Piret Ehrenpreis
Eesti Päevaleht, 25.02.2006
15-aastane neiu tegeleb kaheksandat aastat liikumispuuetega inimeste aitamisega.
“Lapsel on vaja, et ta kasvaks üles ka pisut teistsuguse elu kõrval,” püüdis Ruth Reinupi isa kunagi veenda Ruthi ema koera võtmise olulisuses. “Nõnda ta mõistab, et elatakse ka teisiti kui ainult kahel jalal ringi käies ja kõige vajaliku järele ise haarates.”
Ruthi pere sai koera ja Ruthist kasvas tõepoolest avatud südamega noor neiu, kes on oma 15 eluaastast kaheksa vabatahtlikuna tegelenud liikumispuuetega inimeste abistamisega. “Kõiksuguste ühisürituste ettevalmistamine, väljasõitudel ratastoolide lükkamine, üleriiete selga aitamine, vahel ka nõrgemate kätega inimeste toitmine,” loetleb neiu vaid osakese oma ülesannetest.
“Olen õnnelik, et ma juba väiksena kõige selle sisse sattusin, õppides aru saama elust, mis on teistsugune, kuid kogu aeg meie kõrval,” selgitas nooruke Ruth, mis teda Eesti lihasehaigete seltsi (ELS) juures vabatahtlikuna tegutsemas hoiab.
Ruthi ema Külli Reinup on selle seltsi esinaine, kuid mitte see ei pane Ruthi omaenda vabast ajast puuetega inimestega tegelema. “Minu jaoks on see kõik kuidagi loomulik. See on võimalus kellelegi head teha. Selleks pole tihtipeale sugugi palju vaja,” leidis neiu.
Ruth meenutab senini, kuidas tal oli kangesti uhke tunne, kui sai seitsmeaastasena ühel invaspordiühingu korraldatud väljasõidul rihma otsas ponisid talutada. “Mõned lihasehaiged suudavad ennast sadulas küll püsti hoida, kuid pole piisavalt tugevad, et näiteks hobusele kannuseid anda. Nõnda sain hobust edasi talutades neile suurt rõõmu teha,” selgitas Ruth.
Omal nahal järgi proovitud
Ruth pole ainult abistaja rolli jäänud. Nii mõnigi asi on ka omal nahal järgi proovitud. “Elektriratastoolis saalihoki mängimine nõuab tõsiseid logistilisi oskusi, et üksteisele otsa ei sõidetaks ja mäng ikka edasi läheks,” jagas Ruth oma kogemusi.
“Teen seda tööd vabatahtlikult ja rõõmuga,” kinnitab Ruth. Tasu on kordumatult rikastav — võimalus näha elu tavapärasest pisut erineva nurga alt.