Юхан

Klassikokkutulek —
kulupeade retk noorusaega. 

Puhkus
Kuhugi pole kiiret,
aga aega ometi pole.
                           03.08.05

Jaaniõhtu

Puid on palju —
lõke üks.
Jaaniõhtu üksindus.
Miks?

Mets on sõnajalaõisi täis.
Eluaeg neid otsimas käinud.
Pole leidnud — liiga tihe ja kõrge on hein.
Suundun jälle,
kuni tuahstub südame lõke
ja õied kõik luitunud kuluks.

Leegi varjud

Minu mure
Võõras mure
Hool ja mure
Rõõm ja mure —
Elutule varjud

Varju pool ja päikse pool
Pahem  pool ja  parem pool
Armastan, ei armasta!
Kas mõlemaid?

Eesti lipp

Iseseisvuspäeval vaatasin paraadi ja nägin ootamatult imepärast Eesti lippu — helesinist taevalaotust, tumedat inimmüüri ja lumevalget Harjumäe nõlva.
Ilmutusena rabas mind mõistmine, et sinimustvalge pole pelgalt lipukangas, mis loob pidupäevameeleolu, vaid võrratult enam:
sinililled, sinisilmad, sinimeri;
taevaranna tume metsaviir, mille lummus on saatnud mind lapsepõlvest saadik;
künnivao niiskelt läikiv muld;
pilkane, nimetut igatsust täis öö;
uhked rünkpilvelaevad,
tormise mere vahused laineharjad…

Ma olin saanud nägijaks.
24.veebruar 2005

Vares

Kui ma pilgu aknast välja heidan, siis katku maad  ruske lehekord või külmvalev lumevaip, haljendagu verinoor rohi või  naeratagu selges suvetaevast päike, ikka patseerib minu vaateväljas vares — hall nagu videvik, must nagu öö. Sammude taktis pead koogutades toimetab ta oma toimetamisi. Juhtub mõni üleannetu koerarakats tüütavaks muutuma, laotab vares tiibu ja  laskub puuoksale, kust jälgib valvsal peremehepilgul unisevõitu õueelu.
Ülemeelikus on varesele võõras. Harva, suutmata meelehärmi talitseda, kostab tema nokast  “Krrrt, krrrt, krrrt”.

Mälestuste tare

Õues puudub rada,
pliidil supipada,
põllust saanud võsa,
lepalinnu pesa.

Vanad, elunäinud,
mulla alla läinud.
Noored viinud ära
linna virvasära.

Hämming silmis, põues,
vahel eksleb õues,
vaatab lõpnud maja
võõras uudistaja.

Aeg on toonud kadu,
hävitanud kodu.
Tuul veel tuulab ringi,
otsib armsaid hingi

Mälestustes tare —
alles kivivare.

________

Üksi olen üksinda,
kahekesi üksinda,
hulga keskel üksinda,
sest jäänud karupüksita,
ilma klouni mütsita.

Vaade aknast

Õues hiilib kirju kõuts,
kõrvad kikkis, kaval lõust,
ilme näitab — nõu on kindel,
võitlus tuleb nagu rindel,
tema poolel jõud ja õigus,
selles väikses õuelõigus.
Värisegu linnud, hiired,
jahikirel pole piire,
väetim, noorem kassipere
alandlikult öelgu “Tere!”

Ööhaku mõlgutusi

Ma vaikust kuulatan,
laud ööski valla,
ei lootust lootusetu
maha matta malda.
______

Ei valvata kauem ma kärsi.
Kosutav olematus, uni,
lange mu peale kui lumi,
mu sihitud mõtted pärsi.
______

Vigane on templierak,
puuriloom, kel kaelas ling,
jalad kammitsas
ja vermes hing.
______

Arvuti on seltsimees,
kel puudub veri soontes.
Tallinnas elab nelisada tuhat inimest —
minul toas vaid mööbel.
______

Täna hõikasin metsa,
mets vastu kaikus,
siis karjusin inimsumma —
vaikus.
______

Süda on lihtsameelne,
kõik endast annab.
Miks suu on kahekeelne?
______

Mu aju on tundmatu maa,
kuhu korraldan retki,
kust otsin kullatükke
ja leidmise õnnehetki.
______

Ma otsin Sind,
et tunda iseennast.
Seks õpin tundma end,
et leida sind.
______

Kus sünnib tuul?
Kes arvaks kokku
randa surnud lained?
Mis mõõt on õnnel?
______

Sa oled lilleõis.
Rebin karikakralt lehti
armastab, ei armasta?
______

Ka hüva vaimutoit
mõne mehe peas
võib seeduda mõttekakaks.
______

Kell mõõdab aega,
küünlaleek valgustab talveööd 
— süüvin endasse.
______

Nad ei armastanud teineteist,
Kuid heitsid paari ja
elasid õnnelikult elu lõpuni.

Ma vaikust kuulatan,
laud ööski valla,
ei lootust lootusetu
maha matta malda.
______

Ei valvata kauem ma kärsi.
Kosutav olematus, uni,
lange mu peale kui lumi,
mu sihitud mõtted pärsi.
______

Vigane on templierak,
puuriloom, kel kaelas ling,
jalad kammitsas
ja vermes hing.
______

Arvuti on seltsimees,
kel puudub veri soontes.
Tallinnas elab nelisada tuhat inimest —
minul toas vaid mööbel.
______

Täna hõikasin metsa,
mets vastu kaikus,
siis karjusin inimsumma —
vaikus.
______

Süda on lihtsameelne,
kõik endast annab.
Miks suu on kahekeelne?
______

Mu aju on tundmatu maa,
kuhu korraldan retki,
kust otsin kullatükke
ja leidmise õnnehetki.
______

Ma otsin Sind,
et tunda iseennast.
Seks õpin tundma end,
et leida sind.
______

Kus sünnib tuul?
Kes arvaks kokku
randa surnud lained?
Mis mõõt on õnnel?
______

Sa oled lilleõis.
Rebin karikakralt lehti
armastab, ei armasta?
______

Ka hüva vaimutoit
mõne mehe peas
võib seeduda mõttekakaks.
______

Kell mõõdab aega,
küünlaleek valgustab talveööd 
— süüvin endasse.
______

Nad ei armastanud teineteist,
Kuid heitsid paari ja
elasid õnnelikult elu lõpuni.


Klassikokkutulek –
kulupeade retk noorusaega. 


Puhkus
Kuhugi pole kiiret,
aga aega ometi pole.