Riitta Rinne, neuroloog
Osadel patsientidest algab haigus aastatel, mil päevakorras on paarisuhte alustamine ja pere loomine ehk 20-40 eluaasta vahel. Suur osa noorelt haigestunuid on naised.
Lapse või laste hankimine on paari ühine soov ja otsus. MG võib mõjutada pereplaneerimist, kuid see ei ole takistuseks laste saamisel ega nende eest hoolt kandmisel. Küll aga tuleb arvesse võtta mõlema vanema jõuvarusid ja kuulata mõlema poole soove otsuseid tehes. Pere loomise mõttest on mõistlik rääkida ka oma neuroloogile. MG-patisendi raseduse jälgimine kuulub spetsiaalse kliiniku kompetentsi ja jälgimises osalevad nii günekoloog kui neuroloog. Sünnituse lähenedes on hea olla kontaktis lastearstiga.
Rasedus ei mõjuta MG kulgu
MG prognoosi rasedused ei mõjuta. MG-rasedusi jälginud uuringutes leitakse, et MG sümptomite avaldumine raseduse ajal ja peale sünnitust oluliselt ei erine. Kõikides uuringutes on jõutud järeldusele, et ei ole võimalik prognoosida müasteenia käitumist konkreetse raseduse ajal ja teisalt ei saa eelnenud raseduse põhjal ennustada järgneva raseduse kulgu.
Sõltumata sellest, kas haigus on raseduse algul remissioonis või aktiivses faasis ägenevad sümptomid umbes 20% patsientidest, leevenduvad umbes 20%-l ja püsivad muutusteta (sarnaselt eelnenud ajale) ülejäänud 60%-l. Iseeneslikke raseduse katkemisi ei esine rohkem kui tavaliselt. Raseduse ajal tuleb ema müasteenia hoida kontrolli all vastavalt olukorrale, vajadusel siirduda IS (immunosupressiivse) -ravi juurde – kui ainult AChE-i-st (atsetüülkoliinesteraasi inhibiitor) ei piisa, või tõsta juba kasutusel oleva ravimi annuseid. Raseduseaegsesse ravimite tarvitamisse soovitatakse siiski suhtuda ettevaatlikult ja hoida ravimi hulk võimalikult vähene. Selle soovituse eesmärk on minimaliseerida ravimi võimalikke kahjulikke mõjusid lootele.
Müasteeniasümptomite ägenemist täheldatakse tavaliselt raseduse esimesel trimestril või sünnitusele järgneval kuul. Üksikutes uurimustes on täheldatud MG-raseduse puhul enneaegset sünnitust ja vastsündinu väikest kehakaalu, kuid reeglina on nii rasedusaja pikkus kui lapse sünnikaal normaalsed.
Lootekahjustuste suurem esinemine MG-raseduste puhul seostub raseduse ajal kasutatud "tugevamate" immunospupressiivsete ravidega. Eriti suur lootekahjustuse risk seondub metotreksaatraviga, mille kasutamine ei ole soovitatav raseduse ajal ja nimetatud ravi soovitatakse lõpetada aegsasti enne raseduse planeerimist. Mõlema sugupoole puhul soovitatakse eostamine välistada ühe aasta jooksul metotreksaatravi lõpetamisest.
MG ravi võib mõjuda lapsele
AChE-i ei kahjusta loodet. Ravimi annust võib raseduse ajal muuta. IS-raviga seonduvatest lootekahjustustest on saadud teavet jälgides ka teisi patsiendirühmi, kes saavad sama ravi. Kortisoonravi puhul võib ette tulla ravimi mõju lootele. Umbes 10% ravimist läbib platsenta ja jõuab looteni. Lootekahjustused kortisoonravi korral on suhteliselt haruldased ja nende hulka loetakse mõnevõrra kõrgenenud huule-suulaelõhe riski, tüdrukloote mehestumist, kõrgenenud veresuhkru määra ja eriti harvaesinevat neerupealiste kahjustust. Asatiopriin läbib platsenta. Selle põhjustatud lootekahjustused on tõestatud peamiselt loomkatsetes, kus kasutusel olnud annused on olnud vähemalt 5-kordsed võrreldes tavaliste raviannustega. Tsüklosporiiniga seostatakse nii enneaegse sünnituse kui raseduse katkemise riski lisandumist. Vastsündinud on ka tavapärasest väiksemad. Plasmafereesi ja IVIG-ravi võib kasutada raseduse ajal, kui müasteenianähud ägenevad sel määral, et neid ravisid vaja läheb. Harknäärme võib vajadusel eemaldada ka raseduse ajal.
Sünnituse viis tuleneb obstreetikast ehk MG ei eelda keisrilõiget. Sünnitus toimub alati järelevalve all. Sünnitusarst, anestesioloog, lastearst ja neuroloog peavad olema vajadusel kättesaadavad ja läheduses. Kui tekib vajadus keisrilõike järele, soovitatakse epiduraaltuimestust üldanesteesia asemel. Sünnitusvalude leevendamiseks kasutatakse tavalisi valuvaigisteid, vajadusel epiduraaltuimestust või emakakaela kohttuimestust (parakervikaalne blokaad).
Vastsündinu MG ehk neonataalne müasteenia
10-15 %-l vastsündinutest täheldatakse vastsündinu müasteenianähte ehk neonataalne müasteenia. Selle põhjuseks on ema platsenta kaudu lootele liikunud vastuained. Sümptomiteks on imemisraskused, nõrk häälitsemine ja lihaste lõtvus.
Neonataalne müasteenia avastatakse tavaliselt esimese ööpäeva jooksul või juba sünnitustoas. Enamasti on tegemist 2–3 nädala jooksul iseenesest mööduvate nähtudega. Mõnikord võib imema hakkamise ärgitamiseks osutuda vajalikuks anda lapsele müasteeniaravimit (AChE-i). Enamasti piisab tavalisest sagedamini söötmisest. Väga harvadel juhtudel tuleb kasutada ajutiselt hingamist toetavat aparaati.
Neonataalse müasteenia ilmnemist ei saa ennustada ema müasteenia raskusastme, ravimiannuste või vastuainete hulga järgi ema veres. Vastsündinul funktsioneerivad oma AKR-d (atsetüülkoliini retseptorid), mis ei sõltu veres leiduvatest AKR-vastuainetest. Emalt saadud AKR-vastuained väljuvad lapse organismist mõne nädala jooksul ja lapse lihasvorm on hiljemalt 1,5 kuu vanusena normaalne.
Ravi ja imetamine
Sünnitusele järgneval kuul võivad müasteeniasümptomid ägeneda. Hea, kui kodus on abistavaid käsi ja emale tagatud vajadusel puhkus. Ema ravi võib piirata imetamist. Vastuainetest väike osa liigub rinnapiimaga lapsele aga see ei mõjuta koheselt otsust imetamine lõpetada. Nii AChE-i-d kui immunosupressandid satuvad väikestes kogustes rinnapiima. Kui ema AChE-i kogused on väikesed, võib imetamist soovitada. Suured ravimiannused võivad põhjustada lapsele ebameeldivaid kõhukrampe ja imetamine ei ole soovitatav. Kortisoonravi ei ole reeglina takistuseks imetamisele. Teised IS-ravid vähendavad lapse vastupanuvõimet ja imetamist ei soovitata.
|
