|
Mõnedel müasteenikutest on aeg-ajalt hingamisraskusi. Räägin siinkohal oma kogemusest öösel kasutatava VPAPiga.
Myasthenia Gravis (MG) on mul aastast 1985 ning aktiveerus ühtäkki paljude täiesti kaebusteta ja ravimeid mittevajanud aasta järel uuesti. Ülakeha ja käte-jalgade nõrkusele lisaks tekkisid hingamisprobleemid: hinge kinni jäämine ja südame kloppimine peaaegu olematu pingutuse juures, nagu näiteks elaval kõnelemisel. Selili peaaegu ei saanudki magada, hingamine oli raske töö, basseinis tundus, et vesi rõhub rinnale – olin ujumise järel täiesti kurnatud, köhasena ei jätkunud jõudu hingamisteid vabaks köhatada jne.
Noh, visa palumise peale kirjutas arst välja Efedriini ja sain ravimist vähemalt ajutiselt abi. Pidevalt ei julge ma Efedriini siiski kasutada, kuna see paneb mul südame kloppima ja tõstab vererõhku.
Järgmisena kaebasin arstile oma halba und: uinusin küll kergesti, aga paari tunni magamise järel oli ülejäänud osa ööst ainult meelehärm; katkendlik uni ja ärkvelolek pea hommikuni, enesetunne oli halb, valusid küll polnud aga sobivat asendit ei leidunud kuidagi ning lisaks see pissile jooksmine, vähemalt 3-4 korda igal ööl!
Põhjendasin neid kaebusi lähenevate üleminekuaastatega, aga alustatud hormoonravist ei olnud abi. Võtsin ka mõne (kasutu) antibiootikumikuuri, kuna arvasin, et olen saanud põiepõletiku.
Hommikuti oli mu olek täiesti närtsinud, tundus nagu poleks üldse puhanud ja pea valutas tihti. Masendus võib ju samuti unehäireid põhjustada aga masendusnähte polnud ma ise ega mu lähedased küll minus täheldanud.
Õnneks suhtus arst asjasse tõsiselt ja saatis mu kopsutestile. Spiromeetria tulemused näitasidki hingamisvõimsuse langust ja sain suunamise kopsuosakonda. Esimese öö magasin juhtmekimpudesse aheldatuna; uuriti südant, hingamist ning hapniku- ja süsihappegaasi sisaldust veres. Järgmisel päeval soovitaski arst proovida VPAPi ehk kaherõhkset hingamist toetavat aparaati. Öine hapnikusaamine oli mul küll vaid pisut alla piirmäära aga lisaks jäi mu organismi liigselt süsihappegaasi; kopsude läbiventileerimine ei olnud niisiis öösel piisav – siit ka mu kehv olek öösel ja jõuetus päeval. Uneapnoed ehk tõsisemaid hingamiskatkestusi ei avastatud, kuigi mu lähedased olid raporteerinud, et aeg-ajalt norskan...
Tõtt-öeldes tuli nutt peale kui hooldaja aparaati ja pähe veetavat kogunäomaski esitles – tundsin end täieliku Hannibal Leberechtina! Aga ime sündis juba esimesel aparaadi proovimise ööl: magasin ühtejärge 7 tundi ega käinud pissil 11 tundi! Pea oli ärgates selge ja valuta. Nii et minust sai aparaadikasutaja sellestsamast hetkest ja mu elukvaliteet paranes märgatavalt.
VPAP aparaat toetab hingamist nii, et väiksemadki rakud kopsudes saavad piisavalt hapnikku ega süsihappegaasi jää organismi. Süda ei pea siis pumpama hapnikuga kehvasti varustatud verd hullupööra ringi, vaid võib oma rütmi tasandada. Kui süda lööb puhkere˛iimil, saavad neerudki aru, et on öö ja lõpetavad selle ohjeldamatu uriinitootmise ja jäävad puhkama.
Ega see maski igaõhtune pähe toppimine ja seadme osade pidev pesemine mingi eriline maiuspala pole. Halval hommikul võivad olla turjalihased kanged kuna ei ole leidnud head magamisasendit, teinekord jälle on muljumisjäljed põsenukkidel või otsaees veel päevalgi. Minu seisundit ja seadet ennastki tuleb pidevalt jälgida ja minu puhul tähendab see vähemalt üht ööd kolme kuu jooksul, mil magan haigla kopsuosakonnas.
Aga võidupoolel on see mu peakolu parem olek – nii mälu kui aru :-) töötavad paremini, tunded vahelduvad jälle ja ma pole nii flegmaatiliselt ükskõikne nagu varem, halvasti maganuna (mu pere, tuleb tunnistada, igatseb aeg-ajalt taga mu endist unist tallelikkust).
Abikaasagi ei loobunud magamast mu kõrval ja arvab hoopis, et aparaadi puhkimine on päris hea unelaul. Nii et minu jaoks on saadud kasu märgatavalt suurem kui seadme kasutamisega kaasnevad probleemid. |
