Sicily
Arno oli osaühingus Transpol pikamaa-autojuht.
Seigale, et ta parasjagu koos seitsme võhivõõra inimesega jalgratastel Sitsiilias, Alcantara mäestikus juba pikemat aega ülesmäge rühkis, oli raske leida mõistlikku põhjendust. Lõõskavas päikeses pedaale pressides, higi nõretamas mööda selga, kirus ta mõttes Edwardit, kes muidu muhe kamraad, aga tänavu Arnot sellele ogarale matkale meelitanud ja ise teab-mis-ettekäändel viimasel hetkel loobunud oli! Arnogi oleks meelsamini koju jäänud ja oma puhkuse Saaremaal koolivendade juures lestal käies veetnud, kui et jaganud oma vähest vaba aega inimestega, kellega teda miski ei sidunud.
Ainus inimene, kes oma kehvale tervisele vaatamata tõsiselt rõõmustas, kuuldes, et õepojal muuhulgas ka Rooma-reis ees seisab, oli Arno sügavalt katoliiklik tädi. Tädi oli teda kogu lapsepõlve puritaanlikult kasvatanud ja võimalik, et hirm tädile pettumust valmistada oli peamine põhjus, miks Arno praegu siin piinles, ninalt nahka kooris ja päikesest helli õlgu ühelt punapealt laenatud päikesekreemiga võidis. Tegelikult oli kogu elu üks suur mõtetus. Ajaraiskamine ja tüütute inimestega päevast päeva kokku puutumine. Ei vanade, nüriks kulunud mägede varahommikune ilu ega uskumatult odav kohalik vein suutnud Arno meelt oluliselt paremaks muuta. Juba kolm päeva olid nad tallanud ühtede kapitooliumi jäänuste juurest teiste juurde ja isegi kui Arno tõdes, et viinamarjaistanduste niisutussüsteemid olid huvitavalt konstrueeritud või et külakaubanduses kehtivad hinnad olid märgatavalt odavamad kui ta lootagi oli julgenud, oli kogu ettevõtmise tonaalsus hall. Järjekordsel õhtul, kui nad oma laagri üles olid seadnud, läks Arno veel ümbruskonda lonkima. Eelnevad päevad olid näidanud, et ööbimispaika kaasa võetavast veevarust nappis pea igal hommikul. Vesi aga tähendas elu nagu näiteks hommikust kohvi.
Mägiteid mööda laagri ümber silmuseid tehes ja viimaks lõuna poolt naastes leidiski Arno ühe üsna ootamatu paiga — üksildase palee varemed, mis moodustasid ruudukujulise, nn rooma siseõue. Keset pooleldi lagunenud sammastega löövitud õue kõrgus maapinnal valgest marmorist bassein, mis Vahemeremaade kombe kohaselt välja ehitatud — karge ja puhas vesi voolas lakkamatu joana voodipäitset meenutavale püstplaadile kinnitatud lõvipeade suust. Plaadi ette jääva basseini või ehk suure vanni põhi oli ajast pehme rohelise samblaga kaetud ja äravool ilmselt ummistunud, aga kuna vesi voolas üle ääre, oli see täiesti selge. Vann asetus astmelisel platool, mis moodustas trepi ja mille alumise serva ümber luhtas rohi. Oli see siis algselt olnud skulptuur, arteesiakaev või midagi muud, praegu igatahes mõjus ta ülejäänud pruunikskõrbenud maapinna foonil oaasina. Arno pesi pikalt nägu, täitis joogipudelid veega ja jõudis laagrisse tagasi enne kui lõunamaine öö täiesti võimust võttis. Seal teenis ta tublisti plusspunkte uudise eest, et on vee ja pealegi veel pesemiskoha leidnud. Grupi neli naist olid sajaprotsendiliselt hakkamas, hoolimata sellest, et kahe sammu kaugusele ei näinud enam midagi ja minek mahajäetud paika pidanuks toimuma ilmselt käsikaudu. Vahel Arno lausa imestas, mis häda neil naistel alati pesemisega on. Isegi kui nad oleksid kõik seitse matkapäeva ainult vastutulevates veevõtukohtades silmi ja käsi-jalgu loputanud, poleks midagi katki. Eskimod näiteks ei pesevat end kunagi, oli ta kusagilt lugenud.
Naised teatasid kindlalt, et kõik vastuväited on lämmatatud juba eos, aga et üksi nad minna ei julge ja tulgu tema neile teejuhiks. Kusagilt libistas end nähtavale tohutusuur apelsinikarva kuu, mille valguses rada oli leitav ja Arnol ei jäänudki muud üle kui juhatada naised varemetesse, mis nüüd, öös, oma langevate varjudega juba lapsepõlves loetud õudusjutte meenutasid. Seal andis ta naistele lubaduse sissekäigu läheduses patrullida ja võimalikke sissetungijaid takistada. Istudes trepimademele jalgu puhkama, toetas ta selja vastu päevast lämbust õhkavat müüri, koukis suupilli välja ja otsustas reibaste marsihelide saatel kavandada mõne eriti nilbe piinamisviisi Edwardi jaoks, mille ta koju jõudes kindlasti täide viib...
Mõtete koondamine aga ei õnnestunud kuigivõrd, sest teiselt poolt müüri hakkas kostma summutatud naeru, hüüatusi ja veepladinat. Põhjavesi on tegelikult jääkülm, mõtles ta mingil hetkel. Ta oli häiritud, et naised pesemise juures sel kombel kilkavad, nii poleks midagi imestada kui tema, Arno, peaks siin pimeduses peagi mõne õilsaid neitsisid himustava lohemaoga võitlema. Neitsisid siin siiski vist saadaval pole, ironiseeris ta hetk hiljem ja näitas kujuteldavale lohemaole kahjurõõmsalt trääsa.
Kui aga minutid kulusid ja pesijatel tundus üha lõbusamaks minevat, muutus Arno kärsituks. Miks pesemine nii kangesti aega võtab, talle pähe ei mahtunud. Kuigi ta polnud päris kindel, kas tema pilguheitu viimati piilumiseks ei võiks tembeldada, küünitas ta end üle müüririnnatise. Kahkjas kuuvalgus hõljus siseõuel. Kuu kumas nägi ta pilti, mis pidi olema uni. Naised olid selle asemel, et kiiresti ja tähelepanu äratamata pesta, end täiesti paljaks võtnud, seebitasid üksteist, kümblesid vees ning hullasid vett pritsides ümber antiikse vanni.
Arno süda lõi kuuldavalt. Veri rõhus meelekohtadele. Need alasti naised peaaegu käeulatuses olid enam, kui Arno kujutlusvõime mahutas... Arno oli küll poisikesena näinud saunas oma tädi ja mõnelgi korral Pirita rannas justkui juhuslikult sinna osasse sattunud, kus paljad rinnad nagu melonid päikesepoole õieli olid. Kord oli ta isegi kabiini puudumisel oma suspesid põõsa taha vahetama minnes põrganud kokku olevusega, kes oli täiesti katmata, päikespruun ja enne kui Arno pilgu maha pöörata jõudis, vilksamisi näinud, et ka täiesti karvutu... Meestega autojuhtide boksis teisepool Poola piiri öid jagades, olid nad koos laenutatud videosid vaadanud. Alguses kummastas, hiljem vaevas teda pikemat aega üks klipp, kus kaks noort naist omavahel igasugu trikke tegid. Ja kui ta mõnikord oma Kalamaja poissmehekorteris häirivat üksindust tundis, viis ta end teise reaalsusse just nende kaadritega silmade ees.
Aga see siin ei olnud film, see polnud ka uni, see oli mingi enneolematu reaalsus, milles temagi osales. Ta oli valvuriks nymfidele, kes olid heitnud kogu matka raskuse õlgadelt, nautisid ja vallatlesid vabanunetana. Ööhämaruses helendavad kehad vonklesid kuuvalgusest üleujutatud õuel. Päevastest rassivatest matkakaaslastest polnud enam jälgegi. Silmi pingutades üritas ta aru saada, kes on kes. Seal oli see algklasside õpetaja — pikk, tugev, rinnakas, õlekarva blondiin, kellel oli mugavustega eluase pealinna parimas elurajoonis. Kes oli lõpetanud kaunite kunstide kõrgkooli ja oli isegi üleni nagu üks kaunis kunst. Ainukeseks puuduseks see, et oma kolmekümnendate teise poolde kalduvas eas oli ta ikka veel vallaline, ja nagu tema juttudest õhtuste lõkete ääres aimata võis — ka mitte mingil juhul nõus langetama latti, millest unistuste mees üle pidi hüppama... Seljaga pöördus siiapoole too vibalik, siredate säärte ja imeilusa juuksepahmakaga ministeeriumiametnik, kah vaba, kah sobivas eas, aga päevavalguses kättesaamatult blokeerituna tunduv... See pisike jälle, kes parajasti naerdes libedal vanniserval tasakaalus püüdis püsida, oli teda üllatanud ja otsesõnu kohutanud oma piiramatu boheemlasliku fantaasiga, mis võttis Arnolt isu teemast pikemalt mõelda. Isegi kui naise soe naer tundus vahel üsna kutsuv. Ja viimasena Tema... leekivpunaste patsikestega Astrid, kellele Arno juba teisel päeval mõttes uue nime oli andnud — Sicily. Täna oli taas kord olnud hetk, kus Arno naise järel mäkke rühkides oli hoomanud ta peent pihta ja ürgnaiselikku puusa, mis pedaalide tallamise ajal just niisuguses taktis kiikus, et Arno jaoks hakkasid ajaloohämarikku vajunud templite sambad kaotama igasugust tähendust.
Nagu punapeadel kunagi oli sellelgi naisel hele-hele nahk. Kerge pehmus, mis kahe lapse ilmaletoomisega lisandunud oli, ei teinud teda mitte vähem ahvatlevaks, pigem vastupidi. Ja seal ta nüüd keerutas paljalt kuuvalguses, heljutades käsi pea kohal ning võttes idamaiseid tantsusamme... Arno laskus tagasi punakat kõrbetolmu eritavale kiviplaadile, haaras pilli, tegi kobamisi mõned juhuslikud trillerid, varjamaks oma ebaühtlasi hingetõmbeid ja sammutamaks vastuolulist tunnete virrvarri. Tuttavad helindid tulidki toeks — sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast... kostis pillist peaaegu usutavalt. “Valgeid roose” oli Arno oma sõitudel tihti mänginud, sinna oskas ta põimida improvisatsioone muudestki lugudest kui vaja. Noodid libisesid üle näritud servaga müüride, pidasid väheke aru ja põrkusid otsustavalt õue keskele, kus marmorist lõvipeade suust eluvett pahises.
Arno sisemus võitles kahe peamise tulva vahel — esimese, mis kerkis üles kusagil vööst allpool ja teise, mis algas ajust ning pressis tagasi kõike kontrollimatut. Nende vastassuunaliste jõudude kohtumisel tekkis kehas paras torm, nii et Arno pea käis pisut ringi.
Seni kui Arno oma sisemiste jõududega maadles, sai aga nymfidel vallatlemisest küllalt ja nad maskeerusid dressidesse. Kergelt sädistades, rohkem elevil kui kunagi varem saabusid nad väravasse. Tänasid teda, Arnot, ülevoolavalt ja kelmikalt. Vahetasid tähenduslikke pilke, justkui oleks neil mingi salaliit nüüd. Norisid, ega ta piilunud. “Te jäite nii kauaks, et mulle tuli uni peale” vastas Arno loiul häälel, hääle ebaühtlust haigutuse taha peites... Järgnevad päevad erinesid eelmistest vaid selle poolest, et midagi lausa kiskus Arnot sobitama end sõitma Sicily ratta järel. Maona vonklev selg träpsulises T-särgis tema silmade ees muutus aegajalt paljaks ja siesta-hetkedel kinnisilmi varjus lebades kujutles ta, mis tunne oleks olla Tema jalgratas.
Kuidas ja mis oleks pidanud saama edasi, seda Arno ei teadnud. Aeg-ajalt oli teda kiusanud mõte, et kas faktil, et ta oma 42. eluaastal veel vanapoiss on, on mingi tervislik põhjus. Kuna aga regulaarsed, autojuhtidele ettenähtud arstlikud kontrollid midagi ei tuvastanud, oli ta selle mõtte taas peast heitnud. Ka polnud ta end kunagi vaevanud küsimusega, mida õieti peale hakata, kui mõni neist videofilmi-olevustest tema kaisus, tema käte vahel, peaks olema. Seal ekraanil teadsid kõik osalised täpselt, mis neil teha tuleb. Ja kui mehed vahel tundusidki saamatud, siis võttis naine juhtimise enda kätte ja viis asja lõpuni veel märksa vägevamal moel. Nii et see polnud probleem.
Südamepõhjas oli aga Arnot saatnud kõik need aastad hirm. Poolas oli ta näinud tüdrukuid, keda mehed erilise vaevata oma koikudele sebisid. Ta oli näinud, mis jääb järele neist punastest huultest, sügavatest, salapäraselt sumedatest silmadest ja ülespandud soengutest hommikuks, tunde kestnud “teenistuse” järel, ta oli kuulnud, missuguses hädas olid autojuhid haigustega, millest Arno mõeldagi ei tahtnud. Ta oli pidanud külastama sõprade palvel nende kodusid, piinlikkust tundes istuma nende naiste juures, jooma teed ja nägema kui mahajäetud nood olid meeste pikkade sõitude ajal. Vahel oli üks või teine naistest öelnud sõnu, mida oleks võinud mõista enama ootusena kui Arno pakkuda oskas. Ja Arnol oli kõigist neist, kaasa arvatud iseendast, kahju, kuigi ta ei osanud seletada, miks elu just niisugune on. Seetõttu oli siinkogetu parim, mida võis ette kujutada. Arnot ei ohustanud miski, mälestus kuuvalgest nümfiööst võttis seest soojaks ja ümar puusajoon tema ees liikus taktis, millesse ta pikkamööda üha enam sulandus.
Aga et nad viibisid pühitsetud maal, oli saatusel Arnole üht-teist veel varuks. See tuli ilmseks siis, kui eelviimasel päeval teekonnal üks äpardus teisele järgnes ja viimaks Palermos selgus, et nii tema kui Astrid, kes liigagi vaimustunult kõiki sakraalehtisi kaamerasse jahtis, olid ära eksinud. Kella kuueks õhtul oli mõlemale selge, et nad on grupist lootusetult maha jäänud, et ülejäänud ratturid on kadunud nelja tuule poole ning et järgmisel õhtul samaks ajaks peavad nad olema juba Villenuve külakeses, nädal aega tagasi paika pandud finišis.
Otseselt muretsemiseks polnud õnneks põhjust. Nad olid varustatud heade kaartidega, matka lõpp-punktini oli jäänud alla 60 km, millest pool pealegi selget laskumist mere suunas. Arno toiduvarudest olid järel mõned konservid ja rahakotis veel ligemale miljon liiri, Astridil küljetaskus pudel jäggermeistrit ja käntsakas kodust, oskuslikult suitsetatud liha. Nende teadmistega kergendatult suundusid nad Sürrakuusa suunas, ööseks peatuspaika otsima.
Öö oli lämbem kui kõik eelmised. Või see ainult tundus nii? Kuna neil oli peavarjuks vaid Arno üheinimese-telk, tuli kogu varustus pakkida võimalikult putukakindlalt ja jätta telgist välja. Iseennast ööseks välja jätta polnud kummalgi tahtmist, sest just eelmisel hommikul oli avastatud telgiriiete vahelt karjakaupa priskeid musti ämblikke, keda Darwini poolt ülestähendatud olendite nimekirjas ei tundunud olevat ja kelle aukartustäratavaid pinnalaotusi praegugi veel telgikatete vahel vedeles. Arno oli see, kes südaöö-paiku lõkke sammutas ja esimesena telki suundus. Teda häiris, et olukorra uudsuses oli ta tavalisest veelgi sõnaahtramaks muutunud ja nii oli tule ääres põhiliselt teine pajatama pidanud... Telgis oli hullem kui saunas. Paari hetkega tundus pesu ihu külge kleepuvat. Oli ilmne idiootsus magamiskotti pugeda, aga muid võimalusi ei paistnud samuti olevat. Arno otsustas võtta seljast viimse kui hilbu ja kuna tal oli kaasas targu kõige õhem magamiskott, lootis ta sellestki poolt keha välja jättes olukorraga enam-vähem rahuldavalt toime tulla. Kerge muigega mõtles ta kohevale pambule, mille Astrid ennist ukseavast sisse oli visanud. Kuidas teine selles lämbuses küll vintsklema hakkab.
Arno ei tahtnud endale tunnistada, et sisimas valdas teda ärevus. Liiga lähedal talle pidi täna öösel olema see hele nahk ja kergelt lokkis punapea. Liiga meeldivalt oli ta täna tajunud naise vajadust olla kaitstud ja juhitud. Lausa jõuga sundis ta end rahulikuks, keeras näo telgiseina poole ja aastatena venivate minutite järel võttiski tukk võimust, jätmata võimalust kuulda, millal teine lõhnu, helisid või öist taevast imetlemast tüdineb. Mingil hetkel avastas Arno end košmaarist, milles buss oli läinud ja teda maha jätnud. Ta oli jooksnud ja jooksnud karjudes lõputul maanteel, keel kuivamas suulakke... Mille peale Arno võpatades ärkas ja pöördus, kobades enda ümber, et aru saada, kus ta õieti viibib. Alles siis kui tema üks käsi maandus leigel veepudelil ja teine mingit seletamatut fluidumit kiirgaval kehal, mille omanik lebas täiesti katmatult ta kõrval, allalaotatud pehmel (miinus 15-kraadisel vist) magamiskotil ja nohises magusasti, jõudis Arnoni, kus ta on. Jõudis nii silmapilkselt, et uni oli nagu käega pühitud. Samas ei olnud see ka täielik ärkvelolek, milles ta viibis. See ei saanud ju olla tema, kes tasakesi avas oma magamiskoti luku lõpuni, poetudes selle vahelt välja. See polnud tema, kes nüüd tundis teravalt oma keha igat rakku ja sedagi, et on võimetu jõu vastu, mis sundis teda pimeduses kummarduma teise kohale. See oli Ülemlaul, see oli tähistaevas Vahemere rannal, mis teda juhtis, igatahes polnud see mõistus. Intuitsioon ehk. Arno oli marionetiks väe käes, mis oli talle võõras ja oma tundmatuses peaaegu kohutav. Ta nägi iseennast kõrvalt — kuidas ta huuled puudutasid algul ettevaatlikult helendavat õlga, siis aga kui joobudes libisesid millimeeterhaaval allapoole, haarates endale enam ja enam, nägi, kuidas ümarad käsivarred ööst tõusid talle vastu, asetusid ta õlgadele, sundisid teda pehmelt seljale tagasi laskuma ja kuidas nende omanik hüppas sadulasse leebe kindlusega, millist ta kogu aeg oodanud oli. Arnost sai jalgratas, mis oli valmis kihutama nii kaua ja nii kaugele kui valdjatar just soovib. Kõik edasine oli vaid ... Sicily. |
