Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Arhiiv



september 2007

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Selles numbris:

Tallinlaste suviseid tegemisi 
Tallinna "rakuke" püsib endiselt aktiivsena. 
Suvi ei möödu laagrita
Muljeid neli päeva kestnud suvelaagrist Pedasel.  
Herzicamp 2007 
Järjekordsed ELS noored Soome Punase Risti laagris.


Tallinlaste suviseid tegemisi
Külli Reinup

Alguseosa noortebändi N Euro keskkonnalaulust “Ära viska prügi maha”
Näed praht on sattund
metsa alla maha
Kus seitse kanti
liha moosisid
Kus chikid
longer käes
ja harkis jalad
suits odav ees
banaane koorisid
Kus geoloog krillis
silmad õnne otsis
Kus küla pätid
ninad rulli lõid
Kus rikas jobu
viskas jalast sokid
Kus loodussõbrad
plekkkonserve sõid...

ja lõpuosa
...Kui ise oled,
jahh, Euroopat tahtnud
ka oma sodi europrügilasse vii
Las olla mugav elu
kus ei satu tal
kraesse kirka, kajakas, fossiil
Või ajud kui jäid koju
anna minna
eks upu enda pasa sisse siis
Või teki all tee edasi
sovjetti
Siis palju õnne Eesti — vale stiil!
Las olla maa meil
puhas, täitsa oma
ja oma prügil
olgu kindel koht
loll aru vaid ei saa
sest peas on sula
kuid targad tsekkige praht
ja öelge stopp

Inimkonda on tema eksisteerimisest alates vaevanud kaks probleemi — esiteks, kust saada seda, mis eluks vajalik, ning teiseks, kuhu panna see, mida ei ole enam võimalik kasutada. Ajalooürikutest selgub, et juba enam kui 5000 aastat tagasi kasutati äravisatud asjade tarbeks prügimägesid. Kuigi tänapäeval on prügi käitlemiseks kasutuses väga erinevaid lahendusi, on jäänud enamkasutatavaks viisiks jäätmete ladestamine prügilatesse.
Silmaringi ringkäikude sarjas võtsidki ELS Tallinna liikmed sedakorda 5. juunil, Maailma keskkonna päeval, ette väljasõidu Tallinna prügilasse Jõelähtme vallas. Kuna pikemat aega püsis kaunis suvi, otsustati väljasõit piknikuga ühitada. Osalejates tekitas mõte piknikust prügimäel nii nalja kui kõhedust kuniks selgus, et piknikupaigaks olid mõtte algatajad siiski valinud samas vallas asuva Jõelähtme Golfiklubi ala.
Prügilas kohtusime tootmisjuhi Tiit Treibergiga, kellest õhkus nooruslikku teotahet ning kindlust, et ühiskonna/keskkonna muutmine paremaks algab igast üksikust inimesest. Või väikesest grupist nagu meie. Ta tegi kohe ettepaneku läbida vahemaad territooriumil autodega, mitte jalgsi, eelkõige võimalike klaasikildude ja räpete pärast maapinnal ning hüppas ise spetsiaalse maastikuauto rooli.
Tallinna prügila on Eesti suurim tavajäätmeprügila, mis võtab vastu rohkem kui ühe kolmandiku Eestis tekkivatest olmejäätmetest. Prügila käitleb Tallinna ja selle ümbruse jäätmeid 40 aastat. Järgmised 20 aastat kuluvad prügila sulgemisele, gaasikogumisele ja järelevalvele.
Lõõskavas päikeses, ümbritsetuna kiljuvast kajakaparvest ja õhus lendlevatest udusulgedest tutvusime kolme peamise jäätmekäitlemisviisiga: segajäätmete kompressimine ja matmine, biojäätmete kompostimine ning kummide purustamine ümbertöötlemiseks. Meeldejäänud fakte: üks mürgisemaid jäätmeid on kilest, trükitud pildiga leiva- või saiakott; peamised biojäätmed (tulevane muld) on linnusuled (näiteks Talleggilt); fliiskanga tooraineks on autokummid; kõige energiamahukam on hävitada diivaneid.
Tunnike "teises reaalsuses" võttis meid üsna võhmale, vaid Riina heledakarvaline hurt Jakob jaksas endiselt lustlikult oma pealage maas vedelevasse lehmakoogi-sarnasesse ollusesse puurida, seda hambaga proovida või tähtsa näoga koogil kõhutada. Meie vajasime värsket õhku, käte pesemist ja kehakinnitust, miska tänasime giidi (autos vahepeal veeldunud) šokolaadiga ja põgenesime.

Jõelähtme Golfiklubi võttis meid vastu nagu "esimene reaalsus". Väljakud paiknevad Rebala maastikukaitsealal, Jõelähtme kiriku läheduses, ühel vanimal Eesti kultuurimaastikest. Kultusekive ja iidseid tammesid jagub golfiradade keskelegi. Kuna tegemist on rannikualaga, on ka väljakute kõrguste vahe ligi 40 meetrit. Leidsime klubimaja vastutulelike töötajate abiga meile sobiva piknikuplatsi kenal kaldajärsakul, suure puu vilus, tuulelahedas, kauni vaatega ümbritsevatele pinnavormidele. Nautisime kaasatoodud, ja nagu hea tava nõuab — rikkalikke, roogasid, jooke ja üksteise seltskonda. Kuna meie seltsiga olid tutvust tegema tulnud paar uut inimest, tuli jälle kord tutvumisring läbida.
Toreda üllatusena saatis klubi meie hulka ühe oma (ja kogu Eesti) parimatest treeneritest, soliidses eas härrasmehe, Rein Auväärti, kelle prisket kotitäit erinevaid golfikeppe, mis ühe korraliku golfari varustusse kuuluvad ja kindlat veendumust, et tänapäeval on golf igamehe-harrastus, aukartusega vaatama-kuulama ununesime. Siim ja Märt Liiv julgesid küll kahtlust avaldada, et mõned ei jaksa ehk nii suurt kotitäit varustust kandagi, rääkimata siis veel mängimisest aga selgus, et üks tõeline golfar oma varustust ise ei kannagi. Ta kas transpordib seda spetsiaalses kärus või võtab kaasa "kotipoisi".
Subjektiivseid fakte külastaja meelespeast: palli otsides tuleb olla ettevaatlik, kuna võib kohata madu; golfimõnude nautimiseks rajal on kõige sobivamad traditsioonilised golfiriided. T-särgid, dressid, teksapüksid ja lühikesed spordipüksid ei ole lubatud; mobiiltelefonide kasutamine golfirajal on lubatud vaid hädaolukorras.
Mõned hinnad ka: golfikepi laenutus 25 krooni tk (komplekt 300), 25 harjutusväljaku palli 30 krooni, golfikäru rent 45 krooni, lihtsaim rada 250 krooni (päevapilet erinevate radadega 1250 krooni). Green card (algaja koolitus), ilma mille läbimata väjakule ei lastagi — 2300 krooni.



Jahtlaeval Lord Nelson
Laupäeval, 14. juulil võtsid ELS Tallinna liikmed end kiirkorras kokku ja asutasid minema sadamasse. Mõni päev varem olime saanud laevaagendilt Igor Daniltšenkolt meili teel kutse tulla külastama Inglise õppejahtlaeva Lord Nelson. Lord Nelson (ja samas kõrval seisev hollandlaste Europa) olid teel Taanist Soome ja peatusid paariks päevaks Tallinna sadamas, Admiraliteedi basseinis.
Laevad osalesid purjelaevade "paraadil" The Tall Ships' Race, mida korraldatakse juba üle 50 aasta. Esimese suurejoonelise võistupurjetamise taga 50ndate aastate lõpul Lissabonist  Torbaysse (Inglismaa) oli mure romantilise purjelaevaajastu unustusehõlma vajumise pärast. Sellest ajast alates on Tall Ships' Race'i korraldatud igal aastal erinevatel maailma meredel. Igal neljandal aastal seilatakse taas Läänemerel. Sel aastal siis lähimaks võõrustajaks Kotka linn, varem on suursündmuse vastuvõtja au olnud ka Helsingi, Turu ja Mariehamni sadamatel. Loodame, et ka Tallinn on kord võimeline vastu võtma neid otsekui minevikust saabuvaid muinasjutulisi laevu, mida nähes hakkab süda paratamatult ärevamalt lööma.
Selleaastase purjetusvõistluse stardisadamaks oli Arhus Taanis, kust laevad läbivad esimene etapi Kotkasse. Arhusis käis võimsaid purjekaid imetlemas üle miljoni inimese ja Soomes nimetatakse laevade saabumist aasta suursündmuseks. (Võistluses osaleb rohkem kui sada purjelaeva 16 maalt. Sära annab maailma suurima, 117,5 m pika, neljamastilise Vene purjeka Sedovi osalemine. Samuti 108-meetrise Poola aluse Dar Mlodziezy jt saabumine.) Järgmised etapid läbitakse Kotkast Stockholmi, siis Stockholmist Szczeninisse (Poola).
Meie saime aga kutse üsna omapärasel põhjusel — laevaagent väitis, et kolmemastiline, pea 55 m pikkune purjekas on kohaldatud merereisideks ja veelgi enam — töötamiseks laeval — ka puuetega inimestele.
Väide kostus liiga julgena ja nii otsustasimegi asja kohapeale kontrollima minna. Laeval võttis meid vastu Natalie Samways, laeva pootsman, kes parasjagu vahis oli. Võluva naeratusega ütles ta meid teretulnuks ja asus vedama ringkäiku laeval. The Jubilee Sailing Trust, laeva omanik,  on Inglismaal 1978. a loodud heategevusorganisatsioon, mis omab üle 40 harukontori Inglismaal, Euroopas ja Kariibi mere piirkonnas. Ühenduse eesmärgiks on pakkuda füüsilise puudega inimestele võimalust kogeda seiklusi merel, elamusi ja laeval töötamise kogemust külg-külje kõrval tervete ja tugevatega. Et seilamine Lord Nelsoniga või Tenacious'iga (maailmas on ainult kaks selliselt kohaldatud laeva ja mõlemad kuuluvad Jubilee Sailing Trustile) ei pruugi kellelegi jääda vaid unistuseks. Tingimusteks on siiski vaimse tervise, piisava hulga raha ja inglise keele oskuse olemasolu.
Laev mehitatakse järgmiselt: 50 meeskonnaliikmest 8 on palgalised (nagu ka meie vastuvõtja, kes juba kolmandat aastat meredel seilab) ja 2 vabatahtlikku, ülejäänud 40st on kuni 20 puudega ja 20 puudeta inimest, kes oma reisi eest maksavad. Puudega ja puudeta inimestest moodustatakse paarid, seega igal vähem võimekal on kogu reisi vältel kaaslane, kes abistab. Isikliku abistaja peavad kaasa võtma need, kes vajavad abi isiklikeks toiminguteks ja õpiraskustega inimesed, ülejäänud saavad kaaslase laeva teiste tasuliste reisijate seast. Praeguse meeskonna hulgas olevat paar ratastoolikasutajat, täiesti pime ja vaegkuuljaid inimesi (meie nendega ei kohtunud kuna enamik meeskonnast oli parasjagu Tallinna uudistamas).
Laevadekil mahtus tõepoolest ratastooliga liikuma — suhteliselt täpse arvestusega küll. Pimedate jaoks oli dekipõrandal liist ja köis jooksmas mööda reelingu siseserva. Helipadjad kajutis. Masti viis vints, mille abil ka ratastoolikasutaja saadi üles tõmmata purjesid sõlmima. Purjekatele tavaliselt omane kõrgele tõusev ninaosa oli ehitatud laugjamaks ja sinna tippu (kus tundsid end peaaegu lendavat) pääses ka ratastooliga. Korruste vahel olid trepitõstukid, laevas kuus invatualetti koos dušiga ja magamiskonkud — kitsad küll aga — samuti pääsetavad.
Nende merereiside idee ei seisne aga selles, et oleks viimase peal mugav vaid et kõik laevalviibijad jagavad töökohustusi ja vastutust vastavalt oma võimetele. Viilida ei saa keegi. Igaühe jaoks leidub jõukohaseid ülesandeid ja tegevusi, mida ta kunagi poleks uskunud endale jõukohaseks. Jagades üheskoos merel ette tulevaid raskusi, leitakse sõpru kogu eluks. Looduse meelevallas olemine toob kaasa unustamatuid elamusi.
Giidi juttu kuulates ja laevas ringi vaadates läks nii mõnegi seiklushimulise "hammas verele". "Kas vabu kohti on ja missugustel tingimustel kaasa saab", küsisime.
Reisimarsruute on erinevaid, neist pikim ja kallim on Arhus-Kotka. Kuna Lord Nelsoni kodumaaks on Inglismaa, siis tehakse lühemaid ja pikemaid reise Inglismaa ja Iirimaa ümber. Ajal, kui Skandinaavias ei ole meeldivat sooja purjetamisilma, seilatakse Kanaari saarte ümbruses. Kõige erutavam on aga mõelda seilamisest üle Atlandi ookeani ja Kariibi mere ümbruses. See kõik on võimalik!
Tallinna läbinud marsruudi osad reisijad lõpetavad Kotkas, siis komplekteeritakse uuesti meeskonda. Osalemine etapil Arhus-Kotka maksab 1000 naela (ligikaudu 23 000 krooni). Sügasime mõtlikult kukalt ja küsisime, millal Lord Nelson järgmine kord Tallinna saabub. Eks ikka nelja aasta pärast, 2011ndal, kui jälle Läänemeres seilame, vastas Natalie reipalt.


Kunstil pole piire
Viimasel suvekuul olime vastuvõtjateks Soome Iseseisva Elu Keskuse Kynnys kunstiringi liikmetele. Korraldasime kunstiringis valminud töödest näituse ja nagu kombeks, väikese avamispidustuse. Täname Tallinna Puuetega Inimeste Koda, kes väga avatult ja toetavalt meie ideedesse suhtus. Näituse avamisel osales kuus külalist Soomest, neist neli tööde autorid. Kohaletulnud said ennast ajalukku jäädvustada ühismaalil "Sümbolid meie elus". (Humoorikaim sümbol, mis pildile sai, oli TPIKoja tegevjuhi Tauno Asuja "Eesti naine öös".)
Väljapanek koosnes 28 taiesest, kõigil kenasti hinnad juures. Odavaim oli Eva Kinnuse akrüülmaal "Kodu" — 20 eurot, kalleim ringi juhendaja Hilkka Huotari "Suletud ukse saladus" — 500 eur. Enamik taieseid oli valmistatud Raffaello-stucco tehnikas, mille on välja töötanud rühma juhendaja ise. Materjaliks on spetsiaalne segu, mida tellitakse Itaaliast ja millesse segatakse värvimullad. Tehnika on arhailine, sajandeid kestnud Sixtuse kabeli laemaalingutel olla kasutatud sama tehnikat.


Suvi ei möödu laagrita
Urve Viksi

Juubelilaager, viies, toimus seekord Pedase külalistemajas Harjumaal. Kaunis loodus, imeilusad metsad ümberringi ja meri otse külje all. Kuigi esimesed päevad olid vihmased, andis ruumide paigutus siiski võimaluse plaanitu ellu viia. Laagri teemaks oli sel aastal "Rohkem õhku", mida käsitleti nii otseses kui ülekantud tähenduses. Seltskond jaotati kahte gruppi, kes paralleelselt erinevaid tegevusi läbi viisid ja vahel ka kokku said. Ühe grupi võttis kohe algul tugevasti oma haardesse psühholoog Kaupo Saue, nemad asusid tegelema positiivse mina jõustamise, positiivse tema ülesleidmisega ja mõttelise hingamisruumiga meie ümber, teine grupp läks omale kehamaalinguid tegema, et hiljem psühholoogilises koolituses isikupärasem välja paista. Seejärel seltskonnad vahetusid. Esimesel päeval liikus maja peal ringi jäneseid, kasse ja pildilisi poisse. Mina suure kehamaalinguga hakkama ei saanud, joonistasin käekella kohale Yin-Yangi märgi ning mõtisklesin varju ja valguse üle.
Teisel päeval tegeles minu grupp füsioterapeutide Ritva Pirttimaa ja Kristiina Jokise käe all hingamise tehnikate ja toetavate abivahenditega. Kõike seletati lihtsalt ja arusaadavalt, demonstreeriti katsejäneste peal (vette puhusime või köhimisharjutusi tegime kõik aga maski ja ambukotiga toetatud hingamise katsetamine nõudis suuremat julgust) ja isegi neile, kel hingamisega probleeme pole, sai selgeks, et see teema on oluline.
Õpitu praktikas olid igahommikused võimlemisharjutused, mida Kristiina oskas lõbusaks ja kaasahaaravaks muuta. Kord olime nagu pärismaalased sõjahüüuga "Hoia-hoija, hoia-hoija" jalgu trampides või siis kätlesime ringis istudes vasakut naabrit, ise paremale naeratades. Kõik ikka selleks, et aru saada, milliseid lihaseid me kasutame hingamisel ja köhimisel. (Loodan, et Külli mahutab Ritva-Kristiina näpunäited kunagi ka infolehte.)
Kõige tipuks olid individuaalkonsultatsioonid, kuhu soovijaid oli teadagi rohkem kui pääsejaid, määravaks sai lihashaiguse olemasolu ja mured hingamisega. Igale inimesele oli planeeritud pool kuni kolmveerand tundi, mitmete puhul kippus aeg umbe jooksma.
(Kuna olin tõlgina enamike konsultatsioonide juures, tahaksin siinkohal ka mainida kahte meeldejäänud seika: esiteks, kuidas Soome süsteemiga harjunud terapeudid küsisid igalt inimeselt tavapärase küsimuse: Mitu korda nädalas saate füsioteraapiat? Kui tegemist oli sügava puudega inimesega, kõlas see küsimus koguni nii: Mitu korda nädalas käib Teil kodus füsioterapeut? Ja seda, missuguses kimbatuses meie inimesed olid vastuse otsimisega. Parimal juhul muutus küsitletu nägu rõõmsaks ja ta teatas, et on sel aastal 10 päeva taastusravil olnud, halvimal juhul teatas ratastoolis noor mees, et ta pole kunagi füsioterapeuti näinud. Teiseks selliseks küsimuseks oli, kui pikka maad jaksate ise kõndida ja kuidas nagu kokkulepitult sai kõigi vastajate mõõdupuuks meri Pedasel. "Õhtul jaksasin mereni aga tagasi mitte", "Nooh, siit mereni ja tagasi", "Poole tee peal mereni pidin puhkama" jne. Ei jäänudki soomlannadel muud üle kui pärast sammudega maad mereni mõõtma minna. Külli)
Teise päeva õhtuks oli gruppidel võistluseks ja ülesandeks toitlustada kogu seltskond. 1. grupp — põhiroog, 2. grupp — magustoit. Planeerida piisav kogus ja valmistada. Toiduained ootasid köögis ja ainete nimekiri anti kätte. Kes aga oleks osanud aimata, et nimekirja oli pistetud üht-teist ka lihtsalt segaduse tekitamiseks! Liikvele läks kuuldus, et kõik nimetatud ained tuleb ära kasutada (näit vaniljekaste grillvorstidega paaris või muna, jahu, ingver küpsisetordi juures). Küllilt küsida ka ei saanud kuna tema oli tõlkimas. Oli vast peavalu! Mida pidi meie grupp tegema jahu ja munadega kui kööki küpsetama ei lubata? (Muud ained vihjasid selgelt küpsisetordile.) Alina tubli ema Anna Poklad ütles, et ka kolmest munast saab paraja plaadikoogi. Otsustasime, et küllap on see lihtsalt läbirääkimisülesanne ja saavutasime koka visast vastupuiklemisest hoolimata temalt nõusoleku, et ta meie plaaditäie ahju paneb.
Nii sündis imehea kook, mida isegi Juhan Nurme kiitis ja mis sai kuulsaks kui "Kolmemunakook neljakümnele".
Toiduvalmistamine, külluslik õhtueine ja hinnangute andmine oli meeled elevaks kütnud ja suur osa seltskonnast oli peotujus. Mis meil viga, Mall Jürjo on üksi nagu orkester, mängides mandoliini ja suupilli. Sel korral sekundeeris talle Tõnis Salm oma suupillil ja ansambel täienes kord-korralt käepäraste pillidega: Kaupo kõlad, piljardikepist jauram, prügikastist trumm. Kuigi rütmipillid käisid vahel oma rada ja kippusid Mallelgi järge käest võtma, tegid Ilmi Lehtmets ja Lembit Vaas nende saatel julge peo- ja rahvatantsust sündinud sammuseade.  Mõnede lugude juurde kõlas Saima Härmi-Merita Läti-Avo Veske vokaaltaust. Olga Pank oli ette valmistanud toreda seltskonnamängu ja kogu õhtusse jagus kõvasti nalja ning naeru. Reipamad tellisid omale sauna ja said kaaslaseks viieliitrise õllenõu — kingituse firmalt Tervise Abi, kes sellise saadetisega partneritele tähistas oma kolmeaastast sünnipäeva.
Kolmas laagripäev oli taas täielikult psühholoogia ja füsioteraapia päralt ja ennäe imet — sadu lakkas ning päike tuli välja! Minu grupil oli psühholoogias püsimisega raskusi kuna metsaalune sinetas mustikatest ja mere ääres tundusid kõik kaaslased suurepärased ilma eriliselt õhutamatagi.
Päeva sisse mahtus veel Margit Kasemetsa koolitus internetimeedia võimalustest ja ohtudest. Arvutivõõra inimesena jäi minul ainult imestada, mille kõigega netis ei tegeleta aga nooremaid grupiliikmeid võttis asi üsna tõsiseks. Selgus, et näiliselt piiritu/piiramatu vabadus müstilises maailmas Internet, sisaldab endas ka vastutust. Vastutust öeldud sõnade, allakirjutatud pöördumiste ja oma arvuti hoidmise eest, et sellest ei saaks pahade ründerelv.
Kuiv päev päädis õhtuga lõkke ääres, mille Rein Lehtmets õige toredaks "puhuda" oskas. Meelde jäi aasimine üksteise kallal, Eva Leini korraldatud nöörimäng ja Alina-Anna-Svetlana-Rihoema Eda hääletämbrid lõkke ääres, laulmas vene rahvalaulu "Milenki moi, vozmi menja saboi".
Neljanda päeva hommikul jätsime viimaste võimlemisharjutuste saatel hüvasti terapeutide Ritva ja Kristiinaga, ning "aitasime Juhanil lõpetada pooleliolevat kirja" vanale sõbrale — igaüks sai öelda ühe omadussõna, teadmata kuhu või milleks. Tea, kas koolitaja Kaupo tubli töö tulemusena, igatahes sai Juhani ja meie kombineeritud kiri üdini positiivne.
Järgmisena võtsime nähtu-kogetu kokku ja mitte ainult sellest vaid ka neljast varasemast laagrist. Igal laagril on oma koht ja oma nägu. Palju naljakat ja õpetlikku meenus üheskoos tagasi vaadates. Tänasime Küllit ja üksteist selle eest, et meil on alati koos tore ning valmistusime viimaste külaliste ärakuulamiseks. Paranähtuste uurija Hans Raudsik irriteeris kõiki, kummutades ühe saamisloo teise järel — Suurest Paugust darwinismini. Mihkel Aitsam kehutas kasutama sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalusi Karaski keskuses.
Ja oligi aeg hüvasti jätta ning koduteele asuda. Kuigi meie juhatus on ähvardanud laagreid vahetada millegi uudsema vastu, loodan ikka, et traditsioonis peitub jõud!

Juhani kiri:
Mu rõõmsameelne sõber!
Üks, kaks, kolm nagu õpetlik tuhk ja kuulelik tolm tulime kõik toredasse Pedasesse. Aktiivset vihma sadas heal sabinal, taevas oli naeruline. Armastav tuul mängis positiivselt männiokstega, arendav meri kohises kutsuvalt tervislikus kauguses ja unustavad pohlad ilusas metsas aina küpsesid ja küpsesid. Küpsesid unistavalt kuni olime taas kodus. Sõbralikus kodus, mis igaüht kallilt ootab ja ümmarguselt vastu võtab.
Kolmandal, õnnelikul laagripäeval paitas meid lahkesti töine päike, mida mõnigi meist mõnusatest kasutas oma lõbusat keha uskumatuks muutmiseks. Sellisel viisakal päeval ei meenunud kellelegi, et ultraviolettkiirgus on oi-oi-oi kui ehtne. Ustavale enesetundele on sallivamaidki ohvreid toodud. Elu mõte on olla meeldiv, kinnitas kord Eda-Ines Etti. Võibolla oli targal temal õigus. Meie arvame, et kahe sõnakuuleliku kõrva vahel võiks ka midagi olla. Eeskujulikku vaimukust, huumorimeelset huumorimeelt, julgustavaid fakte ja viksi mõtlemist.
Kuid ka leplikud päevad lõpevad kord paratamatult. Arvatavasti kehtib ka seekord ainulaadne tõdemus, et noortele on silmapilgutav teele asuda, vanadele laulev siis kui kodutee jalge all.
Tervitab,
suurepärane Juhan


Kolmemunakook neljakümnele
Koostis:
2 klaasi jahu
3 muna
1 klaas suhkrut
200g võid
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
4-5 õuna (kooritud) või näit. kirsse

Valmistamine
Taigen:
segada kaussi jahu ja munakollased, lisada riivitud või, sool ja küpsetuspulber.
¼ tainast panna sügavkülma.
¾ suruda pannile, vormida ka äärtele.
Taigna peale puistata riivitud õunad.
Õuntele valada peale suhkruga vahustatud munavalged.
Sügavkülmas olnud taigen riivida kõige peale.
Küpsetada 200° juures 20-30 min.
Head isu!


Herzicamp 2007
Triin Suvi

13.-17. juulil toimus Soomes Punase Risti poolt korraldatud HerziCampi-nimeline laager, millest võtsid osa 15-29-aastased noored Soomest, Tšehhist ja Eestist. Eestist sõitsime laagrisse kuuekesi: Karin, Kristjan, Triin (ELS-i liikmed), Sille (seltsi vabatahtlik) ning lisaks Priit (Kristjani abistaja) ja Martin.
Enamusele meist oli see esimene kord osa võtta laagrist, kus osalevad puuetega inimesed. Seega ei teadnud me, mida oodata...
Laagri toimumispaigaks oli valitud ilus järve-äärne koht Helsingi äärelinnas. Majutus toimus kolmestes tubades, kusjuures inimesed oli ruumidesse juba eelnevalt ära jaotatud nii, et erinevast rahvusest ja erinevate vajadustega inimesed jagaksid tuba. Enamus meist oli alguses üsna ehmunud (tahtsime ikka ühte hoida), kuid tundus, et lõpuks suutsid kõik oma toakaaslastega ühise keele (kas suulise või kehalise) leida.
Laagri päevakavad olid ülimalt tihedad. Palju oli erinevaid mänge. Millegipärast oli meil, eestlastel, esimestel päevadel raske sisse elada soomlaste poolt korraldatud mängudesse, kus pidi laulma, ennast kuidagi veidralt väänutama või käsu peale naerma, kuid mäletan, et viimasel päeval üürgasime mina ja Karin rõõmsalt kaasa laulda, mis sest et laul oli soome keeles ja me sõnu ei teadnud. Viisid on ju õnneks rahvusvahelised!!
Hästi palju rõhku oli pööratud ka grupitööle. Igas päevas oli vähemalt üks tegevus, mille jaoks inimesed jagati rühmadesse, kusjuures võisid kindel olla, et iga kord sattusid gruppi uute inimestega. Seetõttu oli teistega tutvumine põhimõtteliselt kohustuslik ning omaettehoidmine võimatu. Arvan, et tänu sellele oli palju lihtsam laagrisse sisse elada. Grupitööde kaudu õpiti teineteist abistama, kuulama, arvestama teise inimese vajadustega ning mis kõige olulisem — töötama grupina, kus igaühel on oma oluline roll.
Laagri teemaks oli valitud “tõsielu-show” ning paljud ülesanded ja mängud oli antud teemaga seotud. Kõige eriskummalisem neist oli Helsingi linnas korraldatud “Pöörane seiklus” (“Amazing Race”), mille käigus tuli Helsingis vihjete järgi üles leida teatud kohad ning seal erinevaid ülesandeid täita. Näiteks tuli kesklinnas ühe kuju juures raha teenida. Vastavalt siis grupi enda valikule tantsiti, lauldi jne. Ausaltöeldes ei meeldinud antud ülesanne mitte kellelegi (isegi soome entusiastidele mitte). Turuplatsil tuli kindla summa eest osta nimekirjas toodud asjad, mis ei olnud muideks üldsegi mitte kerge, kuid tunduvalt lõbusam kui raha teenimine. Kuna gruppi kuulus nii terveid kui haigeid, siis liikumine nägi välja suhteliselt koomiline. Meie grupp alustas viie kõndijaga ja ühe ratastooliga, kuid lõpuks oli ratastoole kaks, kuna üks meist väsis väga ära. Samas polnud mitte kõik võimelised ratastooli lükkama. Nii oli meil ülesanded omavahel ilusti ära jagatud ning arvan, et töötasime kui kellavärk. 
Laagri viimasel õhtul korraldati uhke õhtusöök ning hiljem disko, värvimuusika ja ehtsate DJ-dega. Inimesed tantsisid, kes omal jalgadel, kes ratastooliga, karkude või keppidega. Lõbu oli laialt. Südaööl läksime kõik õue, võtsime suurde ringi ümber küünaldest moodustatud punase risti. Kaks soomlast laulsid öövaikuses ning laagri juht pidas väikese kõne. See hetk oli väga ilus.
Lahkusime kõik Herzicamp-ist rikkamana. See laager õpetas igaühele midagi ning jättis meisse jälje. Kuigi alguses olime veidi äraootaval seisukohal, siis lõppkokkuvõtteks võib öelda, et antud üritus meeldis meile kõigile ning soovitame julgelt teistel võimalusel Herzicamp-ist osa võtta.

 
Web2