Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Arhiiv



märts 2004

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Meditsiin meist
Maureen Kennedy Salaman’i raamatust "All Your Health Questions Answered Naturally" tõlkinud Marin Kuzmin

Lihasdüstroofia on üks neist haigustest, mida seostatakse valdavalt lastega ehkki seda esineb ka täiskasvanutel.
Ameerika koomik Jerry Lewis valmistab igal aastal pikki heategevuslikke teleprogramme, et hankida raha lihasdüstroofia liidu toetuseks. Ta näitab vaatajale lapsi, kes saavad liikuda vaid ebamugavate metalltugedega või istuvad ratastoolis. Lewis kasutab lootusetute juhtumite ja drastiliste piltide esitamist selleks, et panna inimesi annetama miljoneid dollareid lihasdüstroofia ravimiuuringuteks. Vaatamata sellele kuulevad haigete perekonnad siiani vaid üht — et ravi ikka veel ei ole.

Lihasdüstroofia puhul inimese lihased kõhetuvad ja taandarenevad, asendudes järk-järgult rasvkoega. (Selles mõttes sarnaneb haigus polüskleroosiga — sclerosis multiplex. Ainult, et polüskleroosi korral tekib autoimmuunne põletik, mille tõttu kahjustub närvirakkude ümber olev müeliinikiht. Vahel võib tekkida ka närvirakkude jätkete katkemine, mis lõpptulemusena põhjustab samuti närviderakkude taandarengut.)
Mispärast niisugune protsess tekib? Lahendus näib olevat teatud toitainetes ja “uksi on avanud” selles suunas loomkatsed. Uurijad on jõudnud järeldusele, et lihaste degenereerumist võib põhjustada ühe B-grupi vitamiini, nimelt koliini (rasvade ainevahetuses osalev orgaaniline aine) puudus. Doktorid Hove ja Kopeland Alabama Polütehnilisest Instituudist kirjeldasid ajakirjas “Toitumise ¸urnaal” ühte loomadega sooritatud katset, mis näitas, et mitteküllaldane E-vitamiini sisaldus toiduvalikus kutsus esile lihasdüstroofia katsealustel küülikutel. Edasise uurimise käigus leidsid nad, et lihaste atroofia esines peamiselt B-grupi vitamiini — koliini — vaegusest toidus.
Et teada saada, kas see on nii, panid nad ühe küülikute grupi laboratooriumis dieedile, kus E-vitamiin oli olemas, aga puudus koliin ja võrdlesid tulemusi teise küülikute grupiga, kes said küllaldaselt koliini sisaldavat toitu. Leiti, et lihasdüstroofia sümptomid olid igas mõttes identsed mõlemal grupil, mis viis järeldusele, et mitte vitamiin E, vaid vitamiinis B leiduv koliin põhjustab lihaste kõhetumist.

Ka on uurijad avastanud, et vähemalt osaliselt võib lihasdüstroofiat põhjustada see, kui kiireneb vabade radikaalide kahjustus. Kui vaadata vananemise protsessi, siis sealgi võib märgata mõningast lihasdüstroofiat, mis tuleneb osaliselt väheaktiisest eluviisist, osaliselt aga vabade radikaalide pikaajalisest toimest. Vabad radikaalid on molekulid, mis võivad kahjustada lihaskudet. (Ületreenimine, mürgistus, päikese toime ja vananemine põhjustavad vabade radikaalide kuhjumise lihaskudesse.) Kõik see, mis suudab peatada vabade radikaalide kahjustavat toimet lihasele, aitab võidelda ka lihasdüstroofia vastu.
Nii vitamiin E kui ka C on antioksüdandid, mis kaitsevad lihaseid vabade radikaalide kahjustuse vastu. Uurimused on näidanud et 400 IU-d (individuaalne ühik) vitamiini E ja 500 mg C-d kaitsevad lihast vabade radikaalide kahjustuse vastu.
Uuringute käigus on esitatud veel teisi vitamiine-antioksüdante, mis aitavad kaitsta lihaste degenereerumist. On leitud, et koensüüm q-10 (kahest komponendist koosneva ensüümi mittevalguline osa, toimerühm) aitab ravida lihasdüstroofiat.
Rootsi uurijad Linköpingi Ülikooli kliinikust leidsid 2-aastase kasutamise järel, et täiskasvanutel sagedamini esineva lihasehaiguse müotoonia puhul paranes oluliselt lihase jõudlus ja funktsioon, kui neid raviti suurte E-vitamiini ja mineraalse antioksüdandi seleeni annustega.
Amiinohappe-proteiini side
Spordimeditsiini lehekülgedelt näeme, et lihase jõudluse suurendajana kasutatakse kõige enam toidulisandina amiinohappeid. Kui amiinohapped kaovad, siis lihaskude nõrgeneb. Vitamiin E võib peatada selle protsessi. Kuid esmajärjekorras suudavad ilmselt seda ära hoida vastavad amiinohapped.
Proteiin on sinu lihaste “ehitusmaterjal”. Proteiinita ei saa rasv muutuda lihaseks. Proteiin koosneb ligikaudu 20 amiinohappest. Inimese organism suudab toota neist neliteist. Ülejäänud kaheksat peab ta saama toidu lisanditest. Kui kasvõi üht amiinohapetest on vähe isegi ajutiselt või puudub ta üldse, siis proteiini sünteesimine organismis kas väheneb või koguni lakkab ja lihased võivad muutuda nõrgaks või lõpetada funktsioneerimise.
Amiinohapete tähtsuse tõttu lihaste jõule rõhutavad sportlased nende olemasolu vajalikkust  igapäevases menüüs, ja eriti peale vigastusi, et taastada muskleid. Amiinohapped aitavad  kehal hoida ära proteiini kadu vigastatud lihasest. Argeniini nimeline amiinohape näib selles mõttes ületavat kõiki teisi. Luumurdudega loomadel vähendas argeniini ja glütsiini (s.o.veel üks amiinohape) lisamine toidule proteiini kadu lihastes 40 % võrra leidsid Rutgersi Ülikooli uurijad. New Yorgi Einsteini Meditsiini Kooli uurijad leidsid, et neil haigetel, kes pärast keskmist operatsiooni said 15 g arginiini päevas, oli proteiini kaotus 60 % võrra väiksem kui nendel, kes seda toidulisandit ei saanud.
Proteiini sisaldavates toiduainetes võib, aga mitte alati ei pruugi olla kõiki olulise tähtsusega amiinohappeid. Toitu, milles need kõik olemas, kutsutakse “terviklikuks proteiiniks”. Parimad proteiini allikad on köögivilja proteiinid, mida leidub täisterades nagu pruun riis ja kaunviljades, sellistes nagu oad. Need kaks koos on igas mõttes sama täiuslikud kui liha- või piimasaadustes leiduv proteiin.
Lihasele olulise tähtsusega toiduained üldiselt moodustavad lihaskiu proteiin ja elulise tähtsusega rasvhapped. Neid nimetatakse eluliselt tähtsateks sellepärast, et inimese organism ei suuda neid ise toota ja sellepärast on neid vaja saada söögist. Kaks elulist rasvhapete perekonda on omefa-6 (linoolhape), mida leidub seemnetes ja seemne õlides ja omega–3 (alfa linoleemhape), mida leidub peamiselt kalas, kalaõlis (tursamaksa õli), rohelistes lehtköögiviljades ja linaseemne õlis, gamma hapet, mis on väga hea rasvhapete allikas, leidub kuningakepi nimelises taimes, mustasõstra seemne õlis ja kurgirohu õlis. Elulise tähtsusega  rasvhappeid on vaja kasvuks, raku membraanide (kaasa arvatud ja lihassüsteemi omade) arenguks ja säilitamiseks. Nad on olulised rasva ainevahetuses. Ilma nendeta pole võimalik muuta rasva glükoosiks ja selle asemel rasv ladestub kõikjal organismis, ka lihastes.

Peaaegu kõik mineraalid ja vitamiinid on seotud lihaste pingutamise, lõdvestuse ja korrasolekuga. Näiteks kaalium, mida on väga vähe nii-nimetatud töödeldud “rämpstoidus”, on vajalik keha kõigi lihaste pingutamiseks. Eriline tähelepanu!: magneesiumi ja kaltsiumi on vaja koos, mitte eraldi. Kui magneesiumi on liiga vähe, siis kaltsium kuhjub lihaskudesse, ohustades hapniku ringlust organismis ja põhjustades lihaste atroofiat.
Oma mineraalide vajaduse rahuldamiseks püüa leida hõlpsasti neelatavat loodusliku päritoluga mineraalide segu lahust, sest vedelik kindlustab ainete maksimaalse imavuse organismis.
Lihasehaigetele on väga kasulikud koliini sisaldavad toiduained: kaeratooted, kaerajahu, kaerahelbe pudru, riis, täistera nisutuumad, soja jm. Samuti E-vitamiini sisaldavad toiduained: nisutuumad, värviohaka seemned, seesami seemned, soja, mandlid, oliivõli, kapsas, pähklid jm.

Elust trollidemaal
Olen 22-aastane Taisi Meriloo, neiupõlvenimega Kukk. ELS-i liikmeks astusin 1997, kuigi enne olin osa võtnud mõnestki üritusest.

Kirjutan pisut oma elust Norras. Norrasse sattusin oma abikaasa kaudu. Nimelt töötas mu mees 2000. aastal seal. Ta oli Norras suhteliselt kaua. See oli meile mõlemale väga raske, aga kuna ma käisin koolis ja hiljem tööl, ei olnud mul võimalust temaga kaasa minna. 2002. aasta mais me abiellusime ning nädal peale pulmi sõitsimegi Norrasse. Minu õnnetuseks ei leidnud ma endale sobivat tööd. Kuna nõuti norra keele oskust, siis läksin keelekursustele. See oli väga huvitav, kuna kursus oli täielikult norra keeles. Alguses ei saanud midagi aru, aga lõpuks hakkas asi minema. Siis jäin rasedaks ja oma iiveldushoogudega oli võimatu võidelda. Alguses töötasin, tegelikult ei töötanud, vaid õppisin käsitööd ASVOS, mis on mõeldud puuetega inimeste jaoks, kellel on raske tööd leida. Enamik olid seal vaimse puudega ja neile isegi maksti palka. Mina ei saanud tööd sellepärast, et polnud Norra kodanik, aga tore oli seal vahest käia kudumist ja õmblemist õppimas.
2003. aasta jaanuaris, kui käisin raseduse tõttu esimest korda Norras arsti juures, sain tunda arstiabi taset. Juba selsamal päeval hakkasid asjad liikuma. Arst helistas ametnikule, kelle ülesanne oli leida just minu olukorras vajaminevaid asju. Ühel päeval tuli see naine koos oma kataloogidega, kus oli igasuguseid abivahendeid. Algul ma nagu ei tahtnud tunnistada, et ma midagi vajan, aga nad andsid mulle mõtlemisaega ja nii paari kuu pärast sain aru, et on raske toime tulla, kuna kõht oli juba päris suur ning seljavalud ja käimisraskus tüütasid ära. Otsustasin pakkumise vastu võtta. Naine tuli uuesti minu juurde koju, võttis mult ratastooli jaoks mõõdud ja andis ratastoole valida. Lõpuks sain endale nii tavalise kui ka elektrilise kontoritooli, mille istet oli võimalik tõsta, nii et sain istudes kätte kõrgel asetsevaid asju. Samuti laskus see tool madalale. Tool lubati mul Eestisse kaasa võtta. Norras oli mul veel voodi, mis muutis asendeid: madalale, kõrgele, istukile jne. Mul oli ka tugitool, mida sai lamamisasendisse seada ja toe endale jala alla tõsta — kõik oli elektriline. Mul oli veel kaks hästi teravat erinuga, et oleks lihtne ja mugav lõigata, elektriline konserviavaja ja veel muid vidinaid. Kuid see naine ütles, et ma võin saada palju rohkem – üles-alla liikuvaid kappe, puldist juhitavaid uksi, aknaid, kardinaid. Võimalik oli omale taotleda ka kojamees, aednik, koristaja, autojuht ja abiline, kelle kohustused oleksid järgmised: lapsehoidmine vajadusel, poes käimine ja kodustel töödel aitamine. Abilise võib appi kutsuda igal ajal. See kõik oleks juhul, kui ma elaksin päriselt Norras. Veel tuli jutuks, et võiksin endale saada kohandatud auto, kuhu saaksin ratastooliga sõita otse rooli taha. Võimalused olid hämmastavad — esmalt lõi silmade ees mustaks, sest ma polnud ealeski kuulnud midagi sellist, mis seal täiesti tavaline. Peale selle veel riigipoolsed rahalised toetused, mis ei olnud sugugi väikesed.

Norras elasin nagu kuninga kass. Seal uuriti mind põhjalikult — käisin mitme eriarsti juures. Mulle koostati isegi edasise elu plaan. Huvitav oli ka see, et iga kuu toimus minu juures koosolek, kuhu tulid minu ämmaemand, arst, füsioterapeut ja see naine, kes mulle asju tõi ja soovitas. Õpetati, mis harjutusi ma peaksin tegema, mulle koostati menüü ja arutasime üldist olukorda. Hiljem, kui laps oli juba sündinud, lisandus meeskonda ka lastearst. Võisin alati küsida ja helistada, kui miski muret tegi, oli hea ja kindel tunne. Ka lastearst külastas mind kodus. Huvitav oli see, et neil jätkus alati aega, rääkisime, jõime teed. Tundsin ennast nende seltsis alati väga koduselt.
Kui meid saadeti kusagile uuringutele, siis maksti kõik kulud kinni. Käisime kaks korda Bergenis eriarsti juures. Sinna sõitsime lennukiga. Meile mõlemale osteti lennukipiletid, mis saadeti postiga koju. Lennujaama sõitsime oma autoga, mille eest maksti meile bensiiniraha. Bergenis võtsime takso, mis samuti kinni maksti. Uuringutel käimine oli tasuta, isegi söök ja tasuline parkla maksti kinni. Meie pidime lihtsalt õigeks ajaks kohale minema.
Sünnitusmaja arstid olid kõik lahked ja kenad ja ma olin pideva valve all ning kui ma midagi küsisin, siis sain alati viisaka ja rahustava vastuse. Tundsin ennast turvaliselt, teadsin, et minul ja mu pisikesel pole midagi karta. Mu abikaasal võimaldati terve nädal koos minuga haiglas olla. Teised palatid olid vähemalt kolmesed. Haiglas toodi meile iga päev järgmise päeva menüü, kust valisime, mida süüa soovime. Valida sai praadi, magustoitu ja jooke.
See olekski siis lühidalt Norramaa hoolekande- ja meditsiinisüsteemist.

Minu diagnoosiks on pandud Lime CRIMBEL. Ma päris hästi ei teagi, sest Eesti arstid pole mulle diagnoosi öelnud. Sedagi kuulsin alles Norras. Seal anti mulle käsk leida Eestis endale treener, kes minuga tegeleks, et ma taastuksin sünnitusest, aga siiani pole ma kedagi leidnud. Tegelikult ei saa ma üldse aru, kuhu ma peaksin pöörduma. Eestis mul kindlasti paremaks ei lähe. Siin sa kas maksad hingehinda või ei saa sa midagi peale sõimu.

Pilvedesse poodud lind
Külli Reinup

18. detsembril 2003 korraldas Lihasehaigete selts SA P-Eesti Regionaalhaigla (endine Mustamäe Haigla) fuajees Aive Raudkivi raamatu “Pilvedesse poodud lind” esitluse.
Kuna meie selts on Aive loodud kümme aastat tagasi, on mul väga hea meel, et raamatu kirjastaja Eesti Ekspress esitluse läbiviimise meile usaldas. Minule tundus see nagu Aive lennukas tagasitulek, come back inimeste ja seltsielu hulka.
Saabudes koos õhtukangelasega sündmuspaigale, ehk siis kümme korrust allapoole palatist, kus Aive elab juba kuuendat aastat, oli rõõm kohata niisugust elevil inimhulka — sugulasi, sõpru, koolikaaslasi, meedikuid ja meediategelasi. Välklambid sähvisid ja telekaamerad varitsesid Aivet alates palatiuksest. Kohal olid kõik juhtivad telekanalid ja päevalehed, silma jäid ka venekeelsete väljaannete “Raduga” toimetajad ja “Molodjo¸ Estonii” reporter. Tuleb tõdeda, et mitte alati ei saa raamatu ilmumine sellise meediatähelepanu osaliseks. Loen seda suureks tunnustuseks.
Tunnustust ja poolehoidu Aive loomingule olen kogenud õieti igal pool, kuhu tema kirjandusliku tegevusega seotult pöörduma olen pidanud. Selles kerguses, millega Eesti Ekspress kirjastamisriskid kanda võttis, selles iseenesestmõistetavuses, millega Regionaalhaigla kommunikatsioonidirektor ütles, et otse loomulikult võite esitluse siin korraldada, meie aitame, millega suudame. Samasuguse poolehoiuga suhtusid Aive maailma kunstnikud Jaan Toomik ja Raivo Kelomees, kelle tehtud videomontaa¸ elustas esitluse ajal haigla minimalistlikku keskkonda.

Toetavaid ja rõõmsaid sõnu laususid Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep, haigla esindajad dr Anne Perli ja dr Jüri Raudsepp, kirjandusinimesed Alla ja Teet Kallas, kirjanik ja kultuuritegelane Agu Sisask, Eha Leppik sotsiaalministeeriumist, Genadi Vaher Eesti Puuetega Inimeste Kojast jpt.  Tervitus- ja õnnitluskõnedele ei tahtnud lõppu tulla, Aive uppus lilledesse ja raamatumüük edenes jõudsalt.
Olen kindel, et sellise suhtumise võtit tuleb otsida mitte Aive olukorrast vaid tema kirjadest ja seeläbi temast endast.
Raamatuks koondatud kirjad on esitatud Aivele omase rikkaliku lauseehitusega ja pikitud peene huumoriga. See raamat pole autobiograafiline romaan ega ka fabritseeritud teos väljamõeldud tegelastega. Pigem lihtsate, eluliste, aga väga ilmekate piltide rida, millega autor ahvatleb lugejat kaasa mõtlema teemal “Mis on see, mis teeb inimesest inimese?”
Aive mõtted ja kirjapandu on andnud loovaid impulsse nii mõnelegi lugejale. Aive kirjutatust kumab pea igal sammul — kui mina suudan, suudate ka teie. Ja tõepoolest!

Pühendus Aive Raudkivile
mitte kui arstilt patsiendile, vaid kui inimeselt inimesele
dr. Anne Perli                 

Sa ühel` lapsel` elu andnud,
ehk mulda pannud ühe puu...
Ja lisaks valgusesse kandnud
omaenda raamatu!

Seeläbi kõike suutnud ju,
mida elus suuta võib!
Näidanud, et piiritu
on vaimu jõud ja mõtte võim.

Me saanud osa Sinu jõust,
sinust, kes sa jõuetu!
Leidnud lootust sinu usust,
kui elusiht näib troostitu....

Sa öelnud, sinu saatus
on halvim kõigist kõigi seas.
Kuid sinu ülev elujaatus
on inimestes loonud head.

Ette kantud Mustamäe Haiglas 18.12.2003.a. tema raamatu “Pilvedesse poodud lind” presentatsioonil

***
Vaikus, mis saabub ikka siis,
kui kõik on läinud,
kui kivitrepilt ei kostu enam
võimuka vanemõe kõpskingi
ka siis,
kui koristaja on sahistanud ära
lapisäärega seinaääri pekstes.

Nad lahkusid sinna,
siit sipelgamajast
kus käsipuudel on puusooned,
puuveri, kortsudki ja puuvaod...
siin lõhnab alati ühtmoodi
siia kunagi legoklots ei kao.

Ma ei põrnitse metallist nikkeltoru
mil teravad, servamata augud sees
ma ei põrnitse su elu
ükskõik, kui ilusaks sa ka seda ei tee

Selle vaikusega saabuvad mõtted
millest põgeneda unne tahaks
igal ühel siin on omad piirid
oma õu
ja oma külalistetubagi...

Mati Relvik,
Aivet tundmata, lugedes tema kirju

Sissejuhatus jõulukuule
Külli Reinup

Detsembris 2003 täitus ELSi loomisest kümme aastat. Tähistasime seltsi sünnipäeva paari ettevõtmisega, mis sundisid meie inimesi näppe või ajusid liigutama. “Elulugude projekti”, mille tulemusena valmis raamat “Minu elu”, olid kõik palutud osalema juba aasta varem, kuid tegelik lugude saatmine/saamine ja viimistlemine jäid ikka sügisele. Siinkohal tänusõnad ja suur tunnustus Juhan Nurmele, kes professionaalse visadusega meie lennukaid tekste vormis, vigadest puhtaks rookis ja kogu raamatu koostamisprotsessis oma nägemust kandis. Loodan, et trükivalgust näinud elulood julgustavad teisigi kirjutama või täiustama olemasolevaid tekste ja et meie elude raamat ilmub tulevikus veelkord ning märksa paksemana.
“Käsitööprojekt” tekitas elevust nii tegijate, kogujate kui nautijate hulgas ja näitus sai sekundipealt õigeks ajaks üles ainult tänu Sirje Udu, Pille Valduri, Rein Lehtmetsa ja Tõnis Salmi ning noorte vabatahtlike ennastsalgavale abile. Tore oli kuulda hotelli juhtkonna, majas viibivate turistide ja järgmisi üritusi külastavate inimeste tunnustavaid sõnu, tore oli isegi üllatuda sellest fantaasiast ja meisterlikkusest, mis konverentsipäeval silmade ees avanes.
Ürituse ettevalmistamise käigus tekkis seltsil ka mitmeid uusi kontakte, loodan õieti, et suhteid, mis olid väga arendavad ja soojad. PR-juht Tiina Tsatsua Radisson SAS hotellist, rahvusvaheliselt tuntud professorid Mart Saarma ja Ole Norregaard, ajakirjanik Marianne Mikko, Kanal 2 reporter Merike Kungla jt. Korraldajate poolelt vaadatuna oli sellise ürituse ettevalmistamine raske, aga väärtuslik kogemus, mille “higi ja vaeva” sohval lebamise vastu ei vahetaks.

Urve Viksi, ELS-i Pärnu osakond
Oleme seltsi üritusi alati oodanud ja alati on ootused end õigustanud. Juubeliüritusele tulid kõik, kes vähegi said. See üritus ületas meie ootused. Kunagi oli tunne, et mis meil, puudega inimestel, ikka endast kirjutada, peaasi et saaks kuidagi ära elatud. Nüüd, kui raamat “Minu elu” ilmus, muutus arvamus iseendastki. Seda raamatut oli vaja eelkõige meile endile. Raamat tõestab, et me polegi nii äpud, vaid hoopis elus karastunud inimesed, kes oskavad raskustega hakkama saada ja püüdlevad kogu aeg elamisväärsema elu poole. Ka üksteise saavutustest on üht-teist õppida. Aitäh neile inimestele vaeva nägemast, tänu kellele see raamat meieni jõudis!
Konverentsi kava oli suurepärane — esinesid oma ala asjatundjad. Kohati hämmastas see, kui lihtsalt ja mõistetavalt keerulisi uurimusi meile tutvustati. Tundus, nagu oleks iga ettekandja andnud endast parima. Kordagi ei tekkinud tunnet, et kuulajat alavääristatakse või oleks tehtud hinnaalandust puudega inimestele.
Töise osa lõpetas imekena muusikaline tervitus. Kõige viimaks sai hotelli 24. korruselt nautida vaadet õhtuhämaras Tallinnale ja maitsta hõrgutisi.
Nii ilusat sissejuhatust jõulukuule pole meil varem olnud.

 
Web2