Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Alvar
Webbyt
Webbyt Elisa
Webbyt
Webbyt Eret
Webbyt
Webbyt Jaak
Webbyt
Webbyt Juhan
Webbyt
Webbyt Karel
Webbyt
Webbyt Külli
Webbyt
Webbyt Liina
Webbyt
Webbyt Liivia
Webbyt
Webbyt Maire
Webbyt
Webbyt Marjaana
Webbyt
Webbyt Olga
Webbyt
Webbyt Siim
Webbyt
Webbyt Tiia



Jaak

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Põssa elu

Üksik põssa kriunab põhus
Ta näeb unenägusid
Kõhuuss on tema kõhus
See teeb hirmsaid tegusid

Kuidas sinna sattus sunnik
Ilmselt niiskelt kevadluhalt
Kus on lohk ja kus on hunnik
Varsakapju täis ja puha

Oja vulisedes voolab
Mari tuleb külateelt
Tuleb talle lilli tooma
Leevendama ussi meelt


Puudlikoera elu

Puudlikoerukesel
Kirbud kõrva taga
Külalised närivad
Hirmsa raginaga

Kui nüüd ometigi leiduks
See kes veidi sügaks
Sõpru pulstund karvus
Karvad hoopis ära pügaks

Pöetud kõrvadega kutsu
Kärna läks ja lasi vilet
Enam tagasi ei saa
Kadunud on sõidupilet

Kus on pea ja kus on saba
Puudlikoeral lahti suu
Tema õpib luurekoolis
Tõsimeelne riigitruu

Viksib hundikoerte saapaid
Nii et krussis turjakarvad
Koon on pisaratest märg
Jalahoobid pole harvad

Kuidas annad puudlinahka
Võtad verekoerte verd
Sellest sõltub näed sa iial
Meie Lennut meie Merd

_______


Sa raiusid rauda ja ihusid mõõka
Silm seletas tormi, mis raevus ja pime
Hülga kõik soovid ja tahtmine olla
Süüta viimane tõrvik ja rajale mine


Tahtsin elada

Enne kui midagi nägin,
sisemas tajusin õudust.
Tajusin õudust
ja võigas vägi
tahtis tahtmise jõudu
mult kiskuda vägivaldselt.
Vastu ma seisin
küll alguses argselt.
Siis korraga tajusin,
mis tuleks appi.
Ma pisarad silmis,
valged luiged kõik tapsin,
kui õudusefilimis.
Siis rebisin puruks
punased roosid ja heitsin
need närtsinud rohule.
Käed seljale peitsin,
et mitte näha
pihkudes enda ja luikede verd.
Jah, muud polnud teha,
ma sundisin end.


Kui lootust pole

Ma istun üksi akna all
ja vaatan nukralt teed.
Ma juskui ootaks kedagi.
Kas Sina oled see?

Nii möödunud on juba kuid,
ma elan teises ajas.
Mu ümber tuba hämardub
ja hämardub ka majas

Siis algab vaikne muusika
mis valjeneb ja vaibub.
Ja jälle oled Sina siin,
mu armastus, mu ainus.

Sa rebid lahti valusalt
kõik paranevad haavad.
Ei taha Sa, et armid neist
kord kunagi võiks saada

Ma tõstan pilgu taevale,
et mõelda miskist heast.
Sealt langeb alla raisakull,
mul silmad nokib peast.

Nüüd vähkren valust põrandal
ja enam ei saa nutta.
Mult võetud on mu unenäod —
see, mis veel andis võtta.

Üks halemeelne koerakrants
mu nägu vaikselt lakub
ja seab end vaibal puhkama;
ta oma seltsi pakub.

Siis tajun üha uuesti
kuis on, kui pole lootust,
kui pole enam igatsust,
ei vähimatki ootust.


Surma mõistetud

Surmamõistetute kambris
istub üksik hukatav.
Ootab oma lõppu vaikselt,
see on üsna lähedal.

Trellitatud akna taga
laiuv öö on süsimust.
Öö ja põlatute äng
täidab vangi sisemust.

Ta nagu ootaks miskit enne,
kui asub teele tundmatule.
Ootab nii ja ise teab,
et seda kunagi ei tule.


Üksik röövel

Üks habetunud röövlilurjus
peab üksipäini komberdama
laante taga, soode veerel
kiira-käära käivat rada.

Tal õla peal on kompsuke
ja taskus kümme kullast raha.
Nii mitu sünget metsakuru
on jäänud seljataha.

Seal kuskil kaugel kõnnumaal
on röövli ulualus.
Seal üksinda on nõnda hea
ja ometi nii valus.


Erak

On taeva rannal tõesti miskit
ja seitsme maa ning mere taga.
Kus üksik erak omaette
kõneleb vaid Jumalaga.

Ta tihti hüti lävel istub,
et näha õhtu hämarust
ja pikki põlispuude varje
ning lõpuks ööd, mis sünkjasmust.

Siis valgustab veel tuli koldes.
Siis hõõgvel söed, mis tuha all.
Siis katkeb niit ja kruusike
jääb unarusse allikal…


Üht vana meremehe laulu meenutades

Kui need elumere lained,
löövad üle parda,
siis võib nukker paadimees
end lainte rüppe anda.

Armastan Su paitust hella
mürisevaid torme,
päiksetõuse Koidutähes,
halle pilke morne.

Ära küsi salamõtteid,
mis mu hinge mahub,
anna mulle laintemöllust
sügavuste rahu.

Sinu pilgust loen ma välja
armastust ja surma.
Need on asjad, mida ihkan
mis mind ikka hurmand.

Ükskord peale elumässu
peatun kaulgel kaldal.
Tea, kas saatus iial lubab
näha koduranda.


Vaigista nurjatu süda

Sa mulle noaga rinda löö.
Löö nii, et läbi südame.
Et see enam mitte iial
ei igatseks su järele.

Ei igatseks, ei armastaks.
Ei ootaks nõnda üksinda.
Ei unistaks nii tasahilju,
sest südant ei saa keelata.

Kui vaja, teine kordki löö.
Ja kui tarvis, veel ja veel.
Kuni enam ta ei tuksu,
kuni tardub rahule.


Hinge sees

Panin hinge sisse punga
lootuses, et puhkeb.
Heidab südamele ilu,
oma õie uhke.

Tema võtnud päiksesäralt,
elu millel nimeks.
Sulgend oma krooninuppu,
muutes selle imeks.

Tema võtnud mullapinnast
jõudu olla ise.
Sooviga see anda hinge,
tundeks imeliseks.


Elu on...

...Üks muinasjutt ja tõsilugu
ja läbi laane looklev tee,
üks igatsus ja armastus
ning nukker kutse kaugele.

...üks väike metsavahimaja
ja rabaudus männiviir
ning tunne nõnda tuttavlik
ja teadmine, et oled siin.

...seis kui sügaviku veerel,
kui lend või hetkeline leek
ja olemine omaette
ja siiski-siiski teisele.


Vana aasta lumehelbed

Vana aasta lumehelbed
langevad me peale.
Lumehelbed, mõtted helged,
mõtleme me heale.

Mõtleme me ikka heale?
Vana aasta helbed?
Langevad nii vaikselt peale,
nagu mõtted selged.

Mõtted vanas aastas helged,
soovid kõigil puhtad.
Soovid puhtad, silmad selged,
vaevast kõigest puhka.

Puhka vana aasta vaevast,
puhka murevalust.
Silma ikka tähtetaevast,
sinnapoole palu.

Palu tähtetaevast valgust,
eluks ime-hingehardust.
Päeva võibisevat algust,
härmatise õrna kargust.

Õrna kargust hingesoppi,
justkui hõbeniiti
oma hinge sisse nopi,
nopi sinna siitki.

 
Web2