MG on enamasti krooniline, kogu elu kestev haigus. Kuigi müasteenia ravis on alati eesmärgiks haigusnähtude leevendamine/kaotamine (kaebusteta olek), esineb mitmetel haigestunutel igapäevaelu segavat ajutist või pidevat lihasväsimust. Stress ja halb uni lisavad päevase väsimuse ohtu.
Süstemaatilisi uuringuid müasteeniat põdevate inimeste stressiseisundi kohta ei ole tehtud. Mitmed väiksemad uurimused viitavad sellele, et müasteenikutel ei esine masendust sagedamini kui tervetel inimestel või teisi kroonilisi haigusi põdevatel patsientidel (kuigi on esitatud ka mõni risti vastupidine tulemus). Pikaajaline glükokortikoidravi tõstab masendusriski. Ühes uurimuses tõdeti, et masendus on otseses seoses lihasväsimusega. Hindamist raskendab seik, et MG endaga kaasneb sarnaseid nähte kui depressiooniga. Väsimus ja loidus, mida kirjeldavad müasteenikud, on tüüpiline kaebus ka depressiooni puhul. Siiski, depressiooni korral on olukord halvim kohe ärkamise järel ja hommikupoolikuti, seevastu MG puhul annab väsimus enam märku päeva teises pooles.
Uni on aju rütmiline ja aktiivne töö, mida kontrollib kesknärvisüsteem. Uni on inimesele hädavajalik elus püsimiseks. Une täielik ärajätmine viib surmani kiiremini kui toiduta olek.
Ööuni moodustub üksteisele järgnevatest tsüklitest. Kerge uni uinumise järel, sügav uni mõne aja pärast, seejärel nn. REM-uni, mille jooksul organismi ainevahetus ning ka südame töö ja hingamine kiirenevad. REM-etapis näeb inimene und ja õppimise seisukohalt olulised ajupiirkonnad aktiveeruvad. REM-unest liigub inimene jälle kergesse unne ja uus tsükkel algab. Üks tsükkel kestab 90– 110 minutit.
Atsetüülkoliin on närvisüsteemis oluline virgatsaine, mis on seotud nii inimese une kui mälu ülesehitamisega. Osaleb aktiivselt ka REM-une kujunemises. MG patsientidega seotud unehäirete korral on täheldatud nii REM-une lühenemist kui hingamishäireid une ajal (sh uneapnoe).
Tehtud uurimused on siiski vähesed, nii et neisse tuleb suhtuda pigem viitavatena. Hingamishäireid esineb just REM-une ajal. Uneapnoed esineb rohkem ülekaalulistel ja neil, kel on nõrk diafragma. Uneapnoed tuleb ette rohkem eakatel patsientidel ja koos raske, halvasti ravile alluva müasteeniaga. Subjektiivseteks kaebusteks on olnud une katkendlikkus ja öised ärkamised, uneaja lühenemine ja une kvaliteedi halvenemine. MG-patsientidega seostub, et nad näevad rohkem unesid kui võrdlusrühma inimesed ja et nad ärkavad und nähes sagedamini. Unenägude „sisu” on sarnane teiste võrdlusrühmadega ent ühest uurimusest tuleneb, et MG patsientide uned on vähem kujundlikud. Seevastu liitub müasteenikute unenägudega rohkem erinevaid aistinguid nagu keha puudutamine või lõhna- ja maitseelamused.
Une- või depressiooniravimite tarvitamisest MG-ga patsientidel ei ole tehtud eraldi uurimusi. Unehäirete ravi on sarnane teiste patsientidega – unehäire tüüp ja taustmõjud tuleb välja selgitada. Tõsiste uneprobleemide puhul tuleb teha une-uuringud (Eestis teevad selliseid Pintmann Grupp ja TÜ Kliinikumi psühhiaatriahaigla. Osaliselt ka LTKH lihashaiguste kliinik ja suuremate haiglate neuroloogiaosakonnad – Toim.). Uinumisraskused on üldiselt juhuslikud ja seotud enam igapäevaprobleemidega või muude, mitte otseselt müasteeniaga seotud teguritega. Sellistel puhkudel tuleb eesmärgiks seada hea unehügieen (une-eelne rituaal, st igal õhtul tavapärased tegevused – pesemine jne, enne magamajäämist mitte juua ergutavaid jooke, 2–3 tundi enne und pole õige kehakultuuriga tegelda, voodi on ainult magamiseks, mitte söömiseks või telekavaatamiseks jne – Toim.).
Ravimite puhul tuleb neuroloogiga nõu pidada. Aeg-ajalt tarvitatavaks unerohuks sobivad lühitoimelised uinutid, mille toimeaineks on tsopikloon või tsolpideem.
Bensodiasepiinirühma ravimeid (nitratsepaam, tematsepaam, triasolaam ja midasolaam) tuleb vältida nende lihaseid lõdvestava ja uneapnoed soodustada võiva toime pärast.
Kui probleemiks on katkendlik uni ja pidev ärkamine, võib taustal olla mõne teise haigusega seonduv (näiteks valud, südamepuudulikkus, rahutute jalgade sündroom vmt – Toim.) või ravitasakaalust väljas olev müasteenia. Sel puhul tuleb püüda välja selgitada põhjus, kuna põhjusest lähtuvalt saab rakendada olukorda parandavaid meetmeid.
Samuti ei tohiks kasutada pikatoimelisi bensodiasepiinirühma uinuteid. Kui on vaja kasutada und süvendavaid ravimeid, on alternatiiviks sedatiivset kõrvaltoimet omavad ravimid nagu antihistamiinikumid (allergiaravimid – Toim.) (näiteks Atarax®, Disofrol®), sedatiivse toimega antidepressandid nagu mirtatsapiin (Remeron®, Mirtarin®, Mirtazapin®) või kvetiapiin (Seroquel®). Neid tooteid võib uinumisraskuste korral kasutada. Antikolinergilisi preparaate tuleks vältida.
Varane ärkamine, hommikupoole ööd kella 3-5 vahel, on enamasti depressiooniga kaasnev häire. Depressiooni ravi MG patsientidel on oluline, kuna depressioon halvendab elukvaliteeti, süvendab väsimust ja võib põhjustada vaimsete võimete langust. Tõenduspõhiseid ravimuuringuid antidepressantide kasutamisest just MG patsientidel pole olemas. Ühes väikeses uurimustöös käsitleti fluoksetiini (Eestis saadaolevad preparaadid – Nycoflox, Flux, Prozac jne – Toim.) mõju MG patsientidel glükokortikoidravist põhjustatud kaalutõusu ravis. Fluoksetiin oli hästi omastatav ega põhjustanud müasteeniasümptomite halvenemist. Kui on vaja tarvitada antidepressante, siis esmane soovitus ongi SSRI-d (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid),(toimeained: citalopraam/escitalopraam, fluoksetiin, fluvoksamiin, sertraliin, paroksetiin). Ühelgi neist ei ole kirjeldatud koosmõju mestinooniga. SSRI-d aktiveerivad maksaensüüme, mistõttu võivad suurendada kortisooni väljaviimist ja nende kooskasutamine eeldab kortisooniannuse tõstmist. Võib proovida ka teisi antidepressante, milledel pole antikolinergilist mõju, näiteks duloksetiin (Cymbalta®), mirtatsapiin (Remeron®) või milnatsipraan (Ixel®).
Kirjalikes allikates on toodud mõned patsiendid, kelle puhul on edukalt kasutatud ka elektrišokki eriti raske masenduse ravis. |
