Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Trükised
Webbyt
Webbyt Sõna sekka
Webbyt
Webbyt Meedia meist
Webbyt
Webbyt Kasulikke viiteid
Webbyt
Webbyt Looming
Webbyt
Webbyt
Alvar
Webbyt
Elisa
Webbyt
Eret
Webbyt
Jaak
Webbyt
Juhan
Webbyt
Karel
Webbyt
Külli
Webbyt
Liina
Webbyt
Liivia
Webbyt
Maire
Webbyt
Marjaana
Webbyt
Olga
Webbyt
Siim
Webbyt
Tiia



Juhan

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Päästa igatsus valla

Päästa igatsus valla,
lase unistused lendama
kõrgele taeva alla, 
kuni mõttevägi neid kannab,
misjärel, heitunud,
nad pagevad peitu,
hinge tumedasse sügavikku,
et — kui aeg taas küps —
valgusesse söösta
igatsuse valu kustutama.

detsember 2008


Maakera pöörleb

Päike tõuseb ja loojub,
Kuu kasvab ja kahaneb,
pilved kerkivad, hajuvad,
pungad puhkevad,
lehed varisevad.
Leek loidab,
jääb järele tuhk,
mille tuul kannab laiali
ja imeb endasse muld.
Kas midagi on kindlat?
Tean vaid.
et 2 x 2 = 4
ja põrmust oled sa võetud
ja põrmuks pead jälle saama.
Aamen.

           24. juuni 2008


Kas olla
või mitte olla?
Mõttetu küsimus.
Muidugi olla.
Küsimus on,
kuidas olla.

           23. juuni 2008


Mahajääja

On lahkujad külast,
on lahkujad linnast,
on lahkujad riigist,
on lahkujad siit ilmast.
Tulge tagasi, palun! 
Ma tahan hoolida,
aga kellest,
kui kedagi pole,
ka armastust ei ole,
on vaid elu
ja kuuljad,
kel kurdid kõrvad,
ja kallid kadunukesed,
kellega tee
ei ristu enam iial.

    aprill 2008


Sa kuivata pisarad!

Mu kallis,
sa kuivata pisarad,
valeta, et ei tunne valu,
luiska, et polnudki valus.

Kujutle,
et lähed ära
liivakastimaale,
kus muretu liivakastirahvas,
küpsetab liivatorte,
ehitab liivalosse,
kus kihab liivakastielu.

Usu,
et õnn ei lahku su juurest,
et sa pole veel kasvanud suureks.

jaanuar 2008



Kõlav eesti keel


Üks  kass läks üle silla
peas mõtted palla-pilla,
kas minna üle silla
või peitu silla alla,
seal varjus tore olla,
kui vihma kallab alla.

Üks kass läks üle silla,
ta hõiskas trilla-tralla,
kõik teed mu ees on valla
ja hüppas sillalt alla.

Jões tegi sulla-sulla,
siis poetas rohtu kulla
ja  kraapis peale mulla.

Üks kass läks üle silla,
tal saba tegi tilla-talla.
Ta kõndis uhkelt linna,
taas tõmbas teda sinna.

                 märts 2007



Meri lainetab ka lahesopis
Ma puhkan jalgu
kadakasel rannal
ja mõtlen,
kuhu kulgeb tee.

Õhk heliseb,
maa soojust õhkab,
on päike sädeleva silla
ehitanud üle vee.

Ja lahel luiged
kui valged pilvetordid,
must vesikana,
erksad pardid.

Näen saart, kus meri
taevaga saab üheks.
Kas jõuan ükskord sinna?
Või jõust jääb väheks
ning  unistus
vaid heidab näkku kinda.

Tuul paisub,
laine rannaliiva lakub...

märts 2007



Mina 

Ma armastan kodu,
ma armastan lapsi,
mulle meeldib vahel
visata napsi.

Mind õnnestab valgus,
naudin looduse ilu,
mu laual on aukohal
kartul ja kilu.

Ma tööd  ei pelga,
kuid löön ka lulli
ning pubeka kombel
teen aeg-ajalt pulli.

Ma kindlasti olen
tark, ilus ja hea,
mida paraku kõik
küll veel ei tea.
(Või mine sa tea!?)

märts 2007



Ma imestan

Ma imestan, miks ma imestan,
miks ma ikka ja jälle imestan
sügisel,
et nii vara läheb pimedaks
ja hilja valgeks.

Ma imestan, miks ma imestan,
miks ma ikka ja jälle imestan
kevadel,
et nii vara läheb valgeks
ja hilja pimedaks.

Ma imestan, kui otsin ega leia
ja otsimata leian,
kui sõber jääb võõraks
ja võõrast saab sõber.

Ma imestan,
miks ma üldse imestan.

detsember 2006



Hingedepäeval
süütan küünla.
Ehk värelev leek
mõnele kallile hingele
öös juhatab teed.

Mõtted kanduvad aega,
mil talveteel
sõitsid sahinal saanid-reed,
siis isa-ema elasid veel.
Igal kevadel
luhal lainetas suurvesi,
suvel mätaste varjust
leidsin  linnupesi.
Rukkihakid seisid sügisel
põldudel  reas,
küll leib uudseviljast
maitses hea.

Leek hubiseb,
küünalt õgib,
on alguse-lõputa
ajajõgi.

november 2006


Lumesadu

Lumehelbed,
valged, sulgkerged,
langevad maale,
liuglevad merre.

Nad pakase lapsed             
ei kanna palitut,
tantsuhoos heljuvad, 
kaunid kui valitud.

Keerlevad, veerlevad
silma ja suhu,
ninaotsaltki
räitsakaid puhun.

märts 2006


Oli aeg

Oli aeg,
mil ihkasin ronida tippu,
olla nähtaval, käes hoida lippu.
Lootsin tabada imet,
ohvreid tõin õnne nimel.                       

Nüüd
tunnen kukesammudest rõõmu,
seitsmepenikoorma saapaid ei ihka,
rüüpan saatuse karikast sõõmu
ja kõrget lennukaart vihkan.

Hindan ülimaks tasakaalu,
märkan ligimestes peituvat headust,
tean, mis tähendab valu,
ja austan seadust.

Enam tungi ei tunne otsida uut,
elusse endasse sisse
on kodeeritud muut —
alguse lõpp ja lõpu algus
nagu pimedus ja valgus.

                        veebruar 2006


Internet

Internet nagu
strippar ahvatles —
vaata mind,
mul on nõtke ihu
ja kõrge rind.

Vaatasin,
ta tuppa lasin.
Nüüd kuulen maailmast
valet ja tõde,
nagu arvab masin.

Olen vang,
ahelas kui koer ketis,
ja vaimutoiduks
lürbin laket netis.

    jaanuar 2006


Väikesed rõõmud

Väikesed rõõmud
ei hooli kutsest,
nad tulevad ise
aknast ja uksest.

Väikesed rõõmud
ikka mu ümber,
käes olgu suvi või
jäine detsember.

Väikesed rõõmud
kui liblikat tiivad
varjust mind päikese-
paistesse viivad.

detsember 2005


Armastus

Tänaval astun,
tuleb Armastus vastu.
Tema pilku püüan.
Pead tõstmata
mööda must astub.
Hüüan!
Ehk kuulda mind võtab,
ei, edasi tõttab.

Viivuks peatun.
Tuul keerutab prahti.
Ümber linn tulvil melu.
Kurat võtaks,
siin kulgeb mu elu.

november 2005


Aastaajad 

Sügis on suve surnukeha,
talv sügise haud.
Kevad on ülestõusmispüha,
suvi — pidulaud.

Talvel magan,
kevadel virgun,
suvel kosun,
sügisel närbun.

Olen rohi,
madal ja tallatav,
juured mullas,
kuid saatuse pillatav.

oktoober 2005


Oktoober

Sügis kambris,
Sügis põues,
Sügis lehekullas õues.

Päike, kaotanud väe,
jõuetu just nagu ätt.
Öö õgib päeva,
Päeval heisatud valge rätt.
                     
                    oktoober 2005


Klassikokkutulek —
kulupeade retk noorusaega. 

Puhkus
Kuhugi pole kiiret,
aga aega ometi pole.
                           
                          03.08.05


Jaaniõhtu

Puid on palju —
lõke üks.
Jaaniõhtu üksindus.
Miks?

Mets on sõnajalaõisi täis.
Eluaeg neid otsimas käinud.
Pole leidnud — liiga tihe ja kõrge on hein.
Suundun jälle,
kuni tuhastub südame lõke
ja õied kõik luitunud kuluks.


Leegi varjud

Minu mure
Võõras mure
Hool ja mure
Rõõm ja mure —
Elutule varjud

Varju pool ja päikse pool
Pahem  pool ja  parem pool
Armastan, ei armasta!
Kas mõlemaid?


Eesti lipp

Iseseisvuspäeval vaatasin paraadi ja nägin ootamatult imepärast Eesti lippu — helesinist taevalaotust, tumedat inimmüüri ja lumevalget Harjumäe nõlva.
Ilmutusena rabas mind mõistmine, et sinimustvalge pole pelgalt lipukangas, mis loob pidupäevameeleolu, vaid võrratult enam:
sinililled, sinisilmad, sinimeri;
taevaranna tume metsaviir, mille lummus on saatnud mind lapsepõlvest saadik;
künnivao niiskelt läikiv muld;
pilkane, nimetut igatsust täis öö;
uhked rünkpilvelaevad,
tormise mere vahused laineharjad…

Ma olin saanud nägijaks.

24.veebruar 2005


Vares

Kui ma pilgu aknast välja heidan, siis katku maad  ruske lehekord või külmvalev lumevaip, haljendagu verinoor rohi või  naeratagu selges suvetaevast päike, ikka patseerib minu vaateväljas vares — hall nagu videvik, must nagu öö. Sammude taktis pead koogutades toimetab ta oma toimetamisi. Juhtub mõni üleannetu koerarakats tüütavaks muutuma, laotab vares tiibu ja  laskub puuoksale, kust jälgib valvsal peremehepilgul unisevõitu õueelu.
Ülemeelikus on varesele võõras. Harva, suutmata meelehärmi talitseda, kostab tema nokast  “Krrrt, krrrt, krrrt”.


Mälestuste tare

Õues puudub rada,
pliidil supipada,
põllust saanud võsa,
lepalinnu pesa.

Vanad, elunäinud,
mulla alla läinud.
Noored viinud ära
linna virvasära.

Hämming silmis, põues,
vahel eksleb õues,
vaatab lõpnud maja
võõras uudistaja.

Aeg on toonud kadu,
hävitanud kodu.
Tuul veel tuulab ringi,
otsib armsaid hingi

Mälestustes tare —
alles kivivare.

________

Üksi olen üksinda,
kahekesi üksinda,
hulga keskel üksinda,
sest jäänud karupüksita,
ilma klouni mütsita.


Vaade aknast

Õues hiilib kirju kõuts,
kõrvad kikkis, kaval lõust,
ilme näitab — nõu on kindel,
võitlus tuleb nagu rindel,
tema poolel jõud ja õigus,
selles väikses õuelõigus.
Värisegu linnud, hiired,
jahikirel pole piire,
väetim, noorem kassipere
alandlikult öelgu “Tere!”


Ööhaku mõlgutusi

Ma vaikust kuulatan,
laud ööski valla,
ei lootust lootusetu
maha matta malda.
______

Ei valvata kauem ma kärsi.
Kosutav olematus, uni,
lange mu peale kui lumi,
mu sihitud mõtted pärsi.
______

Vigane on templierak,
puuriloom, kel kaelas ling,
jalad kammitsas
ja vermes hing.
______

Arvuti on seltsimees,
kel puudub veri soontes.
Tallinnas elab nelisada tuhat inimest —
minul toas vaid mööbel.
______

Täna hõikasin metsa,
mets vastu kaikus,
siis karjusin inimsumma —
vaikus.
______

Süda on lihtsameelne,
kõik endast annab.
Miks suu on kahekeelne?
______

Mu aju on tundmatu maa,
kuhu korraldan retki,
kust otsin kullatükke
ja leidmise õnnehetki.
______

Ma otsin Sind,
et tunda iseennast.
Seks õpin tundma end,
et leida sind.
______

Kus sünnib tuul?
Kes arvaks kokku
randa surnud lained?
Mis mõõt on õnnel?
______

Sa oled lilleõis.
Rebin karikakralt lehti
armastab, ei armasta?
______

Ka hüva vaimutoit
mõne mehe peas
võib seeduda mõttekakaks.
______

Kell mõõdab aega,
küünlaleek valgustab talveööd 
— süüvin endasse.
______

Nad ei armastanud teineteist,
Kuid heitsid paari ja
elasid õnnelikult elu lõpuni.

Ma vaikust kuulatan,
laud ööski valla,
ei lootust lootusetu
maha matta malda.
______

Ei valvata kauem ma kärsi.
Kosutav olematus, uni,
lange mu peale kui lumi,
mu sihitud mõtted pärsi.
______

Vigane on templierak,
puuriloom, kel kaelas ling,
jalad kammitsas
ja vermes hing.
______

Arvuti on seltsimees,
kel puudub veri soontes.
Tallinnas elab nelisada tuhat inimest —
minul toas vaid mööbel.
______

Täna hõikasin metsa,
mets vastu kaikus,
siis karjusin inimsumma —
vaikus.
______

Süda on lihtsameelne,
kõik endast annab.
Miks suu on kahekeelne?
______

Mu aju on tundmatu maa,
kuhu korraldan retki,
kust otsin kullatükke
ja leidmise õnnehetki.
______

Ma otsin Sind,
et tunda iseennast.
Seks õpin tundma end,
et leida sind.
______

Kus sünnib tuul?
Kes arvaks kokku
randa surnud lained?
Mis mõõt on õnnel?
______

Sa oled lilleõis.
Rebin karikakralt lehti
armastab, ei armasta?
______

Ka hüva vaimutoit
mõne mehe peas
võib seeduda mõttekakaks.
______

Kell mõõdab aega,
küünlaleek valgustab talveööd 
— süüvin endasse.
______

Nad ei armastanud teineteist,
Kuid heitsid paari ja
elasid õnnelikult elu lõpuni.

 
Web2