Suur armastus
See lugu juhtus ammu — kaua aega tagasi. Kui elas üks tüdruk, kes armastas ühte poissi kogu südamest. Aga see oli vastuarmastuseta armastus, poisil oli keegi teine. See armastus oli sama võimatu, kui merest liiva peos hoida. Möödusid aastad. Tüdruk kannatas, kuni jäi väga haigeks ja enam lootust ei olnud, et ta veel paraneks. Siis ühel päeval tuli lõpuks poiss teda vaatama. Tüdruku viimased sõnad olid, et ma armastan sind. Alles nüüd mõistis poiss, mis ta oli tüdrukule teinud. Aga nüüd oli juba liiga hilja. Liina saladus
See lugu juhtus kaua-kaua aega tagasi. Kui sündis üks tüdruk nimega Liina. Ta oli kõige armsam ja väiksem tüdruk terves ilmas. Ta oli ema ja isa silmatera. Kõik läks ilusasti, aasta möödus, saabus Liina esimene sünnipäev. Päike paistis, oli kõigi aegade ilusam päev. Ema tegi köögis sünnipäeva sööke, kui äkki kuulis, et laps nutab. Läks vaatama, aga kõik oli korras. Läks kööki tagasi. Aga varsti kuulis jälle, et laps nutab. Ema sai juba pahaseks, et mis lapsel viga on. Läks vaatama, võttis lapse sülle ja nägi, et mingi must olevus lendas aknast mööda.
Sellest päevast kõik muutus. Liina oli närvilisem, jonnis ööd ja päevad. Aastad möödusid, saabus Liina 15. sünnipäev. Kõik paistis olevat korras, aga ei olnud. Ema oli Liina pärast muretsemisest halliks läinud. Isa oli muretsemise pärast jooma ja suitsetama hakkanud. Ja kõik olid kogu aeg närvilised ja pahurad. Ta elas muidu nagu iga tavaline tüdruk, peaaegu nagu iga tavaline tüdruk. Aga tal oli üks väga suur saladus, aga ta ei rääkinud sellest kellelegi, isegi oma parimale sõbrannale Luisale.
Ema ja isa mõtlesid, mis võiks Liinal viga olla, ent ka nemad ei osanud toimuvale mingit põhjust leida. Siis aga meenus emale korraga Liina esimene sünnipäev. Kas tõesti see, mis siis juhtus võis praeguste muredega seotud olla? Ema ei tahtnud seda küll uskuda, aga ometigi tundus, et nii see oli.
Ta ei osanud enam muud teha, kui kutsus ühe kuulsa nõia appi. Nõid tuli, posises oma nõiasõnu, tolmutas luuaga, andis Liinale kruusitäie taimeteed ja läks oma rada. Ja usu või ära usu, aga kõik sai korda. Kui nad surnud pole, elavad nad ka praegu õnnelikult. Imedemaa
See lugu räägib imeilusast maast. See on imedemaa, haldjate maa, lillede maa, kus iial päike ei looju. Seal ei ole nõidust ega kurjust, ei kadedust ega tüli. Kõik on sõbrad ja armastavad üksteist. Seal on kogu aeg suvi, lilled õitsevad, liblikad ja haldjad lendavad. Imedemaal ei ole keegi kunagi kurb ega õnnetu.
Imedemaal elavad armsad linnud ja haldjad: väike punarind Nöpsu, siis veel varblasepoiss Vilmar ja haldjaplikad. Seal elavad Kuldkihar, Uurupuu ja Elina. Kõige ilusam kogu imedemaal on Elina.
Siin elavad imelikud ja natuke naljakad loomad, näiteks pikkkõrv Vilpo ja tema poeg Jänenen. Siristajaid elab siin ka, näiteks ööbik Ööpnokk. Pikkkõrval on üks kõrv kõver, Jänenenen on aga hoopis imelik. Tal ei ole jänese saba, vaid nagu oraval.
Siin elavad ka närilised, näiteks mutt Muru ja rott Ruudi. ja veel palju teisi loomi, linde ja haldjaid. On ilus päikesepaisteline päev, kõik mängivad ja on õnnelikud, ainult Elina on natuke kurb ja õnnetu Ta aimab halba ja kohutavat kohe-kohe juhtuvat. Ja juhtubki kõige hullem — kuri nõid Karsu lendab luuaga kohale, kaasas paks must kass. Toosama nõid, kelle Elina ja Uurupuu olid imedemaalt minema saatnud. Nõid karjus: “Ma tulin kätte maksma, ma nõiun kogu imedemaa ära, et siin enam midagi ei kasvaks, et siin enam iial päike ei paistaks ega oleks suve, vaid ainult talv.”
Nõid lendas minema. Lund hakkas sadama ja ilm läks väga külmaks. “Me peame midagi ette võtma,” ütles Elina ja teised nõustusid. Ainult mutt Muru niuksus: “Ei tea, kas maksab, ei tea, kas maksab.”
Kõik asusid teele nõialossi poole, ainult mutt Muru jäi oma urgu magama. Nõialossi oli kümne päeva tee. Loss asus nõiutud metsas. Päevad möödusid, kõik olid käimisest väga väsinud. Söögivarudki hakkasid otsa saama. Lõpuks jõudsid nad kohale. Elina hiilis nõialossi. Teised tõmbasid tähelepanu endale, et Elinat kinni ei võetaks. Valvureid oli iga nurga taga. Ei läinudki palju aega, kui Jänenen kinni võeti. Elina oli juba võlujoogi leidnud, mis muudab imedemaa endiseks, aga tal oli raske lossist välja pääseda. Valvet oligi juba tihendatud, sest nõid oli aru saanud, et kui Jänenen on siin, siis on teised imedemaa elanikud läheduses.
Lõpuks sai Elina välja, aga kuidas Jäneneni kätte saada. Elinale tuli hea mõte — ta maskeeris end koristajaks ja keegi ei tundnud teda ära. Ta pistis Jäneneni vaikselt korvi ja hiilis lossist välja. Kõik ronisid liblikas Mummule selga ja lendasid imedemaale. Kohale jõudnud, jõi Elina võlujoogi ära ja nõidus kadus. Nüüd kasvasid Elinale tiivad. Seni ei olnud Elinal tiibu nagu teistel haldjatel. Elina oli tiibade üle maailma õnnelikum haldjas.
Kõik elasid imedemaal mängides ja naerdes, rahus ja õnnelikult edasi. Nõida nad pärast lossiskäiku enam ei näinud. |
