aprill 2005

Tants joonel — tooliga ja toolita
Külli Reinup

Linetantsu sünnipäevaks Eestis peetakse 27-ndat oktoobrit 1997, mil toimus esimene avalik linetantsu õpetus Tallinnas, pubis "Guitar Safari". Sellest päevast alustati regulaarset linetantsu õpetamist, mis nüüdseks on levinud üle Eesti.

Palumegi siinkohal tantsuõpetajal Kaie Segeril selgitada linetantsu tagamaid.
See algselt Ameerikast pärit tantsustiil kogub terves maailmas jätkuvasti populaarsust. Kuna linetants ei nõua partneri olemasolu ega ka eelnevaid tantsuoskusi, on ta võitnud poolehoidu nii noorte kui vanemate seas. Kuna nüüdseks tantsitakse linetantse väga erineva muusika järgi, annab see suurepärase valikuvõimaluse tantsimiseks erineva muusikalise maitsega inimestele.
Linetantse on maailmas tuhandeid, seega  ka valikuvõimalusi. On lihtsamaid ja kiiresti omandatavaid, aga ka väga keerukaid, mille õppimiseks on tarvis eelnevaid tantsulisi oskusi, kehakooli jne. Linetants on suurepärane meelelahutuse ja treeningu ühendus, annab mõnusa füüsilise koormuse, arendab koordinatsiooni, rütmitunnet ning pakub ühtlasi hea võimaluse enese liigutamiseks.

Alates 2004. aasta märtsikuust tantsitakse Pärnus, Nooruse Majas linetantsu ka ratastoolis. Koguni elektriratastoolis. Mida teevad ratastoolikad tantsus, kus eelkõige vajatakse jalgu? 
Kui tava-linetantsus on põhirõhk sammudel ning erinevatel sammukombinatsioonidel, siis ratastooli-linetantsus on esikohal pöörded ning nende võimalikult täpne ja üheaegne sooritamine. Samal ajal peab jälgima, et tantsimise ajal säiliks sirge rivi, mis on ühtlasi ka linetantsu üks põhilisemaid tunnusjooni. Sõnast line (ingl.k joon, rivi) tuleneb ju stiili nimetus. Igal linetantsul on oma nimi, kindel löökide arv (ajaline pikkus), raskusaste jne. Pealtnäha suhteliselt lihtne tants arendab väga hästi koordinatsiooni, ruumilist mõtlemist, mälu. Tore on see, et sama tantsu saavad koos tantsida nii omil jalgel liikuv (ka kergema liikumispuudega), tavalist ratastooli kui ka elektrilist ratastooli kasutav inimene. Linetants, ka ratastooli-linetants, ei nõua partneri olemasolu, mis võib olla tema eeliseks  peotantsu ees (ratastoolis peotantsijatel on vajaminevaid partnereid tihti väga raske leida).
Pärnus alustanud ratastooligrupp Silver Wheels on hetkel 10-liikmeline ning ainuke omataoline Eestis. Trupp on oma esimese tegutsemisaasta jooksul korduvalt publiku ette jõudnud. Tantsitud on  Pärnus, Tallinnas, Pärnu maakonnas. Korduvalt on “Hõberattad” esinenud  Pärnu Kontserdimaja lavalaudadel. Stiili on käidud tutvustamas ka ETV-s.

Treener Kaie, Sina oled üdini üks suur energiapomm. Kust Sa võtad jõudu treenida erinevaid gruppe erinevates linnades, tirida kodust välja (või oma koju) ratastoolikaid, korraldada esinemisi?
Igasugune tantsimine on minu arvates alati väga positiivne tegevus! Selles lihtsalt ei tohi ega saagi olla midagi negatiivset! See annab rohkem jõudu kui kulutab. Kui nägin esimest korda ratastooli-linetantsu, hüppasin ise tooli ja tundsin, et see on midagi tõeliselt uut. Täna olen väga rõõmus, et mul on selline ratastooligrupp — kõige suurema innuga treenivad just nemad. Soovin siinkohal kõigile julgemat pealehakkamist ning kohtumiseni tantsuplatsil!

Küsin järgmisena kahelt Silver Wheels liikmelt, mida nemad ratastooli-linetantsust arvavad. (Margit tegeleb mitmete spordialadega — ratastooli-karate, saalihoki, ujumine. On proovinud kardisõitu ja kanuutamist.) Mis on see, mis teid linetantsu juures köidab?
Margit: Muusika ja liikumine, kokku muusikas liikumine. Ma pole kunagi kujutlenud end tantsimas, sest olen arvanud, et see lihtsalt ei ole minu jaoks. Olen natuke proovinud paaristantsu, aga seal tundsin ennast väga passiivses olekus. Ratastoolis inimene on rohkem nagu järelveetav, kogu liikumise ja ka tantsu teeb ära teine pool. Samuti on raske paarilist leida.
Line-tantsus ei ole vaja paarilist, kogu töö ja ka vastutus lasub inimesel endal. Algul olin üsna skeptiline – kuidas tantsitakse tantse, mis põhineb jalgade erinevatel kombinatsioo­nidel. Selgus, et ratastoolide puhul on see õiges suunas ja rütmis, teistega sünkroonis liikumine. Kiire tants kiirete pööretega võtab päris võhmale. Mulle endale tundub, et seda on vahvam tantsida kui pealt vaadata.
Ma pole kunagi pidanud kuulama muusikat nii, et ise sellega õiges rütmis kaasa liiguks. Just muusika kuulamine ja rütmi tajumine on minu jaoks uudsed kogemused. Järgmine ülesanne on kogu kambaga üheskoos ühtemoodi liikuda ja kui see õnnestub on päris ilus. Tundub, et rütmi tajumine on ka teistel uus teema olnud. Algusaegadel kõlas tantsus ühise plaksulöömise koha peal midagi väikese aplausi sarnast.
Mitmeid kordi on uus tants tundunud keeruline ja liiga kiire, kuid mõningase harjutamise järel teeme liikumist juba nagu muuseas ja see annab hea tunde. Tuleb õppida oma tooli käsitsema, parimaid võtteid kiirete pöörete tegemiseks.

Aet: on võimalik tunda, et saad millegagi hakkama, kui tants on selgeks saadud. Samuti tekib kambavaim, tehakse midagi üheskoos. Seltskonnas olemine ja lahe õpetaja annavad palju juurde, on vaheldus muus elus. Põnev on käia ka esinemas.

Kas teie meelest on ratastooli-linetantsul tulevikku? Kuhu on Silver Wheels jõudnud 10 aasta pärast?
Margit: Tulevikku on kindlasti, sest sellega saavad tegeleda väga erinevate võimetega inimesed, tantsida saab ka elektriratastoolis. Vaja on harjutamist ja kaasa mõtlemist, et leida parimaid lahendusi huvitavate kombinatsioonide sooritamiseks. Arvan, et 10 aasta pärast on ratastooli line-tantsu trupid ka teistes linnades nagu Tartus ja Tallinnas.
Trupile ei julge tulevikku ennustada, kindlasti on inimesi vahetunud, osa lahkunud ja osa juurde tulnud. Selleks ajaks on kindlasti korralik esinemise pagas nii kodu- kui välismaal. Esimene välisreis oli juba aprilli lõpus, kui meil on esinemine Riias. Kaugel need järgmisedki siis enam!

Kohtumised eluteel
Saima Härm

On öeldud, et vanadus on nagu pangakonto: sulle kuulub vaid see, mis sa sinna talletanud oled. Kui talletad noores eas häid elamusi, suudad hiljem mälestustest elurõõmu ja -jõudu ammutada.
Mulle tundub, et see mõte ei käi üksnes vanaduse kohta — igal eluperioodil võib ette tulla aegu, kus oled üksi ja mõtled rohkem möödunu üle kui sellele, mida tulevik toob. Mõtlen lapsepõlvekodule, armastavatele vanematele, kes tegid meie, laste, heaks kõik. Mõtlen igapäevasele tööle, mis oli meeltmööda, töökaaslastele, kellega olid head suhted ja kellega praegugi veel suhtlen. Tööülesannete tõttu puutusin kokku ka psühholoogiga. Kõrvalt nägin kui lihtne oli muuta ühe või teise inimese elukäiku vastavalt sellele, kuidas seda kellelegi kolmandale vaja oli, muuta musta valgeks ja valget mustaks. Otsustasin tema näite varal psühholoogidest ise kaugemale hoida. See mõte juurdus minus tollal, mitukümmend aastat tagasi ja mõjutas mu suhtumist psühholoogidesse pika aja vältel.

Elutee käib aga üle mägede ja läbi orgude. Nii jõudsin minagi oma teel ühte suuremasse orgu ja seetõttu Tallinna Meremeeste Haigla X korrusele. Sealses sclerosis multiplexi haigetele mõeldud keskuses oli palju asju teisti kui olin varem haiglates kohanud. Seal otsustas patsiendi üle terve meeskond. Kui mulle muuhulgas nimetati sõna “psühholoog”, tekitas see minus pigem tõrjuvaid mõtteid. Nii kulus palju aega, enne kui me tuttavaks saime.
Psühholoog Liina, kes oskas inimesele väga tasakaalukalt läheneda, võitis aga mu usalduse. Nii tema sõnades kui kogu olekus oli usaldusväärsust, heatahtlikkust ja abivalmidust.
Mulle meenub luuletus Savikruus, kus on read: “Mu väärtus on üksnes mu vesi. Ta läheb ja unustab kruusi, kuid iial ei unusta vett...” See puhas vesi, mida Liina jagas ja millega mindki puhastas, muutis täielikult minu suhtumist psühholoogidesse. Ma ei ütle enam: “Mulle pole neid vaja”. Olen väga tänulik Liinale nii öeldu kui ka ütlemata jäetud sõnade eest. Tema oma isiksusega taastas psühholoogiameti au minu silmis, muutes nii mu minevikust pärit suhtumist.

Mure ja haigusega üksi olla on igale inimesele raske. Eriti raske on siis kui teistest inimestest eemale hoiduda ja koju nelja seina vahele jääda. Üksi on sellisest “oru põhjas olemisest” peaaegu võimatu välja saada, just siis on vaja inimest, kes ulataks käe ja juhiks sind rajale, mis mäest üles viib. Hea psühholoog on üks sellistest “teejuhtidest”.
Tänapäeval on haigusega üksiolemisest väljatulemiseks mitmeid võimalusi. Mõistva inimese võib leida lisaks õppinud psühholoogile ka saatusekaaslaste seast. Kuulumine meie seltsi on samuti võimalus. Seltsielu lihtsalt toob kodunt välja. Ühistel üritustel saame suhelda inimestega, kelle jaoks oleme just niisugused nagu me oleme, saame ka oma kogemusi jagada ja uut infot kuulda.
Lõpetangi siinkohal dr. Jüri Raudsepalt kuuldud mõttega: “Midagi ei ole siin ilmas juhuslikku” ning püüan üles leida selle hea, mis mulle varuks antud.

Nipinurk (Nõuandeid omadest kogemustest)

Kuna meie kodulehel olevas foorumis veel eriti palju oma kogemusi ja neist võrsunud nõuandeid teiste jaoks pole, siis olgu siinkohal tõlgitud taaskord tekst põhjanaabrite ajakirjast “Myastenia-viesti”.

Krampikiskuvad jalad vaevavad ilmselt paljusid, ilmselt mitte ainult seoses ravimite võtmisega. Teema tekitas elava arutelu ja kokku on võetud järgmised nõuanded jalakrampide puhuks:

1. Joo piisavalt vett. Vichy-veest võib samuti abi olla kuna see sisaldab soolasid.
2. Pea jalad soojas! (See nõuanne kordub tihti, nii et kogemusi ilmselt on) Vahendeid jalgade soojana pidamiseks: * villased sokid või säärised, ka öösel * vildid on õues käimiseks ületamatud pea aastaringi. Hea, õhkuläbilaskev materjal ja kauba peale saad muige naabritelt!  * Apteegis ja loodustoodete kauplustes müüdav Relaxant-kreem jalgadele.
3. Öiste krampide vastu aitavad päris tõhusalt just enne voodisseminekut tehtavad korralikud, mitte väga põgusad venitusharjutused. Füsioterapeudilt võiks küsida juhtnööre, milliseid harjutusi teha saad.
4. Enne suuremat füüsilist pingutust ära unusta lihaseid venitada ja teha soojendust. Ja pingutuse järel taas rahulikult venitada.
5. Masseerimine aitab. Ka ise saab krampikiskuvat lihast tasakesi masseerida.

Nende nippidega peaks mõnestki krambist jagu saama. Tuleb siiski meeles pidada, et kramp võib olla ka ravimi üleannustamise tagajärg, nii et pane samal ajal tähele, kas sul pole muid üleannustamisele viitavaid nähte.

Loodusravi ehk mõned nipid enda turgutamiseks
Urve Viksi

Minul on paljuski abiks ajakiri Kodutohter. Proovimiste käigus on sõelale jäänud mõned eneseravi-meetodid, mida julgen teistelegi soovitada.

• hommikul enne sööki joon klaasi saialille-raviteed. Saialill on tugeva põletikuvastase toimega. Saialill koos pohla(keedise)ga on reuma ja polüartriidi raviks. Pohlamahl on ka väga hea neeruhaiguste ravim.
  1 tl saialilleõisi 1kl keeva vee kohta (mitte keeta). Lasta 10 min tõmmata ja juua enne sööki. Näiteks koos meega.
• kurgu- ja neeruhädade puhul aitab 0,9-1,0% meresoola-lahus, mida piserdan aerosooli (mõne nohurohu) pudelist.
• osteoporoosi ravisin munakoorepulbriga. (Mõjuvad hästi ka rahhiidi, südame- ja veresoonkonna haiguste, paradontoosi, mao- ja soolehaiguste ning dermatoloogiliste haiguste korral.) Munakoored pesin ja töötlesin sidrunhappega. Kuivatasin ja jahvatasin. Sisse võtta pudru või kohupiimaga ja koos D-vitamiiniga.
• tervitan päikest joogatreener Holger Hoidjärve õpetuse järgi
• märtsis-aprillis paastun mõistlikult, väldin liha ja lihatooteid, tarbin minimaalselt soola ja rasvaineid.
• turgutan vaimu loodusega, elava tulega, huvitavate kohtumiste ja raamatutega.

“Mees  La Manchast”
Juhan Nurme

Käisin viimati linnahallis kümmekond aastat tagasi. Nüüd  sattusin juhuse tahtel sinna taas. Nimelt saatis Tallinna Liikumispuudega Inimete Liit laiali teate, et lavastaja ja produtsent Ivo Eenmaa pakub sooduspileteid: ratastooliinimene ja saatja maksavad kokku ühe pileti hinna. Niisugustel tingimustel  tulid daamid end ise pakkuma. Ning minul ei tulnudki meelede  arvutada, mitme päeva toiduraha  teatripääsme lunastamiseks kulub. Hind oli taskukohane.

Linnahalli saal, avar amfiteater, on vaatasmisväärsus. Poolringis paiknevad istmeread just nagu embavad vaatajat, hämar ruum mõjub salapäraselt ja pidulikult, valmistab vaatajat ette teatritükki nautima,  sünnitab ootushärevust. Etenduse ajal  sain mahti ka ringi  kiigata. Nägin ridade vahele paigutatud televiisoriekraani ja sellel  kätega vehklevat dirigenti ning ligi poolt  halli täitvaid kahvatuid ilma kehadeta päid, mille palgeid valgustas  lava tuledekuma.
Kuigi mehed ei nuta, pühkisin  tükist kaasa haaratuna mitu korda liigutuspisaraid. Midagi polnud  parata.  Lugu oli Kurva Kuju Rüütlist, õilsast, ausast ja vaprast mehest, kes võitles ülekohtu vastu,  teenis andunult oma sulnist daami ning kuigi sai  klobida, ei  taganenud  rüütlipõhimõtetest ja soovist jätkuvalt maailma parandada.
Etenduses oli kõike, mida süda soovib — tantsutrupp, kes esitas hispaania kingaklõbinatantse, laulu ja tuumakaid mõtlemisainet pakkuvaid ütlemisi — muusikali libreto põhines ikkagi Cervantese kuulsal romaanil.  Arvan, et  koju naasin hingeliselt rikkamana, kui kodunt lahkusin. 

T. O. R. E. 
Siim Liiv

Tere, olen ELS liige ja õpin Saku Gümnaasiumis. Kuulun ka organisatsiooni TORE (Tugiõpilaste Oma Ring Eestis) ja soovin seda organisatsiooni teilegi tutvustada.
Nimelt, tugiõpilane on noor teiste hulgas, kellel on kõige parem märgata noorte omavahelisi tülisi, sest täiskasvanu eest probleeme tavaliselt varjatakse. Tugiõpilased aitavad kiusatuid, kuid ka kiusajaid. Tavaliselt  on kiusajad olnud varem kiusatud ja proovivad ennast väiksemate norimisega  kaitsta. TORE õpetabki seda, kuidas oma emotsioone vaos hoida ja kuidas paremini suhelda. TOREkad on korraldanud mitmesuguseid üritusi, mis on eelkõige toimunud koolis ja läbi mängu. Teeme erinevaid grupitöid, et arendada koostöövalmidust ning teiste ideede kuulamist.
Väga raske on seda sõnadesse panna, et millega TORE tegeleb, kuid loodan, et mul avaneb võimalus meie organisatsiooni teile tutvustada seltsi aastakoosolekul.