detsember 2006

 Selles numbris:

Suvelaager augustikuises Tallinnas
Kokkuvõttev tagasivaade ELS suvelaagrile.
Kes minevikku ei mäleta...
Kuidas paistis Eesti elu-olu ja lihashaigusega inimestele oma seltsi loomise idee Taani ajakirjanikule 13 aastat tagasi.
Kodutöö — suhtlemisoskuse arendamine
Suvelaagris üles astunud koolitaja praktilised soovitused, kuidas olla suhtlemises efektiivsem
Kuidas teenida tulu?
ELS noore liikme muljed osalemisest EMSL suvekoolis.
Skype
Noortesarjas "Silmaringi ringkäigud" võeti oktoobris suund tarkvarafirmasse.
Täiendav ravimihüvitis, kellele?
Väljavõte seadusest, mille alusel on inimesel õigus saada täiendavat ravimihüvitist.


Suvelaager augustikuises Tallinnas
Urve Viksi

Igal suvelaagril on oma kohtumispaik ja oma nägu. Sel aastal andis seltsiliste suvisele kokkusaamisele oma näo pealinna lähedus, võiks isegi öelda, et suursugusus. Seda oli tunda igas ettevõtmises — olid nendeks siis loengud või praktilised näpunäited-ravimeetodid — kõik vaheldus kultuuriga. KUMU-külastus, ekskursioon vanalinna tornidega tutvumiseks, idamaine restoran, tagatipuks veel üllatus, mis juba mitmendat aastat teoks saab, kuid ikka ootamatusena tuleb — igale osavõtjale jäätisetuutu AS Balbiinolt. See üllatus on meid meie peidupaikadest üles leidnud, olgu Pärnu tagant Silkini puhketalust või Karaski Keskusest Põlvamaal. Sel korral ootas jäätiseauto KUMU tagahoovis. Soovin AS Balbiinole samasuguseid toredaid elamusi ja kordaminekuid järgnevaks aastaks kui nemad meile pakkunud on!
Tänan laagri korraldajaid eraldi ka KUMUs käigu eest, kus kõigile avanes võimalus nautida kunsti, sest lisaks oli muretsetud paar ratastooli kehvematele kõndijatele (istumisvõimalus ekspositsioonisaalides peaaegu puudub) ning sisenemine oli organiseeritud Kadriorupoolsest küljest, kus on kaldtee ja pole vaja treppidest üles-alla rassida. Nii mõjus KUMU tõesti lummavalt. (Kord varem samasse sattudes sai probleemiks just nimelt sisenemine Lasnamäepoolselt küljelt, tunneli kaudu, kus mina oma rulaatoriga täiesti jänni jäin. Muuseumisse jõudes olin treppidest juba nii väsinud, et enda püsti hoidmise kõrvalt kunsti nautimiseks enam jõudu ei jätkunud. Seepärast jäi tookordne külastus kahvatuks.) Nüüd võlus Eesti kunsti püsiväljapanek mind täiesti. Olin lummatud Johann Köleri suurmaalist "Lorelei needmine" (4 x 3 m) mütoloogilistel teemadel.

Tihedad laagripäevad
Igast ettevõtmisest laagris võiks tegelikult pikemalt rääkida, kõik nad väärivad äramärkimist aga püüan ruumipuudusel kokkuvõtlikult teha. Kõik, mida meile pakuti, tundus väga sisukas. Kui mõnda loengusse hilinesid, tundsid kohe, et midagi jäi saamata. Nii ei saanud minu tudengist tütrepoeg, kes mind külastama tuli, sugugi aru, miks vanaema ei võiks üht loengut kuulamata jätta ja hoopis temaga restorani mõnusasse kohvikusse vestlema jääda.
Programmist ei puudunud juba traditsiooniks saanud loovuse arendamine, kus sel korral õppisime Ulve Kangro juhendamisel viltimist, ei puudunud viktoriinid ja seltskonnamängud, mille olid ette valmistanud noored Eva Lei ja Hanna Haring (nemad olid ka kõledavõitu saali palmisaareks kujundanud) ning koguni lõkkeõhtu, laul ja pillimäng. Vanu ja uusi abivahendeid tutvustasid Tervise Abi esindajad, kes, tundmata meie kuulajavisadust, olid turgutuseks liuatäie pirukaid kaasa toonud. Võimlemisharjutusi ja eneseabivõtteid näitas meile ja meie peal Lääne-Tallinna Keskhaigla noor empaatiline füsioterapeut Merje Proosa, toimetulekut iseenda ja igaühe tavalisima probleemi — väljendusoskusega — õpetas KlienditeenindusKeskuse juhataja Piret Bärg. Mõttelend pääses uitama alternatiivmeditsiini vallas, kui Rein Koha Geopaatia Seltsist oma ettekandes Stonehenge kivimoodustistest julgete katsejäneste energiavälja "nõiavitsaga" mõõtmiseni jõudis. Vastu ootusi oli väga huvitav Külli juhitud kaasamise töötuba, kus sai üksteist hoopis paremini tundma õpitud kui tavakohtumistel.

Viimasel laagripäeval saabusid Tartust kohale dr Arved Vain koos kolleeg Helena Gapejevaga, kaasas uudne aparaat — müomeeter. Nendest, kes oma lihaseid aparaadiga testida soovisid, moodustus ettekande lõppedes nii pikk järjekord, et dr Vain töötas ka siis veel, kui laagripaik juba koristatud ja kõik peale korraldajate lahkunud olid.
Laagripäevi sai nautida elades mugavates tubades ja süües, ei ainult maitstes, uudseid toite mida oli liigagi rohkesti. Idamaine restoran oli leid, millest poleks unistadagi osanud. Kõht võis olla punnis aga kuidas sa jätad söömata cous-cous'i, sulatatud juusturulli vms. Kehakaal tõusis ja kahe nädala pärast oli ikka veel kilo üle.
Kahju ainult, et laagris kogetut ei saanud ühiselt läbi arutada — teha kokkuvõtet ja näidata saadud oskusi kaasamisloengust — oleks väga huvitav olnud kuulda, mida teised laagrist arvavad. Samuti oleksime võinud kõik koos tänada meie häid korraldajaid, eriti Evat ja Küllit. Kasutan võimalust tagantjärele ja ütlen kõikidele, kes laagri õnnestumisele kaasa aitasid SUURE TÄNU!

Rebane
Juhan Nurme

ELSi suvelaager on muutunud mälestuseks. Ma ei hakka seda tagant järele kiitma ega laitma. Ma räägin rebasest. Jah, sellest uhke hännaga ja ruuge kasukaga metsloomast, keda õnnestub vahel looduses kohata. Selgus, et öösiti hulguvad rebased Peoleo kitsukesel võrkaiaga piiratud maa-alal. Inimesi nad ei karda, hoiduvad vaid ohutusse kaugusesse. On nii jultunud, et lipsavad vaata et uksest sisse. Nägime meiegi lõkkeõhtul üht rebasepoissi või -tüdrukut.
Juhuse tahtel sattusin järgmisel päeval lõunalauas kõrvuti Pärnu rahva bussijuhiga, kes osutus jahimeheks. Kui ta rebasest kuulis, oli talle kõik selge. Augustis lahkuvat, õigemini peletatavat noored loomad pesakonnast minema. Mingu ja leidku endale territoorium ja alustagu iseseisvat elu. Noored on aga teadagi rumalad. Tulevad äärelinnadesse, kus leidub rohkesti toitu, aga varitsemas ka palju ohte.
“Muinasjuttudest tuttav kaval reinuvader, on tegelikult ilus vale,” jätkas kogenud jahimees hääles rahulolematus. “Ettevaatlik ja tark loom on hoopis hunt, kes kavaldab tihtipeale kütidki üle.” Ja hundi nutikuse tõestamiseks esitas lauanaaber mulle küsimuse: “Kas sa oled maanteel kunagi näinud allaaetud hunti?”
Kui me hommikul koju sõitsime, nägime Peoleo väljasõidutee asfaldil lömastatud looma. Autorattad olid säästnud ohvri ruuge saba, mis oli veel määrdumata ja ilus.


Kes minevikku ei mäleta...
Artikkel ilmus ajakirjas Muskelkraft, septemberis 1994. Teksti autoriks on taanlanna Marianne Frederiksen. Tõlkinud Eda Pärnpuu.

Nii sai Eesti endale lihashaigete organisatsiooni
Kolm aastat tagasi "adopteeris" Taani Lihashaiguste Fond Eesti. Kaks aastat tagasi lõi fond kontakti neuroloog Rein Zuppinguga Tallinnas. Aasta tagasi osalesid Aive Raudkivi ja Rein Zupping EAMDA aastakoosolekul Taanis. Vaevalt aasta hiljem on Aive Raudkivi loonud vajalikud kontaktid. Eesti Lihasehaigete Selts on saanud tõelisuseks. Esimene kohtumine toimub 19.-21. augustil Karaskil.
Tallinnas on varahommik. Kesklinnas riigikoguhoone läheduses koguneb grupp inimesi. Meeleolu on veidi rusutud. Vähesed on varem kohtunud. Neil on üks ühendav joon — neil on kas omal lihashaigus või on nad lihashaige inimese lähedased. Ees seisab kuuetunnine bussireis. Mitmed on teatanud loobumisest põhjendusel, et reis on liiga pikk ja raske. Kuid on ka teine põhjus. Eesti tänavapildis ei näe füüsilise puudega inimesi. Kui inimene ei saa endaga ise hakkama, elab ta isoleeritult perekonnas või haiglas. Aktiivsus ei ole iseenesestmõistetav.

Uhked kured
Roheline maastik libiseb väljas mööda. Sama hästi võiks see olla Taani. Kuid illusioon puruneb kord-korralt. Uhked valged kured sammuvad põldudel  üksi ja viie- kuni kümnekaupa parvedes. Intensiivse põllumajanduse puudumine on jätnud ruumi rikkale loomastikule. Turismibrošüüri järgi võib Eesti laiadel metsaaladel pidevalt kohata metsikuid karusid ja hunte.
Bussi raadio pannakse mängima. See kõlab sama meelelahutuslikult nagu P3 ennelõunasaade. Kerge, enamasti inglisekeelne popmuusika. Vanad Beatles'i-lood uues kuues.
Üks eesti poplugu on eriti populaarne. "Estonia free forever" mängitakse palju kordi.

Esimene peatus reisil on ülikoolilinn Tartu, Eesti suuruselt teine linn ca 200 km Tallinnast kagus. Neli naist astuvad bussi ja noogutavad tervituseks tagasihoidlikult.
Järgmine peatus on Karaskil, kus ühe varem koolina tegutsenud hoone ruumides veedavad osalejad üksteise seltsis järgmised kaks ööpäeva. Sinna ei ole kerge teed leida. Bussijuhil tuleb mitu korda küsida ja peatuda mitmete paikkonnale iseloomulike kollaste puumajade juures. Telefoni laenamine, et helistada kursuse toimumispaika, ka ei aita. Selles Eestimaa piirkonnas töötavad telefonid vihmase ilmaga harva. Ja vihma kallab.
Lõpuks ometi ilmub udust välja Karaski. Väike maakohake, kus Eesti Invaliidide Ühing on Euroopa Liidu majandusliku abiga ostnud ära endise kooli hoone ja kohandanud selle puhke- ja haridusotstarbeks. Me oleme mitu tundi hiljaks jäänud. Pärast tassi kohvi ja mõnesid käepigistusi võib kohtumine alata.

Eneseabi nagu Taanis
Osalejad kogunevad üleval kaminaruumis. Majas on ka lift, kuid seda ei kasuta keegi. Kõik lähevad raskusteta treppi mööda. Pehmed diivanid seatakse ringikujuliselt ja grupp võtab istet. On aeg õppida üksteist lähemalt tundma.
Pedagoog Ester Väljaots ja psühholoog Helgi Aedma juhatavad koosolekut ja hoolitsevad, et kellegi haigusloo juures ei peatutaks liiga kaua. Nad mõlemad on õppinud gestaltteraapiat, mh kursustel Taanis. Just Taanis õppisid nad eneseabigruppide kohta — idee, mida nad nüüd edastavad lihashaigusega inimestele.
Räägitakse igapäevaelust Eestis. Haigusest põhjustatud töötusest ja päevapoliitilisest hetkeseisust. Raskustest õige arstirohu kättesaamisel ja pensionist äraelamisel.
Invaliidsuspension on 300 Eesti krooni. See vastab umbes 150 Taani kroonile. Sõltuvalt puude raskusest on võimalik saada erinevaid lisatasusid. Kui nt on vajadus ööpäevaringse abi järgi, on pensioni suurus 480 krooni. Sellest tuleb tasuda ka abistajale.
Ametlik vaesuspiir on 400 krooni kuus  (august 1994).
Teisisõnu pole puudega inimesel võimalik pensionist ära elada. Keskmise palga suurus on 1 200 krooni ligi, kuid erinevused palkades on väga suured. Näiteks võib pangatöötaja teenida 3 kuni 4 000 krooni kuus. Tavakooliõpetaja teenib 1 400 krooni kuus.

Võimalusterohke elu
Järgmisel päeval juhivad kohtumist taas Ester Väljaots ja Helgi Aedma. Nende eesmärk on keskendada osavõtjad võimalustele oma elus. Meetodid vahelduvad — ühisarutelud ja vestlused väiksemates rühmades. Eneseabimõte pannakse proovile.
Meeleolu muutub järjest vabamaks, mida enam osalejad üksteist tundma õpivad. Kui tuli laupäeva õhtul kaminas lõkendab ja vorstid on tulele pandud, võetakse kitarr välja. Eesti rahvalaulud vahelduvad nõukogudeaegsete võitluslauludega. Eriti need viimased ärgitavad naerule.
Nii ongi kätte jõudnud pühapäev.
Viimane päevakorrapunkt enne laialiminekut on Eesti Lihasehaigete Seltsi formaalne asutamine. Tuleb valida sekretär, president ja asepresident ja seada tähtsuse järjekorda organisatsiooni paljud tööülesanded. Osalejad tutvuvad teiste organisatsioonide kogemustega.
Viimasel neljal aastal on Eestis aktiivselt tegutsenud skleroosiühendus, mille president on samuti skleroosihaige. Ühendusel on täna 200 liiget. Üks noor Soome lihasehaigete organisatsiooni liige räägib oma tööst ja tutvustatakse Taani Lihasehaiguste Fondi.

Kaos ja energia
Meeleolu on ülesköetud ja koosolek veidi kaootiline. Paar venekeelset osalejat ei näe organisatsioonil mingit kasutegurit ja ei soovi ise töös osaleda. Rahulolematus levib, kuni osalejad otsustavad kindlalt arutada, millised tööülesanded uus organisatsioon endale võtab. Siin ei tule puudust ei ideedest ega töötahtest.
Olulisim ülesanne on seltsi kohta info levitamine arstidele ja haigetele. Selles on kõik üksmeelsed. Järgmine ülesanne on leida raha oma tegevuseks. Mitte keegi osalejatest ei ole ise maksnud Karaskil toimuva koosviibimise eest. Kohtumise sponsoriteks on Eesti Invaliidide Ühing, üks erafirma ja Taani Lihasehaiguste Fond.
Viimaks valitakse president. Aive Raudkivi on uhke. Mitte oma uue tiitli, vaid idee, millesse ta usub, realiseerumise üle.


Kodutöö — suhtlemisoskuse arendamine
Piret Bärg
KlienditeenindusKeskus
6 585 410, 56 566 899
piret@teenindus.ee
www.teenindus.ee

Tere, kallis ELS-lane!
Oli tore teiega kohtuda ja koostööd teha meie ühisel koolitusel. Loodan väga, et saite mõne uue idee, kuidas inimestega edukalt suhelda. Selleks, et räägitut oleks lihtsam meenutada, panen peamised koolitusel puudutatud teemad siia kirja.


Kommunikatsioon on inimeste vahel ainsaks vahendiks, mille kaudu saame sõnumeid edastada ja vastu võtta.
Sõltuvalt sellest, kui hästi me oskame suhtlusvahendeid kasutada, oleme me rohkem või siis vähem oma suhtluspartneri jaoks mõistetavad.

Et olla suhtlemises efektiivsem, annan siin kolm soovitust:
1. Info edastamine
Et hõlbustada vestluspartner meid paremini mõista, on oluline väljenduda lihtsalt ja selgelt. Selleks:
— räägi selge tugeva häälega (väldi pobisemisi, ülekordamisi)
— räägi lihtlausetega;
— kasuta vähem asesõnu (Näiteks: “ta”, “see”, “too”, “sinna” jne). Selle asemel ütle konkreetselt millest räägid;
— väldi suletud poose. Parim kui asetad rääkides käed põlvedele, tooli käetugedele, või lauale;
— kui tead, et Su miimika või liigutused võivad osutuda arusaamatuteks teistele, teavita sellest oma vestluspartnerit kohe alguses ning anna juhiseid, millist käitumist temalt ootad;
— suheldes vaata inimestele julgelt silma. Juhul, kui mõned silmad mõjuvad “valusatena”, vaata silmade vahele. 

2. Argumenteerimine
Kui soovime, et meie juttu võetakse tõsiselt, on oluline kuulajale põhjendada, MIKS just nii arvame.
Selleks:
— lisa oma jutule juurde lühike konkreetne selgitus
— ära lase ennast heidutada teise osapoole argumentidest, mis võivad olla Sinu argumentidele vastupidised. Ka tema kasutab oma jutule kaalukuse juurdelisamist. Kuula ära, püüa mõista ning lisa juurde oma mõte

3. Konkreetse vastuse saamine
Inimestele on omane tegevusi ja ka vastuseandmist lükata võimaluse korral edasi. Eriti siis, kui nende jaoks tundub antud küsimusele olevat ebaoluline. Seepärast juhul, kui kuuled järjekordset äraütlevat lauset oma palvele, siis:
— ära võta seda isiklikult. Selline käitumine ongi inimestele omane ja ei ole üldse seotud Sinu persooniga
— ära hakka norutama või kedagi süüdistama. Selline olukord annab Sulle hea võimaluse praktiseerida oma suhtlemisvilumust
— ära hakka ennast haletsema. Ainult läbi aktiivse tegutsemise saad jõuda positiivse tulemuseni

Eitava vastuse saamisel:
— Tunnusta oma vestluspartnerit (Näiteks: “Ma mõistan, et Teil on palju tööd” vms)
— Küsi, millal Sa võid antud teema juurde tagasi tulla (Näiteks: “Millal on Teil on rohkem aega selle küsimusega uuesti tegeleda?”)
— Kui Sa eelmisele küsimusele ei saanud konkreetset vastust, siis paku ise välja väga omapoolne lahendus (“Kas sobib, kui tulen Teie juurde tagasi esmaspäeval kell 10?”)
— Juhul, kui ka nüüd ei anna partner Sulle konkreetset vastust, alusta kogu vestlust otsast peale: tunnusta, küsi uut tähtaega, paku ise uus tähtaeg
— Kui said kindla vastuse, siis täna oma vestluspartnerit ja tunnusta teda veel kord (Näiteks: “Aitäh Teile. Teiega oli nii meeldiv suhelda”)

Suhelda on huvitav ja põnev. Oluline on olla positiivne ja orienteeritud tulemusele.
Kui tekib räägitud teema osas mõni küsimus, võtke julgelt ühendust. Aitan meeleldi otsida parimaid lahendusi.
Edu teile ja julgust katsetamisel!


 

Kuidas teenida tulu?
Jüri Lehtmets

Septembrikuu algul esindasime mina (ja isa mu abistajana) seltsi Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu suvekoolis Jänedal. Ma ei olnud varem EMSLi suvekoolis käinud aga kui Külli mulle seda võimalust pakkus, otsustasin võimalusest kinni haarata ja ma ei kahetse.
Osalejate ja korraldajate seas oli palju aktiivseid noori, kellega oli tore suhelda. Mida julgem suhtleja sa oled, seda toredamaks suvekool ka kujuneb, sest vesteldes erinevate inimestega võib tekkida nii mõnigi koostööplaan või kasulik kontakt mida tulevikus võib tarvis minna. 
Ratastooliga pääses igale poole, kus toimus tegevusi. Eriti huvitav oli pikk ja veidi järsk kaldtee Musta Täku Talli lakapeale, mida mööda vanasti hobused heina ja muud kraami üles vedasid.
Kirjeldan pisut ka ettekandeid: kultuuriajaloolane Marek Tamm kirjeldas, kuidas keskaegne põlastav suhtumine tulu teenimisse on muutunud tänapäevaks üsna austusväärseks. Keskajal austati rüütlit, kes oma turniiril teenitud raha kõrtsis koos teistega ära laristas, meie ajal aga ei suhtuta raha raiskamisse sugugi hästi. Gert Antsu, Riigikantselei Euroopa asjade direktor, pajatas Eesti läbirääkimiskogemusest Euroopa Liiduga ja nii mõnigi tema nõuanne vääris kõrva taha panemist.
Õhtu naelaks võib lugeda Heateo Sihtasutuse juhataja Artur Taevere eestvedamisel kokku pandud kodutute jalgpallimeeskonna liikme vastamist publiku seast tulnud sõbralikele küsimustele. Mees tunnistas, et varem oleks ta rahva ette astumist kartnud. Treener ja Artur jutustasid, kui raske oli meeskonda liikmeid leida, kuna enamus kodutuid arvab, et neid tahetakse petta.
Teine päev algas Artur Taevere esitlusega teemal "Sotsiaalsete ettevõtjate saavutustest Eestis ja mujal". Sotsiaalse ettevõtluse põhiidee on lahendada ettevõtlustuluga mõnda ühiskondlikku valupunkti. Pealelõunal esinesid Maarja küla juhataja Ly Mikheim ja tegevusjuhendaja Huko Laanoja, kes rääkisid küla loomisest ning kutsusid ratastoolikasutajaid proovima nende uut metsalaudteed.
Ma olin kuulnud ELS aastakoosolekul, et kuulume EMSLisse, aga siis ma ei mõistnud selle vajalikkust. Nüüd ma tean, et EMSLi liikmeks olemine tähendab meie seltsile tugevaid ja uudsete ideedega koostööpartnereid, kelle poole võib nõu küsimiseks pöörduda. Toredate ettekannetega ja aktiivsete inimestega EMSLi suvekool rikastas mind uute ideede ja kogemustega.

 

Skype
Külli Reinup

Noortesarjas "Silmaringi ringkäigud" võtsime 30. oktoobril ette külaskäigu tarkvarafirma Skype kontorisse Tallinnas, Mustamäel. Firmade või asutuste külastamise mõtteks on osalejate silmaringi avardamine — milliseid töid või ameteid leidub puudega noortele, kui ligipääsetavad on erinevad paigad või mida see või teine oskussõna tähendab. Skype ahvatles meid teadmisega, et füüsilise tööga on nende majas päris vähe pistmist, peamised nõudmised töötajatele on tehnilise taibu olemasolu ja hea suhtlemisoskus, seda küll peamiselt inglise keeles.
Pimedast ja vihmasest päevast hoolimata kogunes osalejaid sedavõrd, et jaotusime kahte gruppi — linetantsutrenni kiirustajad alustasid pool tundi varem nendest, kellel kella peale minekut polnud. Ringkäik algas esitlusega firma konverentsiruumis, kus meiega vestles Riina Einberg personaliosakonnast. Tema juttu kuulates pani pisut muigama tõdemine, et on inimesi, kes tööpäev läbi tegelevad näiteks sellega, kuidas skype vestlusaknasse ilmekamaid emotsiooninägusid luua. Või lobisevad inimestega üle maailma — ikka selleks, et selgust saada, kas lobisemine sujub mugavalt ja takistusteta.
Meelde jäi, et rahvusvaheline luureorganisatsioon kasutab kõnelusteks just nimelt skype-programmi, tema turvalisuse poolest. Kõik teksti- või audiofailid, mis liiguvad internetis on automaatselt turvatud. Hea programmeerija saab Skypes sama palka, mida ta saaks Euroopas. Töötajate keskmine vanus on 28 aastat. Kasse või koeri, kui nad on hästi kasvatatud, on lubatud tööle kaasa võtta, aga mitte lapsi. Lõuna on tasuta ja igal korrusel paikneb külmik jäätisega.
Hoolimata hilisest kellaajast, mil minu grupp maja peale suundus, töötas laudade taga (näiteks jalad laual) mitmeid pika patsiga noormehi. Või mängis puhkenurgas piljardit. Koju kiiret ei paistnud neil olevat. Lisaks personalijuhile kohtasime õhtu jooksul veel kaht naisterahvast — üht külaliste registreerimislauas ja teist, Kaisa Veenpere, tagamas, et meie külaskäik laabuks. 


Täiendav ravimihüvitis, kellele?
Koit Kodaras

1. jaanuarist 2003. a jõustus ravikindlustuse seaduse paragrahv 47, mille alusel tekkis inimestel õigus saada ja haigekassal kohustus maksta täiendavat ravimihüvitist.
Täiendav ravimihüvitis on kindlustatu jaoks rahaline hüvitis ja selle maksmine toimub täiendavalt lisaks eelnevatele haigekassa poolt makstud soodustustele juhul, kui inimene ise on tasunud soodusravimite eest rohkem kui 6000 krooni kalendriaastas.
Täiendavat ravimihüvitist on niisiis võimalik saada neil, kes ühes kalendriaastas on pidanud soodusravimite eest maksma üle 6000 krooni.
Maksimaalne täiendav hüvitis ühele inimesele ühes kalendriaastas võib ulatuda 9500 kroonini.
Täiendav ravimihüvitis on mõeldud kõikide soodusretseptidega soetatud ravimite hüvitamiseks. Käsimüügiravimid siia alla ei kuulu. Täiendava ravimihüvitise arvutamisel ei võeta arvesse haigekassa poolt juba eelnevalt apteegile tasutud summasid, samuti retsepti omaosaluse alusmäära (sotsiaalministri määrusega on kehtestatud omaosaluse alusmäärad ühe retsepti kohta 100%, 90% ja 75% soodustuse korral 20 krooni ja 50% soodustuse korral 50 krooni, mis tuleb tasuda inimesel endal) ning summasid, mis ületavad ravimite piirhinda või hinnakokkuleppes märgitud hinda.
Hüvitise saamiseks ei pea inimene ostutšekke alles hoidma ega neid haigekassale esitama, piisab ainult avalduse kirjutamisest. Avalduse blanketi saab kätte haigekassa kodulehelt või klienditeenindusest või Eesti Posti kontoritest.
Rohkemat inimene ise midagi tegema ei pea. Haigekassa peab ise arvet inimese kulutuste üle ja kannab kvartali lõpus raha pangakontole, kui inimesel on selle hüvitise saamiseks õigus.
Kui kindlustatu esitab küll taotluse, kuid selle menetlemisel selgub, et ta pole teinud rahalisi kulutusi soodusravimitele sellises ulatuses ja tingimustel, mis lubaksid maksta täiendavat ravimihüvitist, siis hüvitist hakatakse tema pangakontole kandma juba esitatud taotluse alusel alates ajast, kui tal tekib õigus selle saamiseks.
Seega võib avalduse esitada juba varakult — enne, kui 6000 krooni piir on ületatud. Pärast avalduse esitamist kontrollib haigekassa regulaarselt ise, millal tekib inimesel õigus hüvitist saada ja alustab seejärel väljamakseid.