Närvi-lihase ülekande häiret müasteenia gravis esineb kõigis vanusegruppides, kõige sagedamini 20-30 aastastel naistel. Päeva jooksul on seisund erinev ja halveneb rohkem töötanud lihastes või pärast kauakestnud tegevust. Patsientidel võivad silmalaud alla vajuda (ptoos), kõne olla nasaalne ja ebaselge, võib esineda kahekordset nägemist, neelamis- ja närimishäireid. Ka käed-jalad võivad olla nõrgenenud. Ravimitega, mis pikendavad närvi-lihase ülekandekohas eralduva keemilise ülekandevahendaja atsetüülkoliini toimeaega (kolinesteraasi inhibiitorid), saab sümptomeid ajutiselt parandada. Haigust põhjustavat immuunsushäiret need rohud siiski ei ravi.
Haiguse teke ja nõrkuse süvenemine võivad esialgu olla vähemärgatavad ning piirduda üksnes silmalihastega (okulaarne müasteenia), kuid hiljem võib patsiendi seisund ootamatult oluliselt halveneda, võimalikud on eluohtlikud lämbumissituatsioonid ja hingamisraskused. Äkilist halvenemist võib esile kutsuda mõni nakkus, emotsionaalne stress ja märkamatuks jäävad ainevahetuslikud häired. Mõned ravimid, nt rahustid, paljud südamerohud ja osad antibiootikumid süvendavad haigusnähte, seetõttu tuleks uute ravimite tarvitamisel eelenevalt arstiga nõu pidada.
Müasteenia on organismi immuunsüsteemi häire. Terve inimese immuunsüsteem aitab organismil ennast võõrkehadest ja nakkustest vabastada, tootes rakke ja valkusid (antikehi), mis hävitavad võõrkehad (antigeenid). Müasteenia korral tekkivad mitteteadaolevatel põhjustel organismis ebanormaalsed antikehad ja immuunrakud (lümfotsüüdid), mis hakkavad häirima elektrilise signaali ülekandumist närvist lihasele. Enamikul müasteenikutel on rinnaõõnes asuv immuunsusorgan harknääre suurenenud. 10%-l esineb harknäärme kasvaja, 15%-l on immuunsüsteemi — eriti kilpnäärme — lisakomplikatsioone. Müasteenikute pereliikmetel esineb keskmisest sagedamini immuunsushäireid, seetõttu peetakse tõenäoliseks, et mõningad pärilikud faktorid tõstavad teatavate keskkondlike antigeenidega kokkupuutumisel müasteenia tekkeohtu.
Kuivõrd tegemist on organismi immuunsüsteemi häirega, on kolinesteraasi pärssivate ravimite kõrval hakatud üha suurema tulemuslikkusega kasutama kortikosteroide ja immunosupressante. Esimeste ravikuude jooksul on nende ravimite kõrvalnähud väikesed, kuid pidev kasutamine võib põhjustada mitmesuguseid komplikatsioone. Paljud haigused vajavad haigussümptomite ohjeldamiseks küll pikaajalist ravi, kuid iga raviaastaga muutub nende täielik taandamine aina tõenäolisemaks. Täiskasvanutel, kellel esinevad kõik mainitud sümptomid, muutub seisund sageli paremaks pärast tüümuse kirurgilist eemaldamist (tümektoomiat). Eluohtlikus seisundis haigeid võib päästa plasmaferees (antikehade eemaldamine). See toob ajutist kergendust 2-3 nädalaks, pärast seda sümptomid taastuvad, kui seisundi halvenemise algpõhjust pole eemaldatud.
Väikesel protsendil müasteenikutest emade vastsündinud lastel võib tekkida mööduv 2-3 nädalane müatseenia (neonataalne müasteenia). Aja jooksul sümptomid kaovad ja mingit jäävat viga lapsel ei teki. Varasematel aegadel oli müasteenia prognoos väga halb ja patsientidel sügav puue. Tänapäeval osatakse selle haiguse sümptomitega märksa paremini toime tulla ja haiged elavad kenasti. |
