Nägin neid
päikeselaikudena
Kuulsin
häälitsemas lahel
Veepiir
sulalõhn
Seisin kaldapuude
varjus
Ei saanud üheks
*
Sügise vilespill
kiigub mu lehtedes
peole end ehtides
paenduvad pihlad
Tulevad vihmad
ja varese vaakudes
nokkade haakudes
raagudes kakerdab
sakutab
tuulememm poegi
Mulle ei loegi
Soegi on süda
kesk nõidade pidu
Kärbes na lidus
Soomänni kidurus
vastu veel paneb
Vohab põdrakanep
*
Näkku
meresüda
lööb
Lillelõhnast
tiineks
saab öö
Raskejalgselt
kasekeha
viimaseid kuid
õõtsub
mäenõlval
hiireviu sööb
On
Valgeranna eha
*
Helevaleva lume
hirmude äng
Taevalaotuse tume
salasoovide säng
Hõbevalusa välja
loomajälgede kulg
Üll igatsusnälja
üksioleku ulg
*
Hommik oma
unesegaste
viibete kaudu
tahaks kui ehmatada
Hirm on akna taga
hirm on vaadata
vaikivaid haudu
Surnud ei maga
Mitte sel kesköötunnil
ei sünni kui arvatakse
pildid võikamad kalmude vahel
Hommikusse viib see ahel
selginemise tundi
*
Lihahimu paljastab
kiirgavad õlad
kummuvad käte all
seisad ja naeratad
Kaheksajala haaret
mõistab mu sülelus
katet ei võta
kardan sind murda
Öölillede valgust
heitleb sest ihust
pihkudes pudened
kustutan nälja
*
Nii nagu soe tuul lämbel suvepäeval
fooniks meremassiivi lõputu loksumine
rannas
künnavad sõrmed kuumavas liivas
nagu merekilpkonnad ürgses kutses
teel sigimispaikade poole
Olemine on lõputu lahustumine
Nagu lepatriinu kuus õhkõrna jalakõdi
käsivarre karvades takerdumas
varakevades
kus paiseleht vapra etturina
paiskab oma särava kolletuse
mööduja silmadesse
Nagu lohemao võimsaist kopsudest
pahisev läppunud hingeõhk
tõusmas aurupilv suust tähistaevases talveöös
Alasti puud on härmatunud imelisisse rüisse
tähed plingivad liigagi kutsuvalt
saavad koduplaneetideks
lahustuvad südame soppides
NII SA
*
Sinu silmade
päikesemäng
Sinivalge lume
lõheroosad varjud
põhjatul põhjatuulemustril
Tahaksin kududa kangaks
selle su silmade
samblakirja sammuraja
et siis üle õlgade visata
oma lõputuil rännakuil
*
Kuivõrd poetasid, et võin
tänagi veel
sulle laulda ja tantsida
kui kevad võimsalt endasse haarab
kui lumi taandub silmnähtavalt
kärsitu süda tunneb rõõmu asfaldist —
kuiv hall asfaldilaik kui suure suve saadik
millel tahaks end kerra tõmmata
eimidagitaipava unise päevakoerana
päikeseohvriks saades
oodates sültja tarretunud vere
metamorfoosi
sillerdavaks klorofülliks
Oled uks, avanenud ka kõhkleva koputuse peale
Oled erutunult kehklev vares pargipuul
kes ei julge tulla mu käsivarrele
(ehk seepärast, et mu silmades kamraadelik nöökamine)
Oled läikiva karvaga priske must rott
litsumas end MacDonaldsi metallkorpuse alla
Oled vene vesihall kassipapa mu sõbra pool
kes üllatus-üllatus võtnud kõik pojad kantseldada
ja kelle kõhuall need end nii turvaliselt tunnevad
vaid vahetevahel asjatult piima otsides
Oled aovalgus enne kellahelinat —
missugune õndsus alustada päeva ilma lampi süütamata
Oled nii palju!
Nii palju
*
Soojade hangede
südamesttulev embus
mu aknaruutudel
Sumbates puukuurini
valge valgus
hingesilmades
Valge maa valge maagia
Tahaks muudkui
hoida, katta, toita...
Neidki keda
enamjaolt ei hoita
*
Aga täna aga täna
Tehnika ääres
kus sulanud välja kõiksugu
kõntsa ja koerajunne
saabumas rong
lugematute naftatsisternidega
kui tulnukas tundmatutest maailmadest
Lõppu mitu täit kasepalke
Kütuse lõhn, vagunirataste kolks
aimdus Siberi avarustest ehk
Üle mineva-aastase koltunud kulu
mis kõrbeliivana kuumavat näis
lendas mu juurde
SUUR SUUR KIRJU LIBLIKAS
SOE SOE TUUL
HEITIS END TASAKESI MU NÄOLE
JOOBUSIN KÕIGEST
