Väljavõtteid Neuroloogia taskuraamatust, kirjastus Medicina 2004
Perioodiliseks paralüüsiks nimetatakse remiteeruvaid ja retsidiveeruvaid lõdva, valutu nõrkuse episoode, mida tavaliselt klassifitseeritakse hoo-aegse seerumi kaaliumisisalduse alusel. Neid episoode on siiski õigem liigitada kaaliumitundlikkuse ja selle muutuste põhjal kui absoluutväärtuste järgi. Need võivad olla primaarsed perekondlikud (autosoom-dominantsed) vormid, kuid võivad olla tingitud ka muudest põhjustest. Perioodilise paralüüsi geneetiliste vormide hulka, mis on seotud skeletilihaste naatriumikanalite mutatsioonidega valgu a-alaühikus, kuuluvad hüpokaleemiline perioodiline paralüüs ja paramyotonia congenita.
Sekundaarne hüpokaleemiline perioodiline paralüüs kaasneb haigustega, mis on seotud kaaliumi väljumisega organismist, siia kuuluvad hüperaldosteronism, krooniline kõhulahtisus, ja pideva kaaliumi mittesäästvate diureetikumide tarvitamisega. Hüpokaleemilise perioodilise paralüüsi suur haigestumus ida päritoluga meestel on seotud türeotoksikoosiga.
Sekundaarne hüperkaleemiline perioodiline paralüüs avaldub ainult väga suure kaaliumisisalduse korral, kusjuures harilikult on ülekaalus kardiaalsed sümptomid. Põhjuseks võib olla neerupuudulikkus, kaaliumi säilitavate diureetikumide tarvitamine ja neerupealiste puudulikkus.
Normokaleemilist perioodilist paralüüsi ei peeta eraldi kliiniliseks vormiks. Kliiniline pilt on sarnane hüperkaleemilise perioodilise paralüüsiga ja tõenäoliselt kuuluvad siia need haiged, umbes 20%, kellel vere kaaliumisisaldus on normaalne.
Kõik perioodilise paralüüsi vormid reageerivad atsetasolamiidravile. Selle toimemehhanism põhineb kaliureesil, kuid samas põhjustab ta ka metaboolset atsidoosi, millega on seletatav soodne toime hüpokaleemilise perioodilise paralüüsi korral. Ka teised kaliureetilised diureetikumid (nagu tiasiid) võivad olla efektiivsed. |
