Eesti Lihasehaigete Seltsi suvepäevad toimusid tänavu 14.–16. augustil Raplamaal. Kolme päeva sisse mahtus vaat, et aasta jagu tegemisi: kodulooline jalutuskäik Lelles, teatrietendus, muuseumikülastused, ulukisafari, paralaskmise proovimine ning õunafarmi ekskursioon. Suvepäevade keskuseks oli Toosikannu looduskeskuse Ale-Sepa puhkekompleks.
ELS-i esimehele Jüri Lehtmetsale olid seekordsed suvepäevad eriti isiklikud, sest need algasid tema kodukandis. „Sel aastal toimusid suvepäevad minu enda kodukülas Lelles,“ rääkis Jüri, kelle pere on olnud kodualevi ligipääsetavuse eestvedajaks.
Kodune Lelle
Suvepäevalised kogunesid Lelle raudteejaama juurde, kus neid võttis vastu kohalik ajalooõpetaja ja mälumängur Margus Pillau. Tema juhtimisel tutvuti Lelle ajaloo ja olulisemate paikadega. Muu hulgas saadi teada, kuidas raudtee mõjutas asula kujunemist ning miks hakati varem Hiiekõnnu nime kandnud piirkonda kutsuma Lelleks. Algselt mõisa nime täpne päritolu pole siiski teada.
Jalutuskäik viis osalejad endise postijaama, raamatukogu ja kunagise Standardi mööblitööstuse juurde. Tehasel oli omal ajal kohaliku elu ja tööhõive seisukohalt suur tähtsus ning seal töötas ka Jüri isa, kes oskas oma kätega meisterdada kõik, sh kaldtee nii kooli kui kultuurimajja, sest poeg pidi saama olla osa kogukonna sündmustest.
Kui varem leidis raudteel ja mööblitööstuses tööd kümneid või lausa sadu inimesi, siis nüüdseks on piirkonna tööelu palju vaiksemaks jäänud ja vaid üks meistrimees askeldab kunagistes hoonetes, kandes edasi juba järjepidevust. Suvepäevalistele meenusid mitmed tuntud büroo- ja kodumööbli esemed, mida kodudes tänini leida võib ning mis just Lelle tsehhis valmistati.
Standardi ekskursiooni marsruudil asuvad ajaloopingid võimaldasid lugeda eri paikade lugusid ning vajaduse korral jalga puhata.
Ajaloopinkide idee teostati koostöös MTÜ Meie Lelle eestvedaja Sille Valinuga. Paigaldati pingid, millega tutvustada Lelle ajalugu, samas saab jalga puhata. Alevis on kokku 6 ajaloopinki. Pinke ei saanud panna nagu hing ihkas, vaid pidi paigutama valla maale, taotlema loa ning rahatuse, meenutab Jüri. Suvepäevaliste tagasiside näitas siiski, et pinke võiks olla veelgi rohkem, sest ka alla kilomeetri pikkune teekond võib liikumispuudega või kiiresti väsivale inimesele olla koormav.
Lelle kultuurimaja juures tutvuti kohaliku külaeluga. Talvel rajatakse sinna jäähokiväljak, kus mängivad Lelle Saurused. Klubihoone oli Jüri jaoks ligipääsetav tänu kaldteele, mille ehitas kunagi tema isa. Hoones asuv invakäimla valmis aga heategevusprojekti „Südamesoov“ raames Jüri enda eestvedamisel.
Ringkäik lõppes endise Lelle koolimaja juures. See on paik, kus Jüri ise õppis ja tema ema õpetajana töötas. Enne edasisõitu käis seltskond läbi ka Jüri koduhoovist, mida tutvustas tema ema.
Teater koos õhtusöögiga ja uue päeva start muuseumides
Lellest liiguti Lokuta puhkekeskusesse, kus osalejaid ootas õhtusöök ning Kaerepere rahvateatri kolme näitleja esituses Janno Puusepa näidend. Seejärel suunduti ööbima Toosikannu looduskeskusesse.
Väike kriitika noot ka. Toosikannu Ale-Sepa söögi- ja saunamaja kaldtee oli üli-järsk, ehkki veidi rohkem läbi mõeldes ja sihtgrupiga konsulteerides oleks saanud kõigile mõnusa lahenduse. Kuna piirkonnas rohkem ligipääsetavaid ööbimiskohti polnud, siis tuli sellega leppida.
Laupäev algas Käru muuseumi külastusega. Muuseum tegutseb kolmes endises Käru raudteejaama hoones ning seal saab näha muu hulgas kaksikute ja kolmikute lapsevankrite näitust. Jaamahooned olid aastaid kasutuseta ning lagunemas, kuid kohaliku algatuse ja projektide toel on neile antud uus elu.
Käru Muuseum sai alguse 2012. aastal, kui režissöör Aljona Suržikova leidis Kärusse ostetud majast hulga vanu esemeid. Kodusest väljapanekust kasvas peagi eraldi muuseum, mille kogusse kuulub praegu ligi 200 eri ajastutest pärit lapsevankrit ja -käru. Muuseumi juurde kuulub ka ajaloolistes raudteelaste korterites tegutsev Kerro residents, mis pakub majutust, toitlustust, konverentsiruume ja võimalusi filmitööks. Aastatega on muuseumist kujunenud üks Käru tuntumaid kaubamärke.
Muuseumi eestvedaja nägi potentsiaali seal, kus paljud kohalikud arvasid, et hooned tuleks lihtsalt lammutada. Jüri sõnul näitab see hästi, kui palju võib üks tegus inimene kogukonnas muuta. Ka ligipääsetavust on püütud võimaluste piires parandada: ühte hoonesse viis korralik kaldtee, teise pääsemiseks kasutati ELS-i kaasavõetud teisaldatavat kaldteed.
Järgmisena külastati Türil Eesti Ringhäälingumuuseumi. Giidiga ekskursioonil saadi teada, kuidas tehti raadiot vanasti ning milliseid seadmeid selleks kasutati. Aeg oli ka soon edasi läinud ja muuseumirahvas tõdes, et tänapäeval ei ole telekas ja raadio enam asjad, millel oma pere lugu kaasas, vaid tarbekaup, mis kergelt lihtsalt välja vahetatakse. Lõunasöök toimus ajaloolises Türi vaksalihoones tegutsevas kohvikus. Kohviku “Vana vaksali” pasta oli lihtne kuid maitsev nii sai ka kokkadelt ka retsept uuritud. Kes teada tahab, võtku meiega ühendust.
Safari Toosikannul
Pärast lühikest puhkust ootas osalejaid üks suvepäevade meeldejäävamaid elamusi, milleks oli Toosikannu ulukisafari. Looduspargis elab umbes 200–300 hirve ning suure karja nägemine jättis võimsa mulje. „See oli vägev! Kohati tekkis tunne, nagu vaataks Aafrikas antiloobikarju,“ kirjeldas Jüri.
Toosikannu looduspargis saab igal sügisel kogeda punahirvede möirapullihooaega. Septembri keskpaigast oktoobri keskpaigani koguvad hirvepullid enda ümber haaremeid, kaitsevad territooriumi ning kutsuvad võimsa möirgamisega rivaale välja. Kõige parem on seda ürgset loodusvaatemängu jälgida varahommikul või õhtuhämaruses. Ligi 500 punahirvega Hirvekuningriiki saab avastada oma autoga ulukisafaril, loodusrajal või giidiga jalgsiretkel.
Eksursioonil osalenud Silvi Linder jutustab: „Meie ühingu suvepäevadest jäi meelde palju huvitavat, kuid kõige enam pakkus mulle elamusi Toosikannu looduspargi ulukisafari. Sõitsime kollase bussiga läbi looduspargi ning giid tutvustas selle kujunemislugu, rääkis eesootavast retkest ja vastas küsimustele. Tänu tähelepanelikele kaaslastele sain minagi kogu jutust osa.
Teel nautisime maastikku ja märkasime loomade tegevuse jälgi, näiteks paljaks näritud puutüvesid. Esmalt nägime kahte punahirve koos järglasega ning seejärel juba väga suurt hirvekarja, kus oli eri vanuses sarvilisi loomi. Toosikannu 800 hektari suuruses Hirvekuningriigis elab ligi 500 punahirve. Bussis ringi liikunud hirvesarv aitas mõista, kui suur ja raske see tegelikult on.
Kuigi kari kadus üsna kiiresti silmapiirilt ja mul endal ei õnnestunud pilti teha, saatis naaber mulle foto, mida olen juba tuttavatega jaganud. Kohe küsitakse, kus sellist vaatepilti näha saab ja kuidas mina sinna sattusin. Häid emotsioone on ju rõõm jagada!
Meelde jäi ka võimalus kuulata giidi juttu samal ajal teises sõidukis viibides – tänapäeva tehnika pakub palju sellist, millest varem aimugi polnud. Suur tänu päeva kavandajatele, läbiviijatele ja kõigile osalejatele!“
Päev lõppes ühise õhtusöögi, sauna ja mängudega.
Enne kojusõitu veel sporti ja õunu
Suvepäevade viimasel hommikul tutvustas Hegert Mölder paralaskmist ning kõik soovijad said ala ka ise proovida. Siin Jüri poolt üks tore fakt. Nimelt, Rootsi parasportlane Philip Jönsson sai esimese Duchenne’i lihasdüstroofiaga inimesena paraolümpiamängudel kuldmedali. Ta võitis Tokyo mängudel SH2-klassi segavõistkonna 10 meetri õhupüssi püstiharjutuse, püstitades 252,8 punktiga ka uue paraolümpiarekordi. Lapsena jalgpalli mänginud Jönsson pidi haiguse tõttu sellest loobuma, kuid leidis endale sobiva ala laskespordis. Tema edu näitab selgelt, kui oluline on erivajadustele vastav kohandamine ja tugi.
Koduteel külastati Pärnumaal Piesta Kuusikaru õunatalu, kus tutvuti talu ajaloo ja õunakasvatusega ning tehti ühine grupipilt.
Piesta Kuusikaru teemal perenaine raha ei küsinud ehk 45-minutit sõitu tasus ette võtta. Kusjuures kohapeal, ehkki sisemaal, oli tuuline nagu mere ääres ja seda Pärnu jõe tõttu. Jälle üks uus teadmine juures!
Liikumispuue ei takista tihedat päevakava, kui tunned kanti
Suvepäevade kava oli teadlikult tihe, tõdes Jüri, kelle eestvedamisel ja organiseerimisel taas kokku saadi. Paljud ELS-i liikmed veedavad suure osa aastast kodus ega saa iseseisvalt kuigi sageli väljasõite ette võtta. Seetõttu sooviti kolme päeva jooksul pakkuda võimalikult palju erinevaid, ühiseid elamusi.
Jüri enda kogemus liikumispuudega inimesena aitas valida paigad ja tegevused, mis asusid üksteisele suhteliselt lähedal ning olid vähemalt kõrvalabi või teisaldatava kaldtee abil külastatavad. Samas näitasid suvepäevad taas, et ligipääsetavuse parandamiseks on veel palju teha. Mõnel pool olid kaldteed liiga järsud, invatualette nappis ning pikematel liikumisteedel oleks vaja rohkem puhkekohti.
Kõige olulisem oli siiski võimalus koos olla, uusi paiku avastada ja argirutiinist välja saada. Kolm sisukat päeva pakkusid ELS-i liikmetele tõepoolest kamaluga elamusi ja mälestusi, mida veel kaua meenutada.
Jagame infot!
Loodame, et järgmisel aastal tulevad kokku erineva lihashaiguse diagnoosiga inimesed ja nende pered. Aita see info viia nendeni, kes seni on jäänud kõrvale või ei ole seltsi üles leidnud. Jaga infot toredast koosolemisest, sest koos oleme tugevamad.
Tule, liitu Müasteenia või ALS või SMA või Duchenne huvikaitse võrgustikega Facebookis!
Eesti Lihashaigete Seltsi all on neli võrgustikku, mis on loonud endale kinnised Facebooki grupid, et jagada kogemusi ja infot, küsida nõu ning olla üksteisele toeks. Tule grupi liikmeks ja jaga infot gruppidega liitumise kohta. Oled oodatud!
Müasteenia Eesti võrgustik
https://www.facebook.com/groups/4142669099322373
ALS Eesti võrgustik
https://www.facebook.com/groups/2431878380653809
SMA Eesti võrgustik
https://www.facebook.com/groups/1072747758652599
Duchenne Eesti võrgustik
https://www.facebook.com/groups/1203462575253539
Vaata pildigaleriid: https://drive.google.com/drive/folders/1H4npJrP5HOPwjGvX2vUImNPO35R5U-kx?usp=sharing