Selles numbris:
Jõulude ootel
Muljeid tänavusest seltsi jõululõunast.
Invakultuur — mis see on?
Puude kujutamisest kultuuris ning meedias.
Projektikogemus – Bordeaux
Bordeaux's toimunud seminarist puuetega inimeste pere- ja sotsiaalelu teemal.
Müasteenia ja rasedus
Info müasteenikutele, kes plaanivad emaks saada.
Hingata või mitte
Hingamise ja ambukasutamise nõuandeid.
Jõuluootel
Urve Viksi
Sel aastal toimus ELS jõululõuna esimest korda väljaspool Tallinna, sest korraldamise raskused võttis enda kanda Margit Kasemets ja endise pärnakana valis ta peopaigaks hotelli Strand Pärnus. Võibolla ka väikeseks väljakutseks tallinlastele, vaadaku nemadki, mis tunne on jõululõunale teise linna rassida!
Nii hoone kui hotelli teenindajad võtsid meid vastu sõbralikus pühademeeleolus, saalgi oli ehitud. Saal oli paraja suurusega — ruumi jagus suurtele elektritoolidele ning samas mõjusid pehmed vaibad põrandal koduselt ka neile kõige tillematele, kes sülest maha kippusid.
Nii kogunesimegi naeratuste, tervitustega ja kallistustega. Varasematest kordadest eristas seda jõululõunat sissejuhatuseks antud ülesanne – oma lauale paberist, karrast jms kaunistuse valmistamine. Seejärel avasime "kingihooaja" — valminud dekoratsioon tuli kinkida teisele sümpaatsele laudkonnale. Jõululaud oli ka muidu igati õnnestunud, ilus silmale vaadata, maitsev ja küllaldane. Koos sõprade ja omavalmistatud kaunistustega suisa särav.
Margit tegi asjaliku ettekande seltsi tööst ja tänas kõiki, kes sellele kaasa olid aidanud. Ta põhjendas enda etteastumist mitte veel ühingu juhiks saamisega vaid sellega, et Külli ka mõnel jõululõunal süüa saaks. Nendel kahel näib omavahel nokkimist jaguvat — päris rahulikult ei saanud Külli ka nüüd Margiti kõnet kuulata, ilma et sõna sekka oleks öelnud.
Silmarõõmu ja hingekosutust pakkus ühitatud ratastooli- ja muidu-linetants Pärnu klubidelt Kick’n Chicks ja Silver Wheels. Tore oli näha seltsikaaslasi Margitit ja Karli esinemas. Kohal oli ka Võrumaa mees Avo Veske, kes meie koosviibimist kaameraga jäädvustas ja lahedalt laudkondadega vestles. Üks uuematest seltsi liikmetest, Aare Aas Saaremaalt seadis saalinurka sepapaja moodi kaadervärgi ning sisustas pealelõuna õnnevalamisega nii et sinist suitsu taeva poole tõusis ja nõrgema närviga (või suurema vastutustundega) mehed vahukustutiga ringi sibasid. Aare ise pajatas muhedal moel saarerahva huumorit ja vaatas tinakänkra pealt paremat tulevikku. Kodanikualgatusi oli teisigi — Juhan Nurme alias Suur Juhan esitas enda kirjutatud talveteemalise luuletuse, mis väärika aplausiga vastu võeti. Juhan Lichfelt alias Väike Juhan meenutas Aive Raudkivi ja laulis Ave Mariat, saates end ise klaveril, mis aga teenimatult tähelepanuta kippus jääma, kuna mõtteid kiskus juba kodu poole.
Kohal oli ka käsitöölaat — olgu või miniatuurne — vabatahtlikel müüjatena oli sebimist küllaga. Ja tegijatel mitu aega arutamist, miks üks või teine kaubaartikkel "läks peale" või mitte.
Jääb öelda nagu filmifestivalil: PÖFF on lõppenud, ootame uut PÖFFi.
Nii ka meie. Jõululõuna on läbi, ootame uut kokkusaamist järgmisel aastal.
Invakultuur — mis see on?
Külli Reinup
Jõulukuu tõi minule kaks välisreisi — 2.-4. detsembrini käisime koos Margit Kasemetsa ja Alvar Vaasiga Soomes, Turus. Sõit täitis kahte eesmärki: seadsime 2. detsembril Turu Invaühingu ruumidesse üles ning avasime pidulikult kunstinäituse, kuhu olin valinud ELS liikmete Elisa Koori, Liina Visnapuu ja Alvar Vaasi tööd; 3. detsembril esinesin sõnavõtuga rahvusvahelise puuetega inimeste päevale pühendatud seminaril. Seminari nimi oli "Invakultuur – osa massikultuurist, kultuuri mõni alaliike või hoopis midagi erilist?".
 Seminar oli soomekeelne ja nõudis Margitilt ning Alvarilt pikka meelt ja head lastetuba — sõnavõtud olid aeglased ja põhjalikud, keelt tundmata tuli vastu pidada järgmise tantsu-, slaidi- või muusikaetteasteni. Minule jäid enim meelde Turu ülikooli kunsti-uurija Katve-Kaisa Kontturi teemaarendused identiteedist ja nähtav või nähtamatu olemisest, puudega tekstiilikunstniku Jenni-Juulia Wallinheimo nopped ajakirjandusest, kus ta lahkas suhtumisi, mida ta ei sooviks meedias kohata ning kurdi soome räppari Signmarki etteaste.
Parim osa reisist olid kohtumised vanade tuttavatega – "meie" füsioterapeudi Ritva Pirttimaaga, puuetega inimeste kunstiringi juhendaja Hilkka Huotariga, Kynnyse sekretäri Olli Nordbergiga, kultuurisekretäri Pia Bartchiga.
Teisel õhtul sattusime Pia töötoa "Pühad koletised" avamisele. Tegemist oli justkui kunsti, siiski pigem sotsiaalkriitilise eneseväljendusega – autorid vormisid ja esitasid vaatajatele koletisi endas, oma elus, mis võisid olla põhjustatud puudest vm erisusest. Nii sai kole kark omale kuldsed tiivad kui ta omanik kasvas üle hirmust abivahendi ees. Nii võis last ootav emagi tajuda loodet nagu koletist. Või müsteeriumi. Pia enda koletiseks oli keelebarjäär (ta on sakslanna), mis takistas teda tundmast ühtekuuluvustunnet inimestega, kellega iga päev lävib. Meie lemmikuks sai koletis nimega Bürokratos — püramiid dokumentidest üleajavaid pappkaste, looritatud nunnarüü sarnase kangaga, mis kõigele lisaks kõnetas sind Raua-Roberti häälega!
7. detsembril osalesin Brüsselis seminaril "Puue ja meedia". Minule (ELSile) pakkus osavõttu Meelis Joost, EPIKoja välissuhete juht, kes väitis, et me olla üks vähestest ühingutest, kelle kodulehel olev teema Meedia meist viitab sellele, et meid huvitab, millise pildi meedia meist vormib. Sellega tuli nõustuda ja väike vaheldus kulus samuti ära. Meelis andis võimaluse kutsuda kaasa üks "lemmik-meediategelane". Kutsusin, ja kutse võttis vastu saatesarja Puutepunkt üks toimetajatest, Kaidor Kahar. Kolmandaks osalejaks Eestist oli Meie-saate assistent Iris Saluri.
Seminar oli pingeline. Vast huvitavam, kui ettekanded ise, teemal kas ja kuipalju peaks puudega inimesed olema meedias kajastatud, kas seda tehakse õigesti või valesti, kes on süüdi kui on valesti jne, oli erinevate maade kogemus, mida töötubades jutustati. Nagu arvata võiski on Eesti sellel skaalal kena keskmine — meil on paar telesaadet, Meie ja Puutepunkt, puudelised pääsevad aeg-ajalt üle uudistekünnise riiklikus teles või kirjutavas pressis, isiklikud kontaktid meediategelastega on olemas, poolte ootused on teada.
Puudu on aga puudega saatejuhid (ei ole teada ka kedagi parasjagu õppimas ajakirjanduse erialal Tartu Ülikoolis või Baltic Media Schoolis Tallinnas, kahtlustan, et need pole pääsetavad), puudu on saated, ka raadios, mis oleks suunatud otseselt puudetemaatikale, seadusandlus, arstide seisukohad jne. Puudu on vaegurid kodumaistes seebiooperites.
Selle skaala ühte otsa paigutaks Inglismaa, kus on kehtestatud koguni kvoodid, vastavalt rahvastiku koosnemisele, kui palju puudega (musti, islamiusulisi) inimesi peaks olema teleriekraanil või kodumaises sarjas, teise otsa näiteks Kreeka, kelle esindaja väitis, et puudetemaatika on riiklikus meedias absoluutselt out.
Projektikogemus — Bordeaux
Triin Suvi
7.-11. novembril viibisid kaks meie seltsi liiget (Kristjan Kukk ja allakirjutanu) Prantsusmaal, Bordeauxis, kus toimus Grundtvigi kontaktseminar “Disabilities and family”. Grundtvig on programm, mis tegeleb täiskavanute haridusega ning selle kaudu on võimalik ellu viia erinevaid rahvusvahelisi projekte. Meie läksime seminarile lootusega leida toredaid koostööpartnereid ning kaasa lüüa mõnes põnevas projektis.
Kuna Kristjan on ratastoolis ja mina ise põen müasteeniat, oli mõlemal reisi ees väikene hirm. Kristjan polnud ennem lennukiga reisinud ning mina polnud lennanud koos ratastoolikasutajaga, mistõttu polnud meil kummalgi ettekujutust, mismoodi ratastoolis inimesel lennujaamades asjaajamised käivad. Võtsime mõlemad kaasa julge pealehakkamise ja alustasime 7. novembri varahommikul reisi Bordeauxi poole.
Kuna Eestist otselendu meie sihtkohta polnud, pidime Amsterdamis lennukit vahetama ning lõppkokkuvõttes kulus sihtkohta jõudmiseks pea 10 tundi. Lennujaamades sujusid asjad kenasti. Ma pole kunagi kontrollidest nii kiiresti läbi saanud kui seekord. Ratastoolikasutajal on lennukiga reisimine tehtud väga mugavaks ja lihtsaks. Ise ei pea absoluutselt mõtlema või midagi otsima. Sind viiakse kohale, tullakse järele, lubatakse järjekordades ette jne. Kogu lennujaama ja lennuki personal kohtles meid igati viisakalt ja mis mulle endale väga meeldis, oli see, et alati pöörduti esimesena Kristjani poole, mitte minu, kui tema abistaja poole. Kusagil ei kohanud me teenindava personali seas suhtumist, et kui on ratastoolis, siis järelikult aru ei saa ja mõelda ei oska. Mulle isegi vahepeal tundus, et minusse suhtutakse kui “asi, mis lükkab ja tõstab ning ei räägi”, kuna kõikide küsimustega pöörduti ikkagi Kristjani poole.
Bordeauxis oli meile vastu tulnud invatakso, mis oli saadetud seminari korraldajate poolt. Nii et ka ööbimiskohta saime väga lihtsalt. Hotell, kuhu meid majutati, oli väga ilus ja mugav. Iga seminaril osaleja sai oma käsutusse terve toa koos suure voodi ja vannitoaga. Kristjani tuba oli kohandatud ratastoolikasutajale ja ta jäi sellega üldjoontes rahule. Kuigi vanni asemel oleks võinud dušinurk olla.
Seminaril osales ligikaudu 40 inimest 11-st erinevast riigist. Seltskond oli tõeliselt rahvusvaheline ning suhtlemine seetõttu väga aktiivne ja huvitav. Kõik osalejad tulid seminarile eesmärgiga välja töötada koostööprojekt sobivate partneritega. Selle jaoks jagati inimesed huvide järgi gruppidesse ning seejärel asusid grupid ühist teemat ja projektiideed välja töötama. Ajurünnakud, mis projektide väljatöötamiseks korraldati olid tõelised katsumused. Alustasime kell üheksa hommikul ning lõpetasime kell viis õhtul. Pärast seda tundsid ja nägid välja kõik inimesed nagu tühjakspigistatud sidrunid. Kuna tööd tehti kõvasti, saavutasid kõik grupid oma eesmärgid ning viimasel päeval saime kuulda ja näha väga erinevate ja huvitavate projektide plaane.
Meie Kristjaniga töötasime koos inimestega Kreekast, Saksamaalt, Inglismaalt, Prantsusmaalt ning Rootsist. Projekti nimeks sai "European support network for disabled persons and families". Maakeeli lahtiseletatuna on projekti eesmärk kogemuste vahetamine, mis sotsiaalsete tegevusete kaudu pakuks puudega inimesele ja tema perele psühholoogilist toetust ning samas aitab tekitada või tugevdada puudega inimeses tunnet, ta on Euroopa Liidu liige. Projekt näeb ette palju reisimist ning samas peame meie korraldama ühe vastuvõtu oma partneritele. Külastuste käigus õpitakse teineteiselt huvitavaid tegevusi ning tehnikaid. Näiteks oldi väga huvitatud meie saalihokist ja line-tantsust. Igale reisile võtab “koordinaator või vastutaja” kaasa vähemalt ühe puudega inimese koos abistajaga (kes peab olema pereliige) oma organisatsioonist. Seetõttu on lootust (juhul projekt heaks kiidetakse), et ka meie seltsist nii mõnigi inimene saab lähiajal sõita Prantsusmaale või näiteks Kreekasse.
Kahjuks jäi Bordeaux kui linn meie jaoks avastamata, kuna vaba aega praktiliselt ei olnud. Kõik õhtud olid sisustatud erinevate ettevõtmistega (kontserdid, õhtusöögid).See vähene vaba aeg, mis ette oli nähtud kulus meil sellele, et ootasime invataksot (et minna hotelli, restorani, seminarile jne.), laadisime peale, sõitsime kohale, laadisime maha, ootasime taksot, laadisime peale, sõitsime kohale, laadisime maha jne..... Seevastu saime vägagi tuttavaks Bordeauxi kulinaarse poolega. Kõik lõuna- ja õhtusöögid toimusid erinevates restoranides, kus saime maitsta erinevaid, just Bordeauxi piirkonnale iseloomulikke hõrgutisi, alustades pardi (seda saime väga erinevates variatsioonides)ja hallitusjuustudega ning lõpetades šokolaadikoogikeste ja veinidega. Kõik söögikorrad oli kas kolme- või neljakäigulised, mistõttu ma kardan, et kõik seminaril osalejad said lisaks kõigele muule kaasa ka paar lisakilo.
Kodutee läks meil igati ladusalt ning Tallinnasse jõudes olime elus ja terved ning isegi pagas ei läinud kaduma. Jäime oma reisiga rahule ning arvan, et võin ka Kristjani eest rääkida ja öelda, et olime õnnelikud, et otsustasime selle väheke “kahtlasevõitu” ettevõtmise teoks teha. Saime tuttavaks paljude huvitavate inimestega ning kaasa kogemuse esindada oma riiki ja organisatsiooni rahvusvahelisel üritusel.
Julget pealehakkamist teistelegi!
Müasteenia ja rasedus
Uurimustöö, Päivi Miettinen, põetaja
Ajakiri Myastenia Viesti 1/2007, soome keelest lühendatult tõlkinud Külli Reinup
Töö eesmärgiks oli saada rohkem teavet nende naiste raseduse ja sünnitusega liituvatest kogemustest, kellel on Myasthenia gravis. Uurimuses osales viis naist Soome erinevatest maakondadest. Kokku oli neil olnud 14 rasedust, 10 sünnitust ja neli raseduse katkemist. Enim pakkus huvi raseduse kulg, hirmud, füüsilise ja psüühilise toe vajadus ja sünnituse protsess. Uurimustöös kasutati vaba, päevikusarnast vastamisvormi.
Taustinfo ja eesmärk
Myasthenia gravis patsiendid saavad ravi neuroloogiakliinikus, raseduse ajal toimub arvelevõtt ja järelevalve naistekliinikus. Seetõttu on täpset ülevaadet haiguse ja raseduse seostest raske saada kuna erialaarstid omavahel kokku ei puutu. Samuti ei ole (kogemuslik) informatsioon piisavalt vabalt patsientidele kättesaadav. Info hajususe ja võimalike suisa vastukäivate väidete tõttu ei ole last ootavatel emadel alati piisavalt infot raseduse mõjust müasteeniale. Siit järeldub, et müasteeniat põdeval rasedal on mitmesuguseid hirme ja ta vajab psüühilist tuge. Sümptomite vaheldumine võib põhjustada ka füüsilise abi vajadust, millisel puhul eeldatakse hea sotsiaalse toetusvõrgu olemasolu ja elukaaslase tavalisest suuremat panust elukorraldusse.
Maailmas on ilmunud mõned artiklid, mis käsitlevad raseduse ja müasteenia vahelisi seoseid. (Myasthenia Gravis in pregnancy. Ajakiri Obstetrics and gynecology, vol. 80, nr 2 ning Autoimmune diseases in pregnancy — Obstetrics and gynecology of North America, vol. 19, nr 4.) Erinevad meditsiinilised publikatsioonid kõnelevad, et peaaegu võimatu on ennustada müasteenianähtude ilmnemist/käitumist raseduse ajal.
Tervete rasedatega tehtud uurimustest selgub, et ka neil on mitmesuguseid hirme seoses raseduse ja eesseisva sünnitusega – kardetakse, kas tullakse sotsiaalselt toime, kas saadakse hakkama emana ja kardetakse haiglasse sattuda. Eristub hirm, et mõne ravimi tarvitamine võib kahjustada last või et seda võib teha ema ise oskamatult sünnitades. Neist uurimustest nähtub ka, et rasedusaegseid hirme pahendab olukorra kontrollimatuse tunne, isiksuslik kriis või samaaegne füüsiline või psüühiline haigus.
Uurimistöö tulemused
Hirmud
Osa emadest kartis raseduse katkemist. Emasid hirmutas ka see, kuidas laps end kõhus tunneb. Otseselt müasteeniaga liituvaid hirme oli mitmeid. Peamine hirm oli, et kas ma jaksan sünnitada. Mõni kartis lapsel ilmnevat võimalikku neonataalset (vastsündinute) müasteeniat.
Kardeti veel, et võidakse lapsele viga teha, kukkudes müasteenilise nõrkuse tõttu, et sünnitus venib liiga pikaks, kuidas mõjuvad magamata ööd ja keisrilõiget.
Psüühiline tugi
Kõik vastanud ütlesid, et vajasid raseduse ajal psüühilist tuge. Tuge oli vaja hirmude leevendamiseks raseduse ajal ja kindluse saamiseks, et tulevikuga tullakse toime. Psüühiliseks toeks loeti vestlused, julgustamine ja aus informatsioon.
Tähtsaimaks toe pakkujaks loeti lapse isa. Olulised olid ka tulevased vanavanemad jt sugulased. Kaks vastajat olid psühholoogilt abi otsinud ja üks nimetas positiivselt nõustamiskeskust.
Oluliseks peeti ka teiste müasteeniat põdevate emade sünnituskogemusi, millest nad olid saanud lugeda müasteeniaühingu infolehest. Ema, kelle lapsel oli olnud neonataalne müasteenia, oli teistele emadele julgustajaks.
Füüsiline abi
Olulisimaks loeti haiguslehte, mida oli võimalik saada kogu raseduse ajaks, müasteeniast põhjustatud väsimuse/koormustalumatuse tõttu. Samuti märgiti tähtsateks abistava inimese olemasolu, et ema ei kukuks ja raskemates kodutöödes abistamine või nende ära tegemine.
Tihti olid abistavateks inimesteks lähedased — tulevane isa, oma vanemad vm sugulased.
Raseduse kulg
Probleemiks nimetati raseduse katkemist. Emad tõstatasid küsimuse, kas see võib olla seotud müasteenikust ema emaka/vaagnapõhja lihaste lõtvusega aga uurimustes pole see väide kinnitust leidnud. Muudeks muredeks olid: verine eritus raseduse jooksul, liiga varased tuhud, diagnoositud loote tuharseis ja lapse liigutuste lõppemine nädal enne õiget sünnitusaega.
Otseselt müasteenia süüks loeti liigne väsimine, last ootava ema muutumine kohmakaks ja komistamised/kukkumised. Mitu korda oli selle tõttu satutud haiglasse.
Sünnituskogemus
Suurem osa rasketest probleemidest olid selgesti müasteeniast põhjustatud. Paar ema nimetasid, et nad tajusid selgesti, kuidas emakas väsis ära sünnituse edenedes. Mitmel oli selle tõttu sünnitust abistatud vaakumiga ja antud emaka kokkutõmbeid stimuleerivat ravimit. Vaakumpumba kasutamise puhul oli tehtud ka lahklihalõige.
Mõnele oli tehtud keisrilõige kaks kuud enne tähtaega. Müasteenia tõttu oli sünnitajal olnud siis raskusi narkoosist välja tulemisega ja teda oli peetud hingamisaparaadi all veel ööpäeva jooksul peale sünnitust.
Mõned sünnitajad olid kokku puutunud valuvaigistiprobleemiga. Vähese info tõttu polnud julgetud neile anda mingit valuvaigistit.
Osadele vastajatele oli antud valude leevendamiseks naerugaasi ja aqua-rakke. Mõnele oli määratud epiduraalsüst, mis probleeme polnud põhjustanud.
Järeldused
Myasthenia gravis ei takistanud vastanute pereelu. Keegi vastanutest polnud kõhelnud, kas hankida järelkasvu ja nautida emadust. Mitmest kirjast küll kumas ümbritsevate — nii lähedaste inimeste kui meditsiinitöötajate — mure, kui naine oma otsuse teatavaks tegi.
Müasteenikutest emad kirjeldasid samu hirme, mis terved emad eespool, nagu raseduse katkemine ja et ise võiks last kuidagi kahjustada.
Neid hirme võiks leevendada küllaldane selge info. Emasid tuleks informeerida, milline kukkumine on ohtlik ja millise järel võiks ema kindlasti läbivaatusele minna ning miks. Samuti on vaja emale ausalt selgitada, millised sümptomid järgnevad, kui kukkudes on laps kõhus viga saanud. Tähtis on, et ema muresid kuulataks ja tema hirme ei peetaks tühisteks.
Kokkuvõttes näitas uurimus, et sünnitada jaksasid müasteenikud küll, enamasti sünnitati omal jõul, aga nii kui mõnedes allikates soovitatakse, kasutati ka abivahendeid. Vastanute hulgas oli enamlevinud abivahend vaakumiga abistamine.
Sünnitamishirmu aitaks vähendada, kui emad teaksid rohkem, kuidas sünnitamisel lihased töötavad ja kuidas ning milliseid abivahendeid kasutatakse. Ainus lootus väsimise korral ei ole tõepoolest keisrilõige. Tulevastele vanematele tuleks meelde tuletada, et ka n-ö terved emad võivad väsida sünnituse ajal või kui see venib väga pikaks.
Neonataalne müasteenia, nagu küsitlemisel selgus, on üks hirmufaktoreid, seega peaksid sellega kursis olema ka arstid naistekliinikus. Rohkem infot saavad ämmaemandad ja tulevased vanemad lasteneuroloogilt.
Psüühilise toe vajadus oli kõigi naiste puhul selge. Hinnati nõuandla tuge aga tunti puudust veelgi enamast "sarnase kogemusest" ja teiste emade julgustusest. Minu uurimuses osalenud naised oskasid juba ise otsida sellist tuge, näiteks võtsid ise kontakti teiste müasteenikutest emadega, samuti psühholoogiga.
Füüsiline abi määratleti oluliseks, kuna müasteeniasümptomid tugevnevad raseduse ajal. Vastajad kirjeldasid, et probleemid suurenesid esimesel kolmel raseduskuul ja uuesti sünnituse järel. Müasteenikust emal on hea teada, et nii naistekliinikus kui nõuandlates teatakse, kuidas pere saab endale korraldada koduabilise. (siin tuleks pöörduda KOV sotsiaaltöötaja poole, tõlk.)Vastavalt peaks tulevane ema mitte tagasi lükkama ühiskonna poolt pakutavat abi ja toetusi, mis kergendavad füüsilist toimetulekut ja seeläbi ka psüühilist jaksamist. Selline suhtumine lisab üsna tõenäoliselt heaolu kogu perele, nii ei kulutata kõigi pereliikmete jõuvarusid lõpule.
Minu uurimuse põhjal võib järeldada, et müasteenikust emal tuleks valmis olla enneaegseks raseduspuhkusele jäämiseks, võimalikeks haiglasse sattumisteks ja füüsiliseks väsimiseks. Seda ei maksa muidugi üldistada, et kindlalt igaühega nii läheb. Rasedus eeldab emalt oma haiguse ja selle sümptomite tundmist ning sotsiaalsüsteemi tuge emale juba raseduse ajal.
Müasteenikust ema jaksab sünnitada kui teda abistatakse. Keisrilõige samas ei tähenda ebaõnnestumist sünnitusel. Põhjusi keisrilõikeks võib olla väga erinevaid, tihti emast täiesti sõltumatuid. Näiteks nabanööri keerdumine lapsele ümber kaela, millele ema ei saa teha midagi.
Tõsiasi on see, et müasteenikul on palju keelatud ravimeid. Enne sünnitust oleks mõistlik nõuandlas (siin neuroloogiga, tõlk.) selgitada, millised valuvaigistid on sobimatud ja mis on alternatiivid. Ühes sarnases uurimustöös on jõutud järeldusele, et soovitatav valuleevendusvahend võiks olla puendaalnärvi-narkoos. Samuti naerugaas ja aqua-rakud on turvalised müasteenikust ema puhul, aga nende valusid vaigistavast toimest ollakse eri meelt. Julgustaksin siinkohal proovima erinevaid võimalusi valude leevendamiseks. Naistekliinikutes on kaasajal laialdased teadmised erinevatest võtetest. Julgelt küsides võib leiduda alternatiive klassikaliste valuvaigistite asemele.
Müasteenikud võiksid olla aktiivsed infovahendajad, sest on selge, et iga naistekliiniku töötaja ei jõua end erinevate haiguste spetsiifiliste probleemidega kurssi viia. Siin on tähtsal kohal müasteenik ise. Ema ei tohiks solvuda kui ei teata, millisest haigusest on jutt. Mõistlik on siis käsitleda olukorda kui võimalust seda infot nüüd jagada ja kergendada nii järgmise müasteenikust kliendi olukorda.
Hingata või mitte
Ritva Pirttimaa, Kristiina Jokinen, tõlkinud Külli Reinup
Hingamisharjutused
Hingamine läbi kokkusurutud huulte on kõige lihtsam ja loomulikum hingamisharjutus.
Hinga aeglaselt läbi nina sisse, kuni tunned, et su kopsud on õhuga täidetud. Suru huuled kokku, justkui sooviksid suudelda. Mitte pruntis "musisuu" ja punnpõsed vaid rohkem naerusuu ja päris "suudlemissuu". Hinga aeglaselt välja läbi kokkusurutud huulte. Väljahingamine peab kestma kaks korda kauem kui sissehingamine (4-6 sek). Ära suru jõuga oma kopse tühjaks vaid lase õhul rahulikult voolata. Sama efekti annavad vilistamine ja veepudelisse hingamine.
Tee neid harjutusi pidevalt.
Ettepoole kummardatud asendis hingamine — selles asendis paraneb diafragmahingamine (diafragma kokkusurutud) tänu survele.
Kopsumaht kasutusse
Hinga sisse → pea hinge kinni mõne sekundi jooksul → hinga veel sisse (=kopsude täitmine/air stacking vead sisse niipalju kui mahub) → hinga välja (=lased õhu välja voolata) → puhud lõpud veel välja. Pane tähele, et õlad püsivad harjutuse ajal all.
Kopsude täitmist (air stacking) võib teha istudes või pikali olles. Harjutust võib teha iseseisvalt hingamisharjutusena või abistades ambuga või hingamisaparaadi abil, mille mahte saab reguleerida.
Skeem on kõigil juhtudel sama: sissehingamine — hinge kinni pidamine mõne sekundi jooksul, mille järel veetakse õhku sisse veel 2-3 korda — väljahingamine = antakse õhul lihtsalt välja voolata.
Eesmärgiks on kopsude maksimaalse võimalik kasutusele võtmine.
Kuidas köhimine õnnestub
Alusta köhimist alati sügava sissehingamisega! Seejärel pingutad kõhulihaseid, millega lisad survet rindkeresse. Õlavöötme lihased toetavad rinnakorvi. Kurgulihased kontrollivad õhu väljalaskmist, avades kurgu ja häälepaelad õigel ajal. Kui saad, tõsta sissehingamise ajal küünarnukist kõverdatud käsivarred kehast eemale ja suru köhatuse ajal uuesti vastu külgi (nagu tibutantsus). Enne köhimist proovi veidikeseks hinge kinni hoida.
Köhides saad eritised üles/välja vaid kopsu ülaosast. Kui eritisi on ka kopsupõhjas, tuleb enne teha hingamisharjutusi ja/või kopsude tühjendusteraapiat, millega eritised tõusevad kopsude ülemistesse osadesse.
Toetatud köhimine — nõuanne abistajale
Seisa või istu partneri vastu. Aseta käed köhija rinnakorvi alaosale ja palu tal hingata sügavalt sisse. Tunneta, kuidas rinnakorv loomulikult liigub. Seejärel käsi tal köhatada ja samal ajal suru kätega rinnakorvi sissepoole. Et köhatus tuleks võimsam, peavad surve ja köhatus olema hästi ajastatud, samaaegsed.
Toetatud köhimisel on heaks abivahendiks (mitte väga kitsas) sall. Aseta sall selja tagant köhija rindkere alaosale, too otsad käsivarte alt ette ning aseta risti. Palu tal hingata sügavalt sisse ning anna salli sedamööda järele, kuidas rinnakorv paisub. Nüüd käsi köhatada ja samal ajal vea ise salli tugevasti kokku ümber keha.
Käsiventileerimine ambuga
Millal kasutada ambu
Amb (ambukott) on üldiselt tuntud kui esmaabivahend intensiivravis. Seda võib aga kasutada ka hingamisfüsioteraapia töövahendina, kui patsiendil on alanenud hingamisfunktsioon.
Inimest võib õpetada ka ise end ambuga abistama.
Ambukoti kasutuselevõtt füsioteraapiasse on mõistlik siis kui patsiendi kopsumaht on langenud (VC alla 2 liitri), kui ta kasutab hingamisel tugevasti abilihaseid (kaela- ja kurgulihaseid) või hingamissagedus on üle 20 korra minutis. Ka tugevasti kõverdunud selg võib takistada kopsude korralikku läbiventileerimist. Samuti mõjutab inimese kehaasend hingamisfunktsiooni. Osa kopsurakkudest võib jääda ilma õhuta kui inimene magab alati samal küljel, istub väga kõveras või tema käed liiguvad väga vähe (surutud vastu külgi ja veavad õlgu alla). Sellistel juhtudel on ambu kasutamisest kasu.
Ambuga saab avada hingamisteid ka siis kui sitke lima takistab õhu vaba liikumist kopsudes, mistõttu osa kopsurakke ei saa hapnikku (atelaktaas). "Magavaid" kopsupiirkondi saab aktiveerida kõige tõhusamalt nii, et käsiventilatsioonil abistab kaks inimest: üks toetab hingamist ambuga ja teine surub rindkerele.
Käsiventilatsiooni abil saab toetada ja tõhustada köhimist, alandada hingamissagedust, lõdvestada pinges olevaid abilihaseid ja parandada kopsude läbiventileerimist. Hingamisaparaadi kasutajatele on amb tähtis abivahend puhuks kui hingamisapraat seiskub.
Käsiventilatsiooni eesmärgid
kopsumahu suurendamine
hingamislihastele puhkuse andmine
kopsude läbiventileerimise parandamine — süsihappegaasi eemaldamine
lõdvestamine
Jäta meelde seoses ambu kasutamisega
Ambumisel ei või maski siduda/kinnitada patsiendi näole.
Ambuga ei ole võimalik kopse "ülepumbata", kuna amb sisaldab ventiili, mis reguleerib rõhku ja vasturõhku. Ambu kasutamine tuleb õpetada selgeks nii patsiendile kui tema lähedastele. Ambu saab kasutada ka trahheostoomi kaudu.
Enamasti on vaja käsiventileerimiseks teist inimest aga sõltuvalt patsiendi käte liikuvusest ja pigistusvõimest tuleb selgeks teha ka patsiendi omad võimalused. Ambu ja maski vahele saab lisada pikendusvooliku, nii et patsient saab ambukotti pigistada vastu oma rinda, kaenla all või suruda seda vastu reit.
Harjutusi ambuga
Aseta mask tihdalt patsiendi näole ja käsi tal alati kõigepealt välja hingata (vh). Pressi nüüd ambuga õhku sisse ja palu tal samal ajal sissehingata (sh). Seejärel lühike hinge kinnipidamine ja laseb rahulikult õhul välja voolata. Samal ajal ära enam ambu pigista, et see saaks uuesti täituda. Vahepeal puhkus, klient võib hingata nii kuidas on harjunud. Korda ambuga sissehingamist kolm korda.
Air stacking. Aseta mask tihedalt patsiendi näole ja käsi kõigepealt välja hingata. Nüüd teete koos ambuga kolm sissehingamist kohe üksteise järel. Alles siis väljahingamine. Kui patsiendil on raskusi kurgu sulgemisega vahepeal, tuleb kolm sissehingamist teha tavalisest pisut kiiremas tempos. Kopsud täituvad paremini, kui õhk ei pääse vahepeal "kargama".
Õhu suunamine. Küliliasendis õhu suunamine väheaktiivsesse kopsupoolde. Inimene asetub pikali nii, et ülemiseks jääb see pool, mis tavaliselt külili magades on alumine või mis on istudes eriti kokku pressitud. Eesmärgiks on avada väheaktiivset poolt. Aseta mask tihdalt patsiendi näole ja käsi tal alati kõigepealt välja hingata. Terapeut juhendab patsienti ja samal ajal abistab ühe käega rindkeret ning teisega pigistab ambu. Kui patsient saab, hoiab ise maski näol. Kui ei, on hea kui ta abistaja aitab. Või hoiab terapeut ühe käega maski ja teisega pigistab ambu, jättes rindkerele surumata.
Ambu kasutamise järel tuleb teha tõhustatud väljahingamist, surudes külgedele ja rindkerele.
Kuidas olla veendunud, et teen õigesti
Jälgi, et patsiendi rinnakorv liigub ja ribid tõusevad. Siis on kindel, et õhk läheb kopsu, mitte kõhtu.
Pea vahesid nii sissehingamise kui väljahingamise järel, kuna liiga kiire käsiventileerimine võib põhjustada patsiendile halba enesetunnet ja hüperventilatsiooni seisundi. Hinga ise kaasa.
|
