Väljavõtted Neuroloogia taskuraamatust, kirjastus Medicina 2004
Diabeetiline neuropaatia
See on kliiniliselt või subkliiniliselt väljendunud somaatilise või vegetatiivse perifeerse närvisüsteemi häire, mis esineb suhkruhaigetel, ilma muude põhjusteta perifeersete neuropaatiate tekkeks. Eeldatavad tekkepõhjused on lokaalne endoneuraalne hüpoksia, krooniline hüperglükeemia, episoodiline hüpoglükeemia, polüooli ladestumine, müoinositooli defitsiit ja kahjustatud aksonaalne transport. Diabeetilise multiipli mononeuropaatia tekkemehhanismina on esitatud mikroangiopaatiat ja -infarkte. Eristatakse järgmisi diabeetilise neuropaatia sündroome:
Sümmeetrilised polüneuropaatiad
a. Distaalne sensoorne polüneuropaatia on tavalisim sümmeetriline diabeetiline polüneuropaatia. Algus on tavaliselt märkamatu, kuid see võib ilmneda ka kohe pärast diabeetilise kooma või hüpoglükeemia episoodi. Tavaliselt esinevad kõigi kiutüüpide haaratuse kliinilised tunnused. Mõnikord prevaleerib siiski jämedate või peente kiudude kahjustustüüp. Valdavalt jämedate kiudude kahjustuse tüüp ilmneb jalgade paresteesiatena ning distaalsete reflekside, asenditunde ja vibratsioonitunde kadumisena. Valdavalt peenekiulise kahjustustüübi puhul esineb temperatuuritundlikkuse ja pindmise valutundlikkuse kadumine koos põletava valu esinemisega, sageli kaasneb autonoomne neuropaatia. Morfoloogiliselt leitakse distaalsete aksonite kadu koos eri astmes segmentaarse demüelinisatsiooniga. Närvijuhteuuringutel ilmneb sensoorsete aktsioonipotentsiaalide vähenenud amplituud ja motoorsete närvide juhtekiiruse vähenemine erinevas ulatuses (sõltuvalt demüelinisatsiooni astmest). EMG näitab denervatsiooni, hoolimata vähesest nõrkusest või selle puudumisest.
b. Autonoomne neuropaatia avaldub järgmiste sümptomitena: patoloogiline pupillireaktsioon, ortostaatiline hüpotensioon, südame löögisageduse häired, perifeersed tursed, anhidroos, reflektoorse vasokonstriktsiooni häired, mao motoorika häired, kõhulahtisus, atooniline põis, impotentsus. Hüpoglükeemiale mittereageerimisest või südame- ja hingamisseiskusest võib tuleneda äkksurm.
c. Alajäsemete sümmeetriline proksimaalne motoorne neuropaatia (nn amüotroofia) ilmneb kui aeglaselt progresseeruv sümmeetriline nõrkus, mis erineb nn asümmeetrilisest amüotroofiast (kirjeldatud fokaalsete diabeetiliste neuropaatiate all). Esmased ilmingud on nimme- ja reievalu, järgnevad progresseeruv proksimaalne nõrkus, patellaarreflekside kadumine, atroofia. Tundlikkus on kahjustamata, kuid võib kaasneda distaalne sensoorne polüneuropaatia. Algselt on EMG-l näha motoorse ühiku vähenenud värbamine (recruitment), denervatsiooni tunnused ilmnevad hiljem. Prognoos paranemisele on varieeruv, kuid on üldiselt halvem, kui sümptomid arenevad pikkamööda, märkamatult. Efektiivne hüperglükeemia ravi võib paranemisele kaasa aidata.
Fokaalsed ja multifokaalsed diabeetilised neuropaatiad
a. Kehatüve ja jäsemete mononeuropaatia (sealhulgas multiipel mononeuropaatia) on ägeda algusega, enamasti n. ulnaris’es, n. medianus’es, n. radialis’es, n. femoralis’es, n. cutaneus femoris lateralis’es, n. thoracicus longus’es, n. peroneus’tes. Kahjustus võib esineda kompressioonneuropaatiate asukohtades. Tuleb välistada muud põhjused, näiteks radikulopaatia. Võib juhtuda, et pole võimalik diferentseerida diabeetilist mononeuropaatiat ja kompressioonsündroomi. Prognoos on soodne.
b. Kraniaalsed neuropaatiad kahjustavad kõige sagedamini silmaliigutajalihaseid (vt Oftalmopleegia) ja võivad olla seotud näo- või peavaluga. N. oculomotorius’e kahjustustel on järsk algus, pupill on kahjustamata, seevastu aneurüsmaatilise kompressiooni puhul on tüüpiline pupillireaktsiooni puudumine.
c. Alajäseme asümmeetriline proksimaalne motoorne neuropaatia on nn diabeetilise amüotroofia ühepoolne vorm. Ühepoolse valu ja proksimaalse nõrkuse algus on järsk, progresseerudes 1–2 nädalaga. Patellaarrefleks puudub, lõpptulemusena kujuneb proksimaalne atroofia. Kuigi põhjus on ebaselge, on prognoos soodne. Steroidide, plasmavahetuse ning intravenoosse immunoglobuliinraviga on saadud häid tulemusi. |
