,
mulla alla läinud.
Noored viinud ära
linna virvasära. Hämming silmis, põues,
vahel eksleb õues,
vaatab lõpnud maja
võõras uudistaja. Aeg on toonud kadu,
hävitanud kodu.
Tuul veel tuulab ringi,
otsib armsaid hingi Mälestustes tare —
alles kivivare. ________ Üksi olen üksinda,
kahekesi üksinda,
hulga keskel üksinda,
sest jäänud karupüksita,
ilma klouni mütsita.
Vaade aknast
Õues hiilib kirju kõuts,
kõrvad kikkis, kaval lõust,
ilme näitab — nõu on kindel,
võitlus tuleb nagu rindel,
tema poolel jõud ja õigus,
selles väikses õuelõigus.
Värisegu linnud, hiired,
jahikirel pole piire,
väetim, noorem kassipere
alandlikult öelgu “Tere!”
Ööhaku mõlgutusi
Ma vaikust kuulatan,
laud ööski valla,
ei lootust lootusetu
maha matta malda.
______
Ei valvata kauem ma kärsi.
Kosutav olematus, uni,
lange mu peale kui lumi,
mu sihitud mõtted pärsi.
______
Vigane on templierak,
puuriloom, kel kaelas ling,
jalad kammitsas
ja vermes hing.
______
Arvuti on seltsimees,
kel puudub veri soontes.
Tallinnas elab nelisada tuhat inimest —
minul toas vaid mööbel.
______
Täna hõikasin metsa,
mets vastu kaikus,
siis karjusin inimsumma —
vaikus.
______
Süda on lihtsameelne,
kõik endast annab.
Miks suu on kahekeelne?
______
Mu aju on tundmatu maa,
kuhu korraldan retki,
kust otsin kullatükke
ja leidmise õnnehetki.
______
Ma otsin Sind,
et tunda iseennast.
Seks õpin tundma end,
et leida sind.
______
Kus sünnib tuul?
Kes arvaks kokku
randa surnud lained?
Mis mõõt on õnnel?
______
Sa oled lilleõis.
Rebin karikakralt lehti
armastab, ei armasta?
______
Ka hüva vaimutoit
mõne mehe peas
võib seeduda mõttekakaks.
______
Kell mõõdab aega,
küünlaleek valgustab talveööd
— süüvin endasse.
______
Nad ei armastanud teineteist,
Kuid heitsid paari ja
elasid õnnelikult elu lõpuni.
Ma vaikust kuulatan,
laud ööski valla,
ei lootust lootusetu
maha matta malda.
______
Ei valvata kauem ma kärsi.
Kosutav olematus, uni,
lange mu peale kui lumi,
mu sihitud mõtted pärsi.
______
Vigane on templierak,
puuriloom, kel kaelas ling,
jalad kammitsas
ja vermes hing.
______
Arvuti on seltsimees,
kel puudub veri soontes.
Tallinnas elab nelisada tuhat inimest —
minul toas vaid mööbel.
______
Täna hõikasin metsa,
mets vastu kaikus,
siis karjusin inimsumma —
vaikus.
______
Süda on lihtsameelne,
kõik endast annab.
Miks suu on kahekeelne?
______
Mu aju on tundmatu maa,
kuhu korraldan retki,
kust otsin kullatükke
ja leidmise õnnehetki.
______
Ma otsin Sind,
et tunda iseennast.
Seks õpin tundma end,
et leida sind.
______
Kus sünnib tuul?
Kes arvaks kokku
randa surnud lained?
Mis mõõt on õnnel?
______
Sa oled lilleõis.
Rebin karikakralt lehti
armastab, ei armasta?
______
Ka hüva vaimutoit
mõne mehe peas
võib seeduda mõttekakaks.
______
Kell mõõdab aega,
küünlaleek valgustab talveööd
— süüvin endasse.
______
Nad ei armastanud teineteist,
Kuid heitsid paari ja
elasid õnnelikult elu lõpuni.
Klassikokkutulek –
kulupeade retk noorusaega.
Puhkus
Kuhugi pole kiiret,
aga aega ometi pole.
|
