Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Arhiiv



november 2004

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Seltsi suvelaagrist Silkinis
Pärnakate Sirje ja Urve  pilgu läbi:

Seekordne laager toimus “meie mail” Tahkurannas, kauni looduse rüpes, 12 — 15. augustil. Loodusega haakus kenasti Silkini puhketalu oma puuskulptuuride, lillepeenarde, veesilma ja merekohinaga.

Ühel põõsastest ümbritsetud päikeselisel platsil leidiski aset kokkutulnute esimene kogunemine. Selleaastase laagri põhiteemaks oli suhtlemine ja kohe alustasid koolitajad Riina ja Meelis raske ülesandega — enda tutvustamine. See polnud lihtsalt terekäe andmine või nime ütlemine. Tuli ära teha praktiline töö — valmistada väljapakutud eriilmelistest materjalidest+ümberringi leiduvatest looduslikest vahenditest ennast iseloomustav asi või olend ja selle abil seletada teistele oma loomust. Lahendused tõid avastamisrõõmu kõigile — nii näiteks samastasid Juhan end murtud, aga visa nõgesega, Sirje suure roosa lehviva südamega, Jüri mäkkekihutava ekstreemse ratastooliga jne. Samal ajal tuli hoolega jälgida igat laagris olijat end tutvustamas, sest järgmisteks päevadeks oli varutud ülesandeid, nagu mõistatada inimest nägemata, kellest on jutt.
Esmapilgul toimus kõik mänguliselt, süvenedes said aga aru, et tegemist oli tõsise suhtlemisanalüüsiga — tasapisi hakkasid teisi paremini mõistma ja ka endasse vaatama teise pilguga. Kõik päevad olid tihedalt sisustatud, küll sai “pikal mägimatkal” abistatud “pimedat“, küll ehitatud rühmatööna sillapooli, kokkupandud kuubikuid, kuusnurki, tehtud ühiselt puhketalu asendiplaani. Kui nüüd lisada suhtlemisteemat täiendavad üritused, millede hulgast igaüks endale meelepärase võis valida — külastada Pärnu kontserdimajas „Klaaspärli“ tsüklist kontserti, käia Endla teatri Küünis vaatamas etendust „Kuus tegelast otsivad autorit“ või lõõgastuda hotelli Strand ööklubis, kus tantsu vihtusid nii toolis kui toolita olijad — siis võib lugeda suhtlemisteema väga hästi läbitöötatuks. Mitmeid praktilisi näpunäiteid andsid ka loengud isiklikust abistajast (mille tarvis oli Tartust kohale sõitnud Margit Rosenthal), sotsiaalhooldusest ja puudega inimese õigustest (mille oli läbi töötanud Margit Kasemets). Nagu juba traditsiooniks saama hakkab, kuulus laagri kavva ka kunstiline tegevus. Seekord saime kätt proovida klaasimaalis. Abiks Külli julgustamine ja tublid vabatahtlikud Maria ja Ruth. Maalitavaks materjaliks olid tühjad beebitoidu purgid, millest valmisid omanäolised küünlaalused, soolatoosid, vaasid jne.
Need noored, keda ootas ees Soome-sõit, õppisid soome keelt, sekka emakeele grammatikatki ja naerutasid oma leidlikkusega niisama kaasalööjaid.

Kui kätte jõudis laupäeva õhtu, siis küpsetasime grillvorste ja sai sauna. Need, kel jalad kandsid ja julgust piisavalt, said saunast otse välibasseini karata. Head leili ei peljanud ka need, kellel sauna saamine ainult abistajatest sõltus. Mõnelegi oli see üle hulga aja esimene või pikaks ajaks viimane kord.
Kogu laagri kordamineku juures ei saa mainimata jätta toitlustamist, see sulas ühte nii ürituste kui ka puhkamise stiiliga laagris. Sai oma käega kõike võtta ja maitsta koduseid ja häid roogi nii palju kui jaksu oli. Kõige tipuks sai iga laagriline lahkumispäeval jäätist, mis tõelise suvemeeleolu lõi.
Kokkuvõttes: koosolijates kasvas tahtejõud, suurenes üksteise mõistmine, tahe üksteist toetada ja avardus silmaring üldises suhtlemises. Loodame, et laagripäevadest saadud tarkused ja elurõõm aitavad meil teha õigeid valikuid argielus ning paremini üle saada raskustest.
Suur tänu laagri korraldajatele!                      

Tallinlase Juhani pilgu läbi:
Peale piki ja vaevarikkaid otsinguid leidsid Külli ja Margit, et paremat suvelaagri kohta kui Silkini puhkeküla Pärnust kümmekond kilomeetrit Riia suunas pole võimalik leida. Nad arvasid koguni, et lihasehaigete jaoks on too kõige sobivam laagripaik Eestimaal — mereni kiviga visata, lainete laksumine kostab tuppa, maja kõrval kõrgub vaigulõhnaline männimets, mille osoonirikas õhk koos Pärnu lahe soolase hingusega teeb laagriliste kopsulõõrid puhtaks, mis lihasehaigetele, kes mitte iga päev õue ei pääse, on ütlemata tervislik. Pärnu suurettevõtte endisel puhkebaasil, hilisemal pioneerilaagril on üks korrus, madalale välistrepile teeb Rein Lehtmets puust kaldtee, nõnda et ratastooliinimesed ja käimisraamiga daamid võivad olla mureta — liikuda nad saavad, pealegi on abilisi jalaga segada...
Kui kohale jõudsin, nägin, et räägitu oli sula tõsi — puhkemaja asus mere rannas, ainult merevaade puudus, sest seda varjas kõrge sanglepamüür ja voogav pilliroorägastik. Välistrepil ja sisetrepil olid kaldteed, kuid järsu kalde tõttu sai neist mehaanilise ratastooliga üles ja alla vaid lahketele abilistele lootes. Abilised olid noored ja vehklesid majas sees ja väljas noorusliku lustiga, millest kellegi tabamine oli (vähemalt alguses) omaette kunstükk. Olin valmis õhtuks Tallinna tagasi sõitma, sest sinna, kus kuningas jala käib, ratastooliga sisse ei mahtunud. Kui olin aga testinud kalli raha eest renditud eurokäimlat maja taga, mida Külli oli juba varem kui töövõitu reklaaminud, otsustasin siiski tollest ellujäämiskursusest osa võtta.

Eks laagrisse tuleb igaüks oma ootuste ja lootustega. Mõni soovib vanade tuttavatega kohtuda, teine tunneb heameelt, et saab kodunt eemale uude keskkonda. Ja ehk ei lähe lektorite sõnavõtudki ühest kõrvast sisse ja teisest jäägitult välja. Ka lahkutakse laagrist erinevate muljetega. Mõni sportlik ja vapper ei tulnudki majja ööbima, vaid telkis ja magas õues, kuigi augustikuu ööd olid jahedad, vihmased ja pilkased. Sporlikke ja vapraid jagus nii tubade põrandale, autosse kui sauna eesruumi, sest seltsi suvelaager võtab aasta-aastalt populaarsust ja puhkeküla 32 magamiskohta jäi lihtsalt väheks.
Noortele (ja nende vanematele) jääb vist kauaks meelde, kuidas nad mere äärde päikeseloojangut vaatama minnes terve rühmaga üle pea kõrguval pillirooväljal, kus muide pidid olema end mõnusalt sisse seadnud metssead, ära eksisid.
Nalja sai ka. Üks tark juhendaja andis meile puupulgad, millest pidime kokku panema püramiidi. Pusisime mis me pusisime, aga hakkama ei saanud. Miinuspunktid käes, kutsusime õpetaja appi. Tema proovis nii ja naa, aga püramiid jäigi meil nägemata. Vaene mees oli õige nipi ära unustanud.

Kui valida anti kas ööklubikülastus, teatrietendus või kontsert Pärnu kontserdimajas, valisin kontserdi, et tabada kaks kärbest korraga — näha seestpoolt uut kontserdimaja, mis väljast meenutab kilukarpi, ja kuulata Norra muusikat. Hoopis muusika meenutas kohati kilukarbikolinat või muid olmehelisid ja on tänaseks suuremaltjaolt ununenud, kontserdimaja fuajee ja kontserdisaali võin aga selgelt silme ette manada nii nagu ka jalutuskäigu Pärnu rannas või pildistamise Raimond Valgre mälestusmärgi juures.
Suvi on läbi, varsti jätab 2004. aasta sügis meiega jäädavalt jumalaga. Teiega Külli, Margit, Riina, Sirje, Rein, Jüri, Juhan, Liia, Urve, Pille, Karl, Helmi, Saima ja teised toredad kaaslased loodan aga kohtuda veel ja veel.

Usun endasse
Aive Raudkivi

Algus oli pidulik ja ennastületav. Seltsi 10. juubelil hotellis Radisson SAS vuras Jüri Lehtmets (17) oma elektrilisel ratastoolil ühe külalistest, Turu Iseseisva Elu Keskuse juhataja Olli Nordbergi juurde küsimustega, mis tal ammu südamel oli olnud. “Kuidas veedavad aega sügava puudega noored muudes maades? Millised spordialad on noorte seas populaarsed?”.
Olli Nordberg rääkiski Jürile ja teistele huvilistele lühidalt Soome võimalustest. Eriti ahvatlevana jäi külalise jutust kõrva sõna “sähköpyörätuoli-salibandy” (elektriratastooli saalihoki) — ainus meeskondlik el. ratastooli kasutavate inimeste spordiala, mis populaarne just lihashaigete seas, kelle käed on enamike (ratastooli) spordialade jaoks liiga nõrgad.
Soomes viljeldakse ERT-saalihokit ja osaletakse erinevatel suurvõistlustel juba kümmekond aastat. 2003. aastal treenis üle Soome kaheksa meeskonda. Tänaseks on olemas ka Soome maakoondis, kuhu pääsemine on noorte mängijate suur unistus. Lõpetuseks kutsus kõneleja eestlasi Soome asja oma silmaga üle vaatama.

Suveks sai tookordsest ideesähvatusest projekt “Usun endasse”, mis omakorda kujunes poiste sügiseseks suursündmuseks. Tänada tuleb Euroopa noorsoovahetusprojektide rahastajaid, kes algusest peale sooja huviga ideesse suhtusid.
Et kodused poisid rännumeeste eluga suuremad tuttavad ei olnud, oli ärevuseks põhjust küllaga. Õpiti keelt, hariti ennast Soome aja- ja kultuuriloos, otsiti usaldusväärseid saatjaid-abilisi, tõlgiti saalihoki mängureegleid jne, jne. Kogu rõõmsa erutuse saatjaks oli siiski küsimus — kuidas me hakkama saame? Seiklusrohkete ja seetõttu väsitavate päevadega, ööbimisega paikades, kus pole harjumuspäraseid abivahendeid, ilma professionaalsete abiliste — vanemateta, ja ennekõike, mida palliplatsil peale hakata?

Grupijuht Aadu Särev pärast naasmist: “Ega see saalihoki muud olegi kui hokikepiga palli taga ajamine ja väravasse rihtimine. Poleks nagu midagi, aga mängides paisub hasart ja kehaline koormus on päris korralik. Väravad on madalamad kui tavalises saalihokis ning osad mängijad ei mängi hokikepiga, vaid ratastooli külge kinnitatud T-kujulise labaga (T-stick). Mäng käib ühest väljaku otsast teise. Mängijate vahetused lennust. Kõik saime väljakule.
Saalihoki kõrval tutvusime Soome lihasehaigete elu-oluga. Käisime Miro Reijose kodus ja Pyry Niemelä ühikas vaatamas, kuidas on korter el. ratastooli kasutajale  kohandatud. Oli nii lihtsaid ja odavaid lahendusi kui ka kalleid: laes siinid ja nendel toast tuppa jooksev elektriline tõstuk, puldist avanevad uksed jne. Tutvustati, kuidas on korraldatud, et sügava puudega inimene saaks asjatundlikku abi talle sobival ajal ja kuidas toimib isikliku abistaja süsteem.
OÜ Respectas tutvusime põhjalikult abivahenditega. Eriti huvitasid meid muidugi elektriratastoolid. Neid on Soomes kasutusel palju. Isegi tänaval kohtasime el. ratastoolis või rolleriga liikuvaid inimesi igal sammul. Eestis paraku on el. ratastool veel vähestel ja toolidki tavaliselt aguaegsed. Respecta mehaanik oskas kõikidele meie el. ratastoole puudutavatele küsimustele vastata ja asjalikku nõu anda. Meie elektrisõdalased (“electric warriors” on vastloodud ERT saalihoki klubi tunnuslause) said kaasa vahetuse lisarehve, tagavarapuldid, mis ümber tehtud äkilisemaks s.o. sobilikumaks saalihoki mängimiseks. Nii saab juba konkureerida.
Lisaks mahtusid nende kaheksa päeva sisse veel vestlusringid ja muusikaõhtu, Turu linna ekskursioon, vabaõhumuuseumi külastus Seurasaares, teadusenäitus Heureka Tikkurilas, kuhu me sõitsime loomulikult rongiga. Soomes ei olnud üldiselt mingit probleemi el. ratastooliga liigelda: buss, tramm, rong, laev – lase aga käia. Tallinnas laevast maha tulles aga lõppes terminalis tee korraga trepiga. Oli küll kohmakas trepitõstuk aga vinges sügistuules rahvas aina kuhjus ja kuhjus meie seljataha...
Nüüd me siis teame, mille pärast välismaalased nii pretensioonikad on!
Helsingist lahkudes torises Karl, et nüüd ma pean sinna igavasse Eestisse tagasi minema. Kui teie tema asemel oleksite, võib-olla mõtleksite samamoodi.”

Oma silmaga nägemine, kui sisutihedat elu elavad saatusekaaslased üle lahe, andis meie poistele suure portsu särtsu ja eneseusku. Tähtsaim osa selles teadagi saalihokil.
Reisil kogetut ja selle mõju poiste eludele oskavad sõnadesse panna vaid asjaosalised ise.
Jüri: “Ma olen olnud juba 4 aastat ratastoolis, olen alati vaatanud suure huviga, kuidas mu koolikaaslased mängisid jalkat ja isegi hokit aga mulle ei tulnud pähegi, et minagi võin hokit mängida. Nüüd saan mängida meeskonnasporti ja kui saab veel mõned korrad teistega kokku mängida, siis tekib ka taktikaline mõtlemine. Enne mängu proovimist arvasin, et mingid raskused  ikka tekivad, aga ei tekkinudki ja lõpuks haaras ka mind hasart, mida ma polnud kunagi tundnud.”
Karl: “Alguses arvasin, et ei suuda nagunii eriti mängida, aga ennäe imet — asi hakkas huvitama ja saab ka hakkama. Lõpuks ometi üks spordiala, millega saab tegeleda. Ei pea enam ainult kodus arvuti ekraani jõllitama. Alati ei pea olema lihastest pungil sportlane, et mängida, sellega saavad hakkama ka ratastoolis inimesed.”
Karli ema Merike: “Nii säravaid silmi kui Karlal Soomes tehtud fotode peal, nägin mina tal viimati palju aastaid tagasi. Otsekui teine inimene oleks koju jõudnud. Täna hommikul võttis hokikepi kaasa ja lubas platsile harjutama minna. Ei suuda kohe uskudagi, et peale arvuti veel midagi teda köidab.”
Poisid on korraga indu ja hakkamist täis. Otsivad treeningupaika ja -kaaslasi, sponsoreid, treenerit, võimalusi hokikeppide, väravate, piirete ja muu varustuse muretsemiseks. Invaspordil on tegelikult rasked ajad. Oleks kurb, kui see poiste entusiasmi lämmataks.
Rahvusvahelise ERT-saalihoki Komitee eesmärgiks on pääseda 2012. aasta paraolümpiamängudele. Peame pöialt, et meie poistel jätkuks usku endasse ja tahtmist raskustele vaatmata harjutamas käia.

In memoriam Aive Raudkivi
17.04. 1967 – 14.11. 2004
Külli Reinup

kogu ilma vale ja teadus täis tühja teatust
enam ei loe lahti neid kirju,
mis silmast silma ilmast ilma ajast aega helisevad
ja kõlavad alguse lõputa...

ELS pidi taaskord vastu võtma valusa kaotuse. Seltsi asutaja Aive Raudkivi jättis oma võitluse, mis mõnegi kõrvalseisja meelest viimastel aastatel oli lausa üleloomulik, ja lahkus ühel pühapäeva õhtupoolikul üksi, personali tähelepanu tõmbamata siinsest elust. Oma haiglaelust.
Nimelt nii. Mingi etapiga lõpule jõudnuna. Uue raamatu käsikiri ootamas. Tehes mineku mahajääjate jaoks võimalikult talutavaks. Jättes endast maha viimaste koosoldud päevade helge helenduse.
Möödunule tagasi mõeldes näib, et järsemate astmetega elutreppi kui Aive oma, annab otsida. Ühes oma kirjas ütleb Aive “Vahel tundub, et mul on alati olnud valida vaid halva ja veel halvema vahel”... Tervisest pakatavast lapsepõlvest ülikooli-ikka, kus füüsilise ülepingutuse järel tuli ränk tõdemus, et kogu harjumuspärane elu libiseb käte vahelt. Kohanemine tundmatu väega, mis röövis jõu ja teotahte. Siis ülikooli lõpetamine, müasteeniadiagnoos, mis tõi väheke selgust ja tekitas soovi saatusekaaslasi aidata. Aive leidiski kaaslasi ja asutas lihasehaigete seltsi.
Seejärel tulid aastad, kus taani professori konsultatsioonid tagasid maailmatasemel ravi ja võimaldasid elada pea sama täisväärtuslikku elu kui see on tervetel inimestel. Kuni sügiseni kuus aastat tagasi, mil Aivet nakatas entsefaliiti kandev puuk. Aastate jooksul tarvitatud tabletid olid maha surunud organismi loomuliku vastupanuvõime ja puugimürk laastas põhjalikult, jättes Aive liikumatuks ja hingamisapraadi alla.

Seitsmendat aastat elas Aive Mustamäe haiglas, sest meie unistuse täitumiseks Aive kodus elamisest polnud Eesti sotsiaalsüsteem valmis, Aive unistuse täitumiseks Kõiksusega ühinemisest, polnud Kõiksus valmis. Või ta ise.
Aasta tagasi pühitsesime tema haiglaperioodi suurimat võitu — raamatu “Pilvedesse poodud lind”, ilmumist, kirjade kogumiku, millesse kätketud sõnum inimesi vapustas. Selleks, et olla õnnelik, pole vaja midagi erilist, väljaspoolt tulevat. Otsige! Kasutage minu kogemust, näib Aive tahtvat öelda. Mõelge, tunnetage, kuulake enda sisse, elage. Ja ärge viilige!
Täna on meil ainult Aive sõnad.
“Mida teeksin teisiti, kui imekombel jälle terve oleksin? Armastaksin rohkem. Tahaksin osata vastutasu ootamata tunda rõõmu lihtsalt sellest, et saan midagi head teha”.
On asju, mida me peame endale mitu korda kordama, enne kui need päriselt meieni jõuavad. Nagu Aive raamatu lõpusõnad õnnelik olemise kohustusest ja see võrratu "...ärge siis viilige!"

Tohtripost — prismaprillid
Soome keelest tõlkinud Külli Reinup

Soomlanna Sirkku jutustab oma nägemisprobleemidest müasteeniaga seoses.
Nagu paljudel teistel saatusekaaslastel, oli minugi esimene vaevus, mis viis müasteeniauuringuteni, silmalaugude allavajumine. “Kardinad” olid ees kogu päeva. Tümektoomia parandas olukorda mõnevõrra aga mitte täielikult.
Silmadega mitmeid probleeme
9 aasta eest muutusid mu silmavaevused järsult halvemaks, nii et edasi töölkäimine oli suure küsimärgi all. Arvuti oli sel ajal tulnud mu igapäevaseks töövahendiks ja mu silmad ei võtnud tulnukat sugugi heameelega vastu. Silmad jooksid pidevalt vett. Kohati põhjustasid ekraani värelemine ja erinevad valgusvood isegi valu silmades.
Samuti tekkis kõõrdsilmsus — üks silm vaatas kuud, teine tähti. Sõnad hüppasid ühest reast teise üle, mistõttu oli ka lauseid raske kokku saada. Võimatu oli pilku täpselt kusagile kinnitada. Aeg-ajalt nägin kujutisi topelt ja üle kõige oli pidevalt hägune vari.
Hommikupoole päeva oli asi veel kuidagi kontrolli all, aga õhtuks oli olukord väljakannatamatu. Laud vajusid ka alla. Kuna töötasin sekretärina, oli see tõeline piin. Tuttav olukord vist enamikele müasteenikutele.
Kirkal päeval õues valgus vett silmist ojadena ja ere päike otsekui pistis silma. “Õige nutune tüüp”, mõtlesid arvatavasti mitmedki vastutulijad. Õhtul kui olin väsinud, ei tulnud kõne alla ei lugemine, televiisori vaatamine ega mistahes täpsust nõudev töö.
Saatekiri neuro-oftalmoloogile
Neuroloogilt sain saatekirja neuro-oftalmoloogile, neuroloogiale spetsialiseerunud silmaarstile. Uuringute järel tõdes arst, et mul on tüüpilised müasteeniku silmavaevused. Mestinoon silmavaevustele õieti ei aita, pigem kortisoon. Silmade vaevusi ei saa kaotada, kuid neid võib tublisti leevendada spetsiaalsete prillidega, mille klaasides on eriastmega prismad. Prisma aitab täpsustada võrkkekstale langevat kujutist ja koondab laialivalguva pilgu. Prisma toimimise mehanismi ma ei tunne, aga tähtsam mulle on, et kergendab vaatamist.
Esimesest käigust neuro-oftalmoloogi juurde sain kaasa retseptid kolmede erinevate prillide jaoks: üldised prillid, täpsusprillid, mida ka lugemisel tarvitan ja isetumeneva klaasiga prillid, mida kasutan ka ruumides sees näiteks televiisorit vaadates. Olen tähele pannud et tumedad klaasid on head ka pimedal ajal autos kui vastutulevate autode laternad pimestavad silmi ja põhjustavad silmades valu. Kõikides nendes prillides olid ka eri tugevusastmega prismad.
Neuro-oftalmoloogilt saadud saatekirja ja keskhaigla vanemsilmaarsti nõusolekuga sain prillid tasuta kuna need on invaabivahend. Selliste näitajatega prille sain tellida mistahes optikaärist. (Tõsi, kui oleksin tahtnud tol ajal 500 marka kallimaid raame, siis see vahe oleks tulnud endal kinni maksta). Läätsedes peavad olema prismad, et neid Soome seaduste järele abivahendiks loetaks.
Olen hiljemgi mõned korrad käinud sama neuro-oftalmoloogi juures. Iga kord on mul olnud veidi erinev probleem. Tõepoolest, mu silmad peegeldavad mu üldist olukorda, müasteenia halvenemist või kõrgseisu, vahel tundub, et näen paremini või halvemini koguni sellest johtuvalt, mis meeleolus olen.
Prismaprillid ja argipäev
Tänaseks päevaks on mul mitmeid erinevaid prismaprille. Tundub, et vajan erinevatel päevadel või eri aastaaegadel erinevaid prille. Mõnikord aitavad hästi tugevad prismad. On ka selliseid päevi, kus saan hakkama endiste prillidega, milles prismasid polegi. Mõnikord ei aita miski. Siis on kõige õigem panna silmad kinni ja olla üldse midagi tegemata.
Mu silmalaugudele tehti silmakliinikus korrigeeriv operatsioon, mis tunduvalt parandas nende olukorda. Õnneks ei loeta sedalaadi lõikust iluopertasiooniks kuna see on haigusest põhjustatud ja seega ei toonud lõikuselkäik rohkem kulutusi kaasa kui tavaline haiglasviibimine.
Pean ütlema, et mitmete erinevate prillidega ja opereeritud silmalaugudega on mu nägemisvõime väga hea.

Händikäpa 10 aastat
Pärnu seltsi nimel, Urve Viksi

Pärnakad käisid 25. septembril esindamas ELS-i Tartus noorteklubi Händikäpa juubelikonverentsil. Meile tutvustati nende tegevust pildis ja sõnas. Händikäplaste põhieesmärgiks on olla ISESEISEV. Nad tahavad toetada iga inimese õigust olla iseseisev ja jälgida puudega inimeste õigusi puudutavate õigusaktide täitmist. Meile kanti ette, kuidas nad korraldavad koolitusi, infovahetust, reise ja üritusi, isegi seiklevad sõjaväes, päästeteenistuses ja kanuumatkadel. Meile selgitati puudega inimestele suunatud sotsiaalteenuseid nagu isikliku abistaja teenus liikumis- ja nägemispuudega inimestele Tartu linnas. Neil on palju häid sõpru ja partnereid ning nad teevad oma unistused teoks. Oi kui palju optimismi on neil! Händikäpp tegutseb asendamatu (see hinnang kõlas kõikides sõnavõttudes) juhatuse esinaise Margit Rosentali käe all. Nad kõik on rõõmsameelsed ja väga sõbralikud. Meie seltskond oli neile võõras ja meiegi nägime neid esimest korda, pealegi meie kümneliikmelisest seltskonnast pooled olid eakad (pehmelt öeldes), aga kena juhatuse liige Ülle Valvar tuli meie juurde ja me tutvustasime end neile, saime sõpradeks ja meid paluti edaspidigi tulla nende üritustele.
Peale konverentsi toimus bankett, kus esines puhkpilliorkester “Tartu“ ja meid kostitas imemaitsvate toitudega AS Frens Tartu esindus.
Kogu ürituse rõõmsameelsusest nakatatud, kulges meie tagasitee kiiresti lustilikus vadinas ja Sirje tutvustas meile uut alternatiivraviaparaati “Denas“ — adaptiivset stimulaatorit ja abivalmi Reinu juhtimisel oli buss märkamatult tagasi Pärnus ning meie turvaliselt kodus.

 
Web2