Väljavõtteid Neuroloogia taskuraamatust, kirjastus Medicina 2004
Müotoonia viitab viivitusele lihase lõõgastumisel pärast tahtelist tegevust (näiteks käepigistuse või silmade tugeva sulgemise järel) või pöidla või randme sirutajalihaste perkussioonil (perkussioonimüotoonia). EMG-l on näha korduvaid laenguid kasvava ja kahaneva amplituudi ja sagedusega, mis annavad iseloomuliku sööstpommitaja signaali. Müotooniad tulenevad mitmesugustest lihase membraani defektidest ja neid ravitakse membraani stabiliseerivate ravimitega, nagu kiniin, prokaiinamiid, fenütoiin või tokaiinamiid. Kui on leitud kaaliumitundlikkus, võib kasutada atsetasolamiidi. Need ained toimivad müotoonia korral erineva eduga, kuid sageli pole võimelised kõrvaldama kaasuvat nõrkust.
Müotooniline düstroofia on kõige sagedam täiskasvanueas algav lihasdüstroofia (sagedus 1 : 7500). See avaldub enam nõrkuse kui müotooniana, eriti on haaratud nägu ja jäsemete distaalsed osad. M. temporalis’e ja m. masseter’i atroofia tõttu ripub lõug alla, põhjustades iseloomuliku välimuse — facies myopathica. Sellele välimusele lisanduvad kiilaspäisus otsmikul, ptoos ja kaelalihaste atroofia. Muud neuroloogilised tunnused on hüpersomnia, düsartria, düsfaagia nasaalse regurgitatsiooniga ja kognitiivsed häired. Süsteemsete nähtude hulka kuuluvad südame erutusjuhte häired, mao motoorika häired, testiste atroofia, glükoositalumatus insuliinitundlikkuse vähenemise tõttu, varased subkapsulaarsed kataraktid ja suurenenud risk seoses üldanesteesiaga. Kulg on aeglaselt progresseeruv, haiged surevad tavaliselt kuuendal elukümnendil kardiaalsete või respiratoorsete komplikatsioonide tõttu. Lihasensüümide tase on sageli tõusnud. Lihasbiopsial võib näha lihaskiu sees asetsevaid tuumasid, I tüüpi lihaskiudude atroofiat ja nn ringkiude. Antitsipatsiooni ehk haiguse raskemat kulgu ja varasemat algust järgmistes generatsioonides seostatakse suureneva arvu trinukleotiidkordustega 19. kromosoomi ebastabiilses DNA järjestuses patsiendi järeltulijatel. Aheldumise analüüsi on kasutatud geneetiliseks konsultatsiooniks.
Müotoonilise düstroofia kaasasündinud vorm, mis on seotud emapoolse päritavusega, ilmneb generaliseerunud hüpotoonia ja bulbaarse ning respiratoorse nõrkusena. Kahjustatud lastel on “hai suu” ja komppöiad, 70%-l esineb vaimne alaareng. Ravi on sümptomaatiline nii täiskasvanuea kui kaasasündinud haigusvormi puhul.
Myotonia congenita’ga haiged (Thomseni tõbi on autosoom-dominantne vorm, Beckeri tõbi on autosoom-retsessiivne vorm) kurdavad tavaliselt rahuolekule järgnevat difuusset lihaste jäikust (s.t müotooniat), mis väheneb koormusel. Paramyotonia congenita (Eulenbergi tõve) puhul esineb lihaskangus, mis on sageli indutseeritud külmast, süveneb koormusel (paradoksaalne müotoonia). Kõige sagedamini on kahjustatud näolihased ja ülajäseme distaalse osa lihased. Myotonia Congenita – kaasasündinud (pärilik) lihasjäikus
Soome Lihastautiliitto ajakirjast Porras 12/04 tõlkinud Külli Reinup Kongenitaalse müotoonia puhul tahtele alluvad e. skeletilihased ei lõdvestu peale pingutust piisavalt kiiresti. Sünnipäraseks nimetatakse haigust kuna see algab lapsepõlves või kohe sünni järel. Tegemist on kroonilise haigusega, mis põhjustab raskusi tavapärastes toimingutes nagu liikuma hakkamisel, kõndimisel, millestki kinni hoidmisel või mälumisel.
Ootamatult peale puhkust liikuma hakates võib lihasjõud kaduda täiesti ja lihas isegi halvatud olekusse jääda. Kui liigutusi jätkata, lihased soojenevad ja üldjuhul lihasjäikus taandub. Teisiti öeldes — soojendusharjutused ja pingutust nõudev kerge liikumine hoiab ära tõsisemaid müotoonia-atakke. Näiteks kui kõverdate kätt küünarnukist mõned korrad enne kui hakkate tõstma raskust.
Kahjuks on olukordi, kus inimene on sunnitud tegema kiireid, reflektoorseid liigutusi ilma soojenduseta — näiteks komistades või kui mööduja juhtub teid tõukama.
Kongenitaalse müotooniaga kaasneb ka lihaste paisumine ehk hüpertroofia.
Haigust põhjustavad geenivead skeletilihastes. Viga lihasrakkude ioonkanalites
Kui närvirakk toodab impulsi (ärrituse) lihasrakule, ioone ehk laetud naatrium-, kaalium-, kaltsium- ja kloriidosakesi voolab läbi lihasraku membraani.
See ioonide vool tekitab hetkeks elektrilise pinge, mille tagajärjel lihas tõmbub kokku.
Ioonid voolavad lihasrakku sisse ja sealt välja ioonkanaleid mööda, milleks on väikesed proteiinpõhised augud rakumembraanis ja mis avanevad, päästes teatud ioonid sisse ja sulguvad, pidades neid rakust väljaspool.
Kongenitaalset müotooniat põhjustab muutus kromosoomi 7. geenis, mille nimi on CLCN1 ja mis sisaldab juhiseid skeletilihaste kloriidkanali toimimiseks. Normaaljuhul, kui kloriidkanal on avatud, töötab see lihaspinget põhjustava elektrilise impulsi vastu. Enamikel kongenitaalse müotoonia juhtudel kloriidkanal ei avane piisavalt. Normaalselt lõdvestunud lihasrakus on rakumembraani kloriidkanalid avatud, mistõttu negatiivselt laetud kloriid-ioonid pääsevad rakku sisse. See põhjustab negatiivse pinge, st et rakumembraani sisse akumuleerub negatiivne pinge võrreldes väljaspool rakku olevaga ja lihas lõdvestub.
Närvirakk saab lihasraku taas kokkutõmbuma muutes rakumembraani pinge negatiivsest positiivseks. Närviraku saadetud keemilised ained põhjustavad lihasraku naatriumkanalite avanemise, mistõttu positiivselt laetud naatriumioonid voolavad rakku sisse. Kui positiivsete osakeste vool on suurem kui negatiivne kloriidiosakeste vool, lihasrakk tõmbub pingesse.
Kongenitaalse müotoonia puhul lihasrakkude kloriidkanalid on vigased, mistõttu kloriidi pääseb lihasrakusse normaalsest vähem ja liigne naatrium ei pääse välja.
Positiivselt laetud ioonid kogunevad rakumembraani, mis pikendab lihase pinges olemise aega ja lükkab edasi lõdvestumist. Lihas saab liiga palju elektrilisi impulsse ning lõdvestumist ei järgne.
Viimaks tulevad mängu teised mehhanismid ja taastavad lihase normaalse kokkutõmbe-lõdvestumise tsükli.
Eeltoodu selgitab seda, miks kongenitaalne müotoonia võimendub äkiliste liigutuste ajal ja leevendub liikumist jätkates.
Aga ka lihaste liigpaisumisele ehk hüpertroofiale leidub siin põhjendus. Lihaspinge põhjustab suurema vastupinge, ja selle takistuse ületamiseks lihasmass lisandub. Kaks vormi
Põhjust, miks kongenitaalsel müotoonial on kaks vormi, ei teata. Beckeri tüübi müotoonia, mida kutsutakse ka üldmüotooniaks, on haiguse enamlevinud vorm. Pärinemine on autosoom-retsessiivne, st haiguse avaldumiseks peab viga olema CLCN1-geeni mõlemas koopias.
Teine vorm, Thomseni müotoonia, on õige harva esinev ja pärilikkus on autosoom-dominentne ehk siis CLCN1-geeni ühes koopias olevast veast piisab haiguse avaldumiseks. Kummastav on see, et CLCN1-geeni viga on sama mõlema vormi puhul. Kongenitaalsest müotooniast tulenev puue võib olla erinev sõltuvalt haiguse vormist ja inimesest.
Beckeri tüüp on üldiselt raskema kuluga kui Thomseni haigus ning võib mõnikord muuta lihased lisaks jäikusele ka nõrgaks ja lõdvaks. Müotoonia-hood tekitavad abitu oleku aga ei ole üldjuhul valulikud. (Reeglil võib siiski olla erandeid.) Meditsiinilises kirjanduses kirjeldatakse kongenitaalset müotooniat valutu lihasjäikusena, aga see ei pruugi olla lõplik tõde. Mõned patsiendid on kaevanud lihaskrampe ja ka -valusid, eriti kui nad tegelevad spordiga.
Seni selgitamata põhjustel näivad stress ja masendus võimendavat haigusnähte — mis sai teadlased omal ajal arvama, et tegemist ongi psühhosomaatilise haigusega (nö närvihaigusega).
Kuna kongenitaalne müotoonia on harvaesinev haigus ja seda võivad põhjustada mitmed eri muutused CLCN1-geenis, siis harva saab haiguse kindlaks määrata geenitestiga. Üldjuhul pannakse Myotonia Congenita diagnoos lihasvaevusi jälgides ning peretausta uurides. EMG (elektriline lihasuuring) kinnitab diagnoosi. Oluline diagnoosimisel on välistada teine, sagedamini esinev haigus — müotooniline lihasdüstroofia. Seda haigust põhjustab enamasti 19. kromosoomis olev geeniviga ning selle jaoks on olemas geenitest. Ravimid
Müotoonia jaoks on olemas erinevaid ravimeid, mida inimesed kasutavad päevast päeva. Siiski ravim, mis sobib ühele inimesele, ei sobi automaatselt ka teisele. Uue ravimi puhul on mõistlik alustada väikeste annustega, tõstes tasapisi sobiva annuseni ja siis jälgida, kas ravimist on kasu.
Mõnel inimesel põhjustab kongenitaalne müotoonia vaid kergeid häireid, neil ei tule ette võtta suuri muutusi eluviisis. Teistel võib välja kujuneda sügav liikumispuue ja nad vajavad pidevat nõustamist raviarstilt. Kongenitaalse müotoonia jaoks on välja töötatud erinevaid raviskeeme ja teaduslik uurimustöö jätkub.
Kõik selle haiguse puhul kasutatavad ravimid mõjuvad ioonkanalitele, kuigi ükski neist ei mõju otseselt sellele kanaline, kus viga on, CLCN1-le. Suurem osa ravimitest toimivad nii, et sulgevad hetkeks naatrium(ioon)kanali.
Üht ioonkanalit on lihtsam sulgeda kui tõhustada teise tööd. Kui lihase naatriumkanalid on avatud aga kloriidkanalid ei tööta piisavalt hästi, jääb lihas liigselt pingesse. Seetõttu ravim, mis sulgeb naatriumkanaleid, mõjub müotooniat pärssivalt.
Ravimite toimepõhimõtte mõistmiseks on oluline teada, et ioonkanalid juhivad mitmete muudegi elundite tööd peale lihaste. Näiteks koordineerivad nad närvirakkude tööd ajus, südame löögirütmi ja jääkainete väljutamist neerudes. Igal koel on omad ioonkanalid, mida juhivad erinevad geenid (CLCN1-geenis on juhised kloriidkanali tööks, mis paikneb vaid skeletilihastes.) Lihaste ioonkanalid töötavad samal põhimõttel kui kõikide teiste kudede kanalid organismis. Seetõttu mitmed ioonkanali aktiivsust pärssivad ravimid, mis on algselt mõeldud teiste haiguste leevendamiseks, mõjuvad ka kongenitaalse müotoonia puhul: näiteks krambiravimid (välja töötatud epilepsiahoogude ärahoidmiseks), uriini eritumist kiirendavad ravimid ja südame rütmihäiretele välja töötatud ravimid.
Mitmete arstide meelest on kongenitaalse müotoonia tõhusaim ravim rütmihäireravim meksiletiin. Meksiletiin sobivates annustes leevendab müotooniat ega mõju südamele.
Levinumaid kõrvaltoimeid on kõdi suu ümber, peapööritus ja iiveldus. Kahjuks kirjeldavad mitmed patsiendid, et meksiletiin toimib vähe aega väga hästi aga siis kas kõrvaltoimed kasvavad või kaotab ravim oma toime üldse. Teadusuuringutes üritatakse paremale selgusele jõuda CLCN1 geeni nendes muutustes, mis põhjustavad kongenitaalset müotooniat.
Uuringute otsene kasu on diagnoosimise lihtsustumine kuna siis saaks abiks võtta geeniteste. Pikemas perspektiivis on kasu selles, et uusi ravimeid välja töötades saaks neid anda testimiseks inimestele, kelle kongenitaalse müotoonia diagnoos on kinnitatud geenitestiga. Kui ravimikatsetustes osaleb inimesi erinevate diagnoosidega, millest osa vaid meenutab kongenitaalset müotooniat, ravimi omadused ei väljendu piisavalt selgesti. |
