Reede, 13. juuli 2001
Lendame parajasti üle Norra 9 500 - 10 000 m kõrgusel, kiirusega keskmiselt 900 km/h.
SAS lennuk on suurem ja mugavam kui Estonian Airil, millega Tallinnast Stockholmi jõudsime. Õhkutõusmine oli sujuvam, kõrvad on vähem lukus ning müragi tundub jäävat kaugele seljataha.
Peamine ajaviide näib olevat söömine. Tunnisel lennul Tallinnast Stockholmi pakuti erinevaid jooke ja suur einevõileib, nüüd alustame varase lõunaootena chillipähklite ja külmade jookidega, mis sujuvalt üle lähevad salatiks, praeks ja tillukeseks magusroaks. Konjakit ja kohvi muidugi ka.
Pilved on pealtpoolt märksa huvitavamad ja värvilisemad kui alt vaadates. Justkui avaksid nad oma olemuse meelsamini Jumalale kui inimestele.
Märkamatult ununeb, kuidas päev algas igasuguste katkemistega. Minu hommikune kellaviie-tirin leidis Tiidu käpakil põrandalt nööpe kokku korjamas nagu hiiglasliku Tuhkatrulla, kuna ta oli kohmitsedes neid terve karbitäie põrandale kultuurkihi sekka puistanud. Reisikotte taksosse tõstes katkes minu testimata seljakoti üks õlarihm, lennujaamas katkes Maria testimata reisikoti lukk ja Ruthi uued, vähetestitud hiina sandaletid.
Tollis selgus, et Tiit oli minu teadmata mulle seljakotti sokutanud mehise pussnoa, mille kättesaamiseks tuli kogu koti sisu lahti harutada. Nuga ületas salongi kaasa lubatavate terariistade gabariidid ning see pakiti eraldi kingakarpi ja viidi pagasiruumi, kus ta siis uhkeldas hiiglaslike kohvrite vahel.
Hoolimata äpardusi täis algusest ja sellestki, et Stockholmis oli ainult 15 kraadi sooja, taevas pilve läks ning peagi sadama hakkas, olime paari tunni möödudes säravsinise taeva ja lumivalgete pilvede lummavas riigis. Ühtäkki tunned, et oled inimene. Lendad kasvõi teisele poole maakera. Kui sa juhuslikult ei oskaks sõnagi inglise keelt, ikkagi oleksid inimene. Kõik on organiseeritud sujuvalt ning loogilise järjestusega, miska õigele lennukile jõuad paratamatult.
Olen öösel vaid 15 minutit maganud ja apaatsus võtab võimust, kuid suisa unne vajuda ei raatsi. Sest lõhnab pork-with-potatoes järele ja õigupoolest tuleks võtta kätte inglise keele sõnaraamat.
Oleme maandumas Newarki lennuväljale New Yorgi lähedal. Maria on veendunud, et näeb Kapitooliumi. Ruth muutub aina kaamemaks, kuniks peidab näo paberkotti. Hetke pärast lõhnab salongis seljanka järele. Saabub armsa naeratusega stjuardess, kes küsib oksekotile osutades: "Can I have it?" Pisarateni piinlikkust tundev Ruth pomiseb: "Sure…"
On ikka veel südapäev, vaatamata sellele, et tõusime õhku kella 11 paiku hommikul ja lend kestis üle seitsme tunni. Taevas tundub pilvine või on see sumu suurlinna kohal. Lennukeid sõelub õhus tihedalt nagu kiile. Üks lennuk on poolest kerest täis maalitud rahvuslikke ornamente ja sabal ilutseb ehtne Saaremaa tuulik. Paraku küll Nederlands Air. Meie Scandinavian Airlines on teiste hulgas suuruselt tubli keskmine.
Immigratsiooniametnik. Paar küsimust, pisut valesti täidetud blankett, aga “no problem”. Erinevate lendude pagasid maanduvad veidratele ringiratast keerlevatele lintlettidele. Lennu SK0903 letile on jäänud tiirlema vaid Tiidu kohver ja kingakarp noaga. Nende kättesaamiseks piisab pigimustale ametnikule tuttavlikult käega viipamisest ja lennu numbri nimetamisest. Võimalik, et oleksime sama hästi kätte saanud kelletahes pagasi mistahes letilt, kuna lendude numbrid on iga leti kohale suurelt üles märgitud. Kaudselt kokkulepitud kohas me oma “Ameerika onu” Jürit ei kohta. Küll seisab seal kümneid kohalikke, silmatorkavad nimesildid käes, arvatavasti oma suguvõsa kaugemaid liikmeid või ehk noori õnneotsijaid oodates. Kolmveerand tunni möödudes on tunne, et oleks isegi hea meelega mõni Led a Sabdullin või Ms Georgia, keda tuima kannatlikkusega ootavad igas vanuses tõmmud mehed. Lennud maanduvad vaevalt veerandtunniste vahedega ja ma pole üldse kindel, et paikneme õiges kohas ning et Jüri meid sellest värvilisest rahvamöllust kunagi leiab. Mööduv korstnapühkija näoga korravalvur, kellelt interneti kohta küsin, ei usu, et see, mida räägin, on english. Otsemaid läheb ta üle prantsuse keelele ja jääb sellele truuks minu püüdlikest inglisekeelsetest ponnistustest hoolimata. Viimaks kui Ruth on juba pilve vajumas ja mina tagajärjetutel katsetel leidmaks mõnd tasuta internetivõimalust, saabub Jüri, kes on tunnikese liiklusummikus istunud. Suur kergendus meile ja suur “raskendus” Jürile, kellel algab kolmenädalane kultuuri- ja toitlustusprogramm kodu-Eesti seiklejate neljaliikmelise gängiga.
Autosse istudes kaob jäljetult Jüri parkimispilet, mis ei ole eriti naljakas, kuna reeglina tuleb sel juhul tasuda terve parklapäeva maksumus. Kõigi meie viie otsingud auto alt, pealt, seest ja väljast ei anna mingeid tulemusi. Siiski naeratab meile lahkudes õnn, sest tumedad ametnikud putkas soostuvad uskuma, et ta saabus vaid poole tunni eest ja lennukile vastu. Tuju paraneb pisut ja suundume vaatama New Yorki, paljude unistuste, ettekujutuste ja eelarvamuste linna.
Läbime Hiinalinna, mille kõnniteed on rahva ja sillerdava kassikullaga üle ujutatud, võtame suuna Manhattanile, silm otsib trükistelt tuttavaid siluette, kõikjal on kärarikas, koguni lärmakas ja tulvil igat rassi inimestest. Liikluses kehtivad mõistatuslikud reeglid, milles, ime küll, enamik osalejaid orienteerub. Sajandivahetuse klassitsismist on tihtipeale halastamatu grafit üle käinud. Tänavate nimed on postidel nagu tuulelipud, põhjast lõunasse suunduvad avenüüd, mis on enamasti nummerdatud vaid, idast läände tänavad, mis on nimelised. Liiklusmärgid ei olegi õieti märgid vaid liiklussõnad á la “WALK”, “DONT WALK”, “DEAD END”, “LEFT LINE TURN TO THE LEFT” ja sümpaatne, lausa filosoofilisena mõjuv “WRONG WAY” mida hiljemgi tihti kohtame. (On ju hea teada, kui oled valele teele sattunud!)
Iga teine auto on takso ja see kollane Ford näeb välja nagu 70-ndate filmist, ometigi olevat uus mudel. Meie eesmärk on vallutada legendaarne observatoorium Empire State Building, New Yorgi tuntumaid ja kõrgemaid ehitisi, et selle 86. korruse vaateplatoolt uurida nii kõrghoonete komplekse kui korrapäraseid tänavaid kui vaevu seletatavat Vabadusesammast. Pileti lunastamine võtab terve igaviku, ka hiljem tuleb meil harjuda kõikmõeldavate järjekordadega, siinmail lihtsalt on palju inimesi.
Tuleb harjuda ka korraga, mis on kõige alus. Kui lunch algab kell kuus, siis ei jää me enam minutikski kusagile ookeani äärde konutama, peamine eesmärk on jõuda õigeks ajaks õigetele kohtadele. Vahemaad on pikad, neid mõõdetakse raudselt ajas, mitte pikkusühikutes ja enamasti kümneminutilise täpsusega. 45-minutine sõit koju, tund ja 15 minutit rannikule, 8 tundi Washingtoni jne. Lühima teepikkuse nimi, mida kohtame, on “15 minutit autosõitu” kirikusse.
Niisiis, kui oleme küllalt “silmi nuumanud” gigantsete ehitistega ja tänavatega, mis ülalt vaadates taksode rohkuse tõttu vaid kollast ruudustikku meenutavad, asume koduteele Glastonbury suunas.
“Tee” õieti ei ole seesama sõna, mis on road. Road on parem kirjeldamaks neid laiu, mitmerealisi ning mitmetasapinnalisi, liiklussõnadega üle külvatud, enamasti metsade vahel paiknevaid maanteid, milledel orienteerumises peab isegi kohalik valvas olema. Kaotad õige teeotsa, võid kaotada mitu tundi, enne kui vajalikule suunale tagasi pääsed.
“Kodu” on küll õige sõna. Missugune veel, kui mitte selline nagu Jüril ja Joanil, võiks olla üks kodu: valge mansardkorrusega majake suurte puude varjus, ühendatud autogaraaži ja puidust terrassiga. Rahulikus, puhtas, alevitaolises linnakeses, vaikse maantee mugavas läheduses. Ja nagu hiljem selgub, priskete oravate, eksootiliste lindude, chipmunk’ide ning julgete metsjänestega kahasse.
Aga nende nägemiseks oleme me juba liiga väsinud.
Laupäev, 14. juuli
Mind äratavad vallatud päikesekiired, avatud aknast tulvav puhas, karge õhk, lindude kädistamine, allkorruselt kostev raadio hommikuprogramm (milles küll kõneldakse pisut kiiremini ja pealekäivamalt kui harjumuspärane oleks) ning ülakorrusele hiiliv kohvilõhn. Igapäevakiire on korraga otsas. On ebamäärane tunne, et olen tagasi lapsepõlves või ehk osatäitjana mehhiko pereseriaalis. Ideaalses korras hiigelsuured voodid, sammalpehmed rüiuvaibad (mille haardesse on muuhulgas jäänud ka trepid ning wc-poti kaas), baroksed lillemustrilised tapeedid-tekstiilid ning mitme põlvkonna nipsasjad moodustavad väikekodanliku idülli.
Lühikestes pükstes ja heledas T-särgis skautlik Jüri, kes meid reipalt tervitab, mõjub ümbritseva suhtes isegi veidi kohatuna.
On võimatu loogiliselt reastada meie eelmiste hommikute ärkamisi omas kodus, koos kõikide murede ja askeldustega, sellega, kus me oleme täna... KES me oleme täna, keset mugavust ja teenindamist nagu kuninga kassid. Tundub, et meie Tiiduga elame läbi teatavat identiteedikriisi. Tõmbame pidevalt paralleele — “näe Jürigi armastab National Geographic´ut, aga tal on neid palju rohkem”, “näe nemadki valmistavad lastetoamööbli ise” jne jne.
Lapsed seevastu ärkavad rõõmuhõisetega. Nendele on kõik lihtsam — elu on ilus, algav päev on imekaunis, nad on AMEERIKAS, ees ootavad seiklused, millest hiljem on sõpradele hiiglama palju jutustada. Ruth tunneb end kuningannana, tahtmata välja tulla kõrgest, volangidega ääristatud voodist.
Alustame päeva Glastonbury raamatukogust. Mina eelistan ekskursioonile hoones vaba arvutit internetiühendusega. Saan teada, et tormid laastavad Jõgevamaa metsi. Et sõbrad muretsevad, kuidas me pärale jõudsime. Et Peeter naudib isesisvat (loe: isavaba) elu.
Kohalik karguga härrasmees kõrvallaua taga huvitumas saksa muusikasaidist. Huvitumas ka ilusatest tüdrukutest ja nende kohmetuvast emast... Kus võiks asuda riik nimega Eesti, pole tal aimugi. Kui Jüri ja Tiit suunduvad veel üle tänava asuvasse kauplusse hankima ühenduslüli, mis sobitaks meie videokaamera pistiku ameerikalikku vooluvõrku, oleme meie juba lahkesti palutud pizzabaari... Tunnike hiljem Connecticuti pealinn Hartford — linn, kus praktiliselt puuduvad elamurajoonid, majades vaid kontorid, asutused, tootmishooned, parimal juhul kino või kauplus. Laupäeval tundumas tühjana nagu makett. Ilmselt tulnukaid ootav (linnas ju puuduvad igasugused märgid elusorganismidest) kunstimuuseum Wadsworth Atheneum, kus lisaks pisut võõraks jäävale ameerika kunstile ning imelisele mitmeid sajandeid vanale mööblile, ka üllatavalt mitmekesine väljapanek kuulsaid eurooplasi. Kineetika ühe isadest — Calderi — tuba, kes olevat siin sündinud, tuleb meile Tiiduga toreda kingitusena. Oleme tema loomingut imetlenud mitmete raamatute varal juba aastaid...
Jüri poolt hoolega kaasapakitud lõuna näksime purskkaevu kõrval murul, rohetavas linnapargis, kus kasvavad kakaopuud, plataanid ja seedrid. Lõviosa linnas leiduvast elust on kogunemas siia parki perepäevale, kus kõik meelelahutus on free. Lopsakaid neegrinaisi lastega. Topeltpikkade jalgadega kloun. Väikestel šokolaadpruunidel tüdrukutel on süsimustades juustes palju patse, patsides erksavärvilisi mumme, täringuid, lilli ja kõikmõeldavaid linte. Lapsed saavad meisterdada pähklitest, erinevatest seemnetest ja maisist kaelakeesid. Samas õpetatakse riidest kotikestele kiviga tampima lillekujutisi erinevat värvi õite kroonlehtedest. Tüdrukuid ahvatleb suur karussellimaja, milleni viib ennenägematult pikk maona looklev järjekord. Visa kannatlikkusega seisavad ka papad-mammad ja vanavanemad, et siis lapsukestega koos värvis ja kullas küütlevatele hobustele, elevantidele ja troskadesse ronida. Katuse all levib iiveldamaajav rasvakärsatamise lõhn — popcorn. Soliidne Boeing 757 piloot Maria ja Ruthiga (kes on üsna häbematult pool järjekoda ettepoole lipsanud) tutvust sobitamas. “Mis keel see on, mis nii kaunisti kõlab?” Ta on kuulnud Eestist, mis olevat Venemaa, keegi tuttav olevat kunagi seal käinud.
Pisut kärsituks muutuv Jüri meenutab meile aeg-ajalt, et oleme sunnitud tegema valikuid kui tahame kõikjale jõuda, kuhu planeeritud. Ja planeeritud on Mark Twaini majamuuseum. Kerge kripeldusega südames vahetame selle lapikese rohelust koos kireva seltskonnaga, mille jälgimisest ja imestamisest kuidagi küllalt ei saa, väärtkultuuri vastu. Pääs muuseumisse on odav tänu Jüri kombineerimisoskusele, mis ühendab Joani raamatukogu-soodustused meie seltskonnaga. Täpselt määratud kellaajal võtab meid sappa “kiirkäigugiid”, kelle kannul püsimine jätab minimaalselt aega ümbritsevasse süvenemiseks, rääkimata sellest, et suudaksin tema ülikiirest faktide paiskamisest midagi mällu talletada. Majas on 19 rikkalikult kaunistatud tuba. Oma lood Tom Sawyerist ja Huckleberry Finnist kirjutas Mark Twain piljarditoas. Laiad trepid, verandaga kohvituba, lastetuba suure nukumaja ja paljude arendavate mänguasjade ning õppimisvahenditega. Terves majas on ainult Tiffany kaubamärki kandvad kardinad, sest kirjaniku kaasal oli hea stiilitunne. Mark Twain oli perekeskne ja helde käega ümberkaudsete vaeste suhtes. Ta armastas oma laiuvat voodit, milles jagus pühapäevahommikuti ruumi tervele perele ja mille peatsi otstes istuvad inglid toona pereliikmete õnne üle valvasid... Kerge on pead kaotada selles asjade külluses, ka inimeste külluses, sest tillukeses majamuuseumis sik-sakitab samaaegselt mitmeid turistidegruppe. Kord ristuvad meie teed jaapanlastega, kord saksa pensionäridega.
Ruth teeb oma esimese sisseostu — ühedollarilise sinise kiviga sõrmuse. Hilisõhtul on meie jaoks varuks Paul Simoni kontsert koos Brian Wilsoniga soojendamas, tuntud Meadows Music Centre’s, 70$ pilet, millest neli piletit on Jürile, nagu ta ise ütleb, “imekombel taevast kukkunud”. Ma pole vist kunagi viibinud üritusel, kus on koos nii palju inimesi kui ehk meie laulupidu välja arvata. No blacks. Tähistaevas ja kuldsed kuuekümnendad. Tunda on lillelaste ja seksrevolutsiooni hõngu vormituna keskea vaoshoitusse. Kannatlik Jüri, äraseletatud ilme näol — sinnamaani kuni elupõline hipi Tiit vahekäigus kundalini-jooga ja raske-rocki ühendusest sündinud liigutusi tehes turvamehed kohale meelitab. Tiidu mäslev kehamassiiv on siiski nii aukartustäratav, et turvad ainult ohutust kaugusest “sir....excuse me sir...” häälitsedes märku annavad, et vahekäik tuleb vabana hoida.
Ükskõik kuhu magama jäämast takistavad meid ainult meeletud, ajudeni välja jõudvad detsibellid. “Meid” on väike liialdus, Ruth loojus juba tund aega tagasi.
Pühapäev, 15. juuli
Taas päikeseline hommik, milles endid juba tõelistena tunneme. Kogeme omal nahal seika, millest kuulnud olime, et aklimatiseerumine siit sinnapoole on märgatavalt lihtsam kui tagasi tulles. Või aitab Jüri kõike ettenägev hoolitsus sellele jõudsalt kaasa? Kolmandal päeval pole ajavahe meist kellelegi enam probleem (vastupidiselt Eestisse tagasijõudmisele järgnenud nädala(te)pikkusele agooniale, mille käigus Maria teisel päeval tänaval minestab või ma ise pikalt gripisarnases pohmeluses vaevlen).
Võibolla muudavad Jüri päevad nii tegusaks igahommikused söögipalved, millest meiegi vastavalt oma veendumustele osa saame. Kuna täna on pühapäev, palub Jüri meid lahkesti kaasa jumalateenistusele Manchesteri Lutheri kirikusse. Lihtne, kuid hubane valge hoone. Vabakogudus. Püüdlikkus, millega väljavalitud inimesed esitavad oma “kodutöid” — loevad kokkutulnutele ette uuest testamendist teatud kirjakohti. Sõbralikkus, millega lähemalseisjad teenistuse lõppedes üksteist kätlevad. Väike üllatus, et jumalasõnale järgneb muhe äraolemine — snäkipiknik kiriku ees päikeselisel murul. Paks poiss ja peenike poiss on targu lahtikäivad kalamehetoolid kaasa võtnud, nüüd kuhjavad nad oma papptaldrikud pilgeni maiustusi täis ja võtavad maantee ääres mõnusasti kohad sisse, et manustatavast energiast ega mööduvast elust midagi kaotsi ei läheks.
Meie end kartulikrõpsudest ahvatleda ei lase. Jüri tutvustab mõnele vanema generatsiooni esindajale oma eksootilist nõbu kaugest Eestist ja tolle perekonda ning viib meid kiriku kooriruumi, kus toimuvad pühapäevakooli tunnid ja kus nende tütar Synthia on lastele muusikaõpetust andnud. Olles heitnud pilgu seinatäiele joonistustele, milledel leiduvad Kristused on äravahetamiseni sarnased teisel pool maakera, Kaarli kirikus olevatega ja mis panevad mind mõtisklema kollektiivse teadvuse olemasolust, asutame end teele meie tänase teise sihtmärgi, põlisameeriklaste kunagise asupaiga, hilisema reservaadi, nüüdse muuseumi ja uurimiskeskuse suunas.
Mõne tunni sõidu järel kerkivad keset metsi ja tühermaid silmade ette üllatavalt kaasaegsed kõrgehitised, toonitud klaasaknad-seinad päikeses küütlemas. Autot juhtiva Jüri hääletoonist on aimata kerget valge inimese reserveeritust indiaanlaste (või mängupõrgute) suhtes kui ta kirjeldab kasiinode ja hotellikomplekside tekkimist neile aladele, paiga kiiret populariseerumist ja selle kohaliku Las Vegase majanduslikku võidukäiku.
Mashantucket Pequot Museum
Algab jääajaga 20 000 aastat tagasi. Laskume eskalaatoril maa alla. Paralleelselt voolab kaljude vahel tehisoja, vihjates rollile, mida vesi on mänginud Maa arengus. Seintel kunstjää ja aina külmenev õhk. Tehnikasajand annab tunda. All võtab meid vastu maokas maakera, millelt saab jälgida jää sulamist tuhandete aastate jooksul. Põnev on oodata, millal Eesti rohetama lööb.
Astume edasi ürgaega, kus kõrgub möirgav mammutimakett ja uluvad kumedalt hunditopised. Veidi hiljem on meie ümber kütid lumelaudadel valgesaba hirve jahtimas (nii 4000-5000 aastat e.m.a.). Igal pool paikneb arvuteid, milles leidub põhjalikke seletusi eksponaatide kohta, lihtsaid ja hästi illustreeritud stseene põlisameeriklaste elust ja õpetlikke jooniseid küttimisest ning kalastamisest.
Eraldi korrusel on väljaehitatud terve indiaani küla, nii 1500 aastat enne meie aega, perfektsete onnimakettidega ja igapäevatöid ning -tegemisi imiteerivate vahakujudega. Elusuuruses. Giidi saame kaela kõrvaklappidega ühendatud telekapuldi sarnase seadeldise näol, milles leidub seletusi väljapaneku pisemategi üksikasjade kohta. Nummerdatud on kõik — luust odaotstest looduse ja loomadeni. Jalutad või istud kusagile, vajutad vastavalt juhisele numbreid puldil ja kuulad selge ning arusaadava hääldusega esitatud kirjeldust. Väga hea lahendus — kuigi inimesi on palju, ei sega “giidi” jutt kedagi. Tuleb ainult tähele panna, et hämaras roostikus, lõkkeaseme ääres või algupärases köögis, mõne sama eemaloleva pilguga turistiga kui sa ise, kokku ei põrkaks.
Veel korrus kõrgemal kolonisaatorite ajajärk — klaashelmeste ja peeglitükkide vastu nahkade ja vääriskivide vahetamine. Alkoholi ja euroopalike taudide laastav tulek. Valus film indiaanipoisist ja tema koduküla mahapõletamisest. Viimasena aeg, kus indiaanlased püüavad kohaneda eluga palkmajades, reservaatide tulek — alandus või pääsetee. Leian Maria ja Ruthi, kes vahepeal kolonisaatoritest tüdinenud, koridorist, rohelist eluviisi propageerivates T-särkides muuseumitöötajate seltsist, leiutamas inglisekeelseid sõnu nagu wash-bear, et vastata küsimustikule, milles loomi tuleb ära tunda nende kehaosade järgi. Noored naeratavad naised seletamas tüdrukutele kopra lõualuu ehitust, teavad kus on Eesti ja oskavad paari soomekeelset sõna.
Kõige kõrgemal korrusel indiaani käsitöö lagi — punutud korvide väljapanek. Oleme Tiiduga alati imetlenud pilte neist punutistest — nüüd on nad siin! Väikseim imepeen korv on vaevu näpuotsa suurune, suurim mahutaks inimese. Imelised mustrid.
Väljudes maa alt selgub, et kulunud on terve päev.
Indiaanikeelseid sõnu: Orav — ATUTUWEJ, öökull — KU’KU’KWEIS, kalkun — APATAPEKIYEJIT, konn — SQOLJ |
