MG ja tööelu

Kiti Müller, neuroloogia dotsent, uurimisprofessor

On oluline, et töövõime ja ametivalikuga seotud küsimusi võetaks osana müasteenia raviprogrammist.

Suur osa patsientidest haigestuvad tööealisena. On vaja teada nii haiguse eripära, tööelu üldisi nõudeid kui ka konkreetsete ametite ja tööülesannete iseloomu. On olemas elukutseid, kus töötaja tervisele esitatakse teatud nõudmisi.

Ametivahetusega kaasnevad toimingud tuleb alustada aegsasti. Kõik noored MG-patsiendid vajavad juhendamist elukutsevalikut puudutavates küsimustes. Kui haigus seab piirangu soovitud elukutse valikule, tuleb sellest ausalt rääkida ja patsient peab saama abi olukorra omaksvõtmiseks ning uue karjäärisuuna ja sobivate koolituste leidmisel.

Töökorraldus osana haigusloost

MG-le on tüüpiline lihasnõrkuse raskusastme vaheldumine, sümptomite lisandumine pingutamisel ja vähenemine puhates. Üldisi tööga kaasnevaid koormustegureid, mis võivad süvendada müasteeniasümptomeid, on loetletud tabelis 1. Sobiva töökorraldusega (tabel 2) võib toetada ja parandada patsiendi töövõimet. Füüsiline võimekus säilib kõige paremini sellises töös, mis koormab kergelt ja vahelduvalt eri lihasrühmi ning kus on võimalus ise oma töötempot määrata.

Ka väheste MG-sümptomitega patsiendile ei sobi füüsiliselt raske töö. Sundtempoga „tükitöö“, mis ühekülgselt koormab vaid teatud lihasrühmi, ei ole samuti sobiv. Sellesse rühma kuuluvad nt liinitööd, mille hulk tööstusautomaatika lisandumisega on Soome tööelus üldiselt siiski vähenenud.

Töövõime säilitamise seisukohalt on hea, kui tööpäeva ajal on võimalus pidada lühikesi puhkepause. Tänu neile kestab patsient koormust paremini ja pauside ajal lihasjõud taastub. Täistööajaga töötamisele aitab kaasa töökorraldus, kus patsiendil on pealelõunal võimalus võtta 45-60 minuti pikkune paus, mis on taastumiseks piisav.

Üldiselt ka kiire töötempo ja vaimne pinge võivad lihasnõrkust süvendada. Patsient võib vajada tööjuhendamist, et üheskoos leitaks sobiv tasakaal töö hulga, tööeesmärkide ja töötaja jõudluse vahel. Haiguse põhjustatud piirangutega leppimine võtab aega.

Neid töid, mille puhul MG-diagnoos tõstab õnnetusriski, ei soovitata. Patsiendid ei peaks töötama sellistel kohtadel, kus lihasjõu ootamatu kao korral on tagajärjeks kukkumine. Vältida tuleks raskuste kandmist, kuna lihasjõud võib alt vedada täiesti ootamatult ja inimene võib kandami maha pillata. See tõstab nii kandja kui tema kaaslaste võimalikku õnnetusriski.

Tabel 1.
Koormustegurid, mis võivad süvendada müasteeniasümptomeid

Rahulik töö jahedamas ruumis

Palavas või kuumas töökeskkonnas müasteeniasümptomid ägenevad. Patsiendid saavad paremini hakkama jahedamas keskkonnas.

Vahetustega töö, eriti öötöö, lisab haigussümptomeid. MG-patsiendile sobivad kõige paremini korrapärane töö, stabiilselt kindel tööaeg või paindlikud lahendused iseseisva tööaja jaotamisega, kus osa tööst on võimalik teha nt kaugtööna.

Palju lugemist või ekraani vaatamist eeldavate tööde puhul võivad lisanduda silmadega seotud sümptomid – topeltnägemine ja laugude allavaje. Pilgu kontsentreerimine objektidele, mis on vahelduvalt lähemal või kaugemal võib põhjustada probleeme.

Kinnitades pilku nt arvutiekraanil oleva teksti, ikoonide või sümbolite suurusele, värvidele ja kontrastidele ning välistades ekraani peegeldamise saab vähendada silmade väsimist.

Õieti valitud prillidega võib leevendada nii MG-st tulenevaid probleeme kui tööst põhjustatud silmade koormust. Teisalt – vale prillivalik võib probleeme suurendada. MG-patsiendi puhul tuleb püüda arvesse võtta ka seda, et nägemisprobleemid võivad päevade lõikes vahelduda. Hommikupoole tehtud testi põhjal võib arst määrata teistsugused prillid kui õhtupoole sooritatud testi põhjal.

Rääkimine kärarikkas ümbruses või pikad telefonikõned võivad lisada suu- ja neelulihaste nõrkussümptomeid. Tekkib pudrutav kõne, patsiendil esineb neelamis- või närimisraskust ja näolihaste jäikust. Oluline on jagada kõneülesanded ja muu töö sobivatesse etappidesse.

Staatiline ja istuv töö koormab kaela- ja turjalihaseid ning pea hoidmine võib muutuda vaevaliseks. Halb ergonoomia kontoritöös teeb töötaja altiks kätega seotud probleemidele, ka MG-patsiendi. MG-st põhjustatud lihasnõrkusprobleemidele lisaks võib patsient saada ka lihaspingevalud.

Tänapäeval leidub arvutitöö jaoks häid ergonoomilisi lahendusi, nii ekraani, klaviatuuri, hiire kui töölaua ja –tooli osas, millega saab tõhustada ka MG-patsiendi tööd ja tagada tugi- ja liikumisaparaadi parem sooritusvõime. Pausvõimlemine on patsientidele väga oluline ja seda peaks tegema mõningate kordustega mitmeid kordi päevas.

Tänapäeval kaasneb tööga tihti reisimine. MG-patisendi puhul tuleks arvestada, et talle jääb piisavalt taastumisaega ka tööreisil ja vältida liiga tihti korduvaid ajavööndivahetusi, ülipikki tööpäevi ja rasket pagasit. Reisigraafikusse tuleks planeerida ka puhkepausid.

Oma auto kasutamist pikematel tööreisidel tuleks vältida. IT-vahendites võiks soosida kergeid mobiilipõhiseid lahendusi. Tööreiside hulka võib vähendada kaugtöö ja muuhulgas nt videokonverentside abil. Kaasaegse arvuti- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga võib tõsta MG-patsiendi toimetulekut ja tal on põhjust kaaluda pakutavaid võimalusi.

Tabel 2.
Töökorraldused, millega saab kaasa aidata MG-patsiendi töösuutlikkusele

MG-patsient ja töötervishoid

Tihti käsitleb töötajate akuutseid, lühiajalisi infektsioonhaigusi töötervishoiuarst. MG-patsiendi puhul tuleb arvesse võtta, et põhihaiguse sümptomid enamasti ägenevad viirusinfektsiooni korral. Põletikulise haiguse mõju müasteenia ravitasakaalule pikemas perspektiivis on allakirjutanu kogemuse põhjal selgelt väiksem, kui isegi kerge infektsioon on ravitud hoolikalt ja patsiendi haiguslehel olles.

Haiguspuhkus peaks olema 1-2 päeva pikem kui tavapäraselt soovitatav. Kui tööandja tagab riskirühma kuuluvatele töötajatele gripivaktsiini, kuulub MG-patsient (kes on tavalisest tundlikum infektsioonide suhtes), sellesse rühma juhul, kui ta ei saa immunosupressiivset ravi.

Tööfüsioterapeut peaks hindama töötaja tööasendit, kas on vaja töökohal erilahendusi mööbli või arvutitehnika osas ning annab muuhulgas juhiseid ka pausvõimlemiseks. Tööprillide osas on mõistlik teha koostööd nii töönägemisele spetsialiseerunud optiku kui MG-d tundva silmaarstiga.

MG-patsiendile tuleks tagada regulaarsed külaskäigud töötervishoiuarsti juurde, et jälgida tööülesannetega toimetulekut ning vajadusel võtta tarvitusele abinõud, kui on põhjust täiendavaks töökoormuse ümberhindamiseks. Töötervishoiu kaudu võib vajadusel algatada ka proovitöö-etapid, mille eesmärgiks on uue töö leidmine patsiendi praegusel töökohal või täpsem töövõime hinnang ja professionaalse rehabilitatsiooni vajaduse väljaselgitamine.

Teavet kollektiivile

MG-patsient on töökollektiivi liige. Töökaaslastele tuleks jagada asjakohast informatsiooni haigusest ja selle sümptomitest ning ka sellest, milliste erikorraldustega MG-patsiendi toimetulekut toetatakse ja parandatakse. On ju müasteeniale omane tüüpiline kaebus – väsimus – oma olemuselt mittespetsiifiline ja seda tuleb ette ka ületöötamisega seoses. Nii võib töökaaslastel olla raske mõista MG-patsiendi täiendavaid puhkepause või paindlikku töögraafikut.

Töötervishoiuarst võib olla erapooletu informatsiooni jagaja. Neis töökohtades, kus on ühiselt kokku lepitud ja kasutusele võetud reeglid, mille põhjal töötajate töökoormust jälgitakse ning vajadusel rakendatakse meetmeid koormuse vähendamiseks, on olemas valmidus arvesse võtta ka töötaja haigusest põhjustatud puudulikku vormi.

Uus elukutse?

Liiklusega, tuletõrje või päästetöödega seotud ametites ning turvatööl esitatakse töötaja tervisele mitmeid nõudmisi. Tihti on MG takistuseks nendes ametites töötamisele. Sellistel elualadel töötavate MG-patsientide puhul on põhjendatud taastusarsti hinnang ja töövõime kaardistamine. Taastusarstile tuleks suunata ka need patisendid, kelle puhul ka töökorralduse muutuse ja tööülesannete ümberseadmise järel põhjustavad haigusnähud probleeme töös ja kellel on oht enneaegsele töövõimekaotusele.

Kui patsiendi haigussümptomid on sedavõrd tõsised, et täistööajaga töötamine ei õnnestu, tuleb hinnata tema eeldusi osa-ajaliseks tööks, sest selline lahend aitab kaasa inimese ametialaste ja tööoskuste säilimisele. Kui osutub vajalikuks täiendav taastusravi, on põhjust hinnata olukorda uuesti nii 1-3 aastaste vahedega.

Müasteenia ravi on tänapäeval küllaltki tõhus ja suuremal osal patsientides saadakse haigussümptomid täielikult või rahuldavalt kontrolli alla. Osa patsientidest saavutab kaebustevaba seisundi (remissiooni).

Kuna MG haigussümptomid tihti aastatega leevenduvad, ei ole ilma põhjalikumalt uurimata põhjust anda püsivat töövõimetust alla 50-aastastele patsientidele. Tagasi tööellu siirdumise võimalusi hinnates annab töö proovimine tihti olulist lisainformatsiooni, seda võib soovitada ka osana rehabilitatsiooniprogrammist.

Kauem töölt eemal olevate patsientide puhul tuleb silmas pidada professionaalsete oskuste säilitamist ja vajadusel kaasajastamist.

Oluline on koostöö patsiendi, tema ravi eest vastutava neuroloogi, töötervishoiuarsti, rehabilitatsiooni-asjatundjate ja tööbüroo-ametnike vahel.

Patsiendi psüühiline kohanemine haigusega mõjub samuti töövõimele ning patsiendi enese hinnangule oma töövõimest.

Kohanemiskursustel ja taastusravil tuleks samuti käsitleda töö ja elukutsevaliku ning täiendkoolitusega seotud küsimusi. Võimalust mööda tuleks patsienti kannustada ümber õppima elualale, milles kontoritöö, arvutitöö ja oskustöö osakaal on kasvavas trendis ja kus on võimalik ise planeerida töö hulka ja tempot.