Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Töökorraldus
Webbyt
Webbyt Sõna sekka
Webbyt
Webbyt Trükised
Webbyt
Webbyt Blanketid
Webbyt
Webbyt Aruanded
Webbyt
Webbyt Taotlused



Saalihoki... ratastoolis?

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Aive Raudkivi
Eesti Ekspress, 17. november 2004

Ekspress avaldab Aive Raudkivi artikli, milles ta räägib ratastoolis elavate noorte suurest unistusest: jõuda saalihokis paraolümpiale.
Algus oli pidulik ja ennastületav. Eesti Lihasehaigete Seltsi (ELS) 10. juubelil hotellis Radisson SAS vuras muidu üsna uje Jüri Lehtmets (17) oma elektriratastoolil Soome külalise Olli Nordbergi juurde (Olli on Turu Iseseisva Elu Keskuse juhataja). Paar küsimust oli ammu Jüril südamel olnud: "Kuidas veedavad aega sügava puudega noored mujal? Millised spordialad on nende seas populaarsed?"
Juba neli aastat liigub Jüri ainult ratastoolis. Esimesse klassi läks Jüri veel omal jalal, aga peagi pidi nõrgemaks jäävate lihaste tõttu hakkama kasutama kooli jõudmiseks tõukeratta või soome kelgu abi. Hiljem läks käiku selline invaabivahend nagu kolmerattaline roller, millega poiss koolini sõitis, kus ta ees ootavasse ratastooli tõsteti.
Kahe aasta eest Lelle Põhikooli lõpetanud noormehel arvestatavad edasise hariduse omandamise võimalused puuduvad: nii õpib ta kahel päeval nädalas Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakoolis valikaineid, st. neid, mis toimuvad ruumides, kuhu ratastooliga sisse pääseb, ja uurib iseseisvalt arvutit. Seni on male olnud ainus Jürile jõukohane spordiala. Kui mitte lugeda spordiks tantsimist kohalikus klubis, kuhu pääsemiseks Jüri isa spetsiaalselt kaldtee ehitas.

Lihashaigusi esineb harva ja mitte kõik lihashaigused ei sunni ratastooli. ELSis on Jüril ainult mõned diagnoosikaaslased. Kahe sõbra — Karli (17) ja Taneli (25) teekond ratastooli jäämiseni on kulgenud samalaadsete tähistega. Tavakoolis käimine muutub probleemiks nii viiendas klassis, kui omal jalal enam ringi liikuda ei jaksa. Edasine hariduse omandamine sõltub vanemate ennastsalgavusest ja ametnike vastutulelikkusest. Tihti peab internetiühendus asendama vahetuid kontakte ja lubama maailmas toimuvaga kursis olla.
Neid kolme noormeest on ühendanud arvutiga mässamine juba aastaid, Jüriga ühevanune Karl annab programmeerimises või pilditöötluses mõnelegi selle ala tegijale silmad ette.

*
Tol pidulikul õhtul rääkis Olli Nordberg Jürile ja teistele huvilistele lühidalt Soome noorte võimalustest. Eriti ahvatlevana jäi külalise jutust kõrva sõna "sähköpyörätuoli-salibandy" — ainus meeskondlik elektriratastooli kasutavate inimeste spordiala, ja populaarne just lihashaigete seas, kelle käed on enamike ratastooli-spordialade jaoks liiga nõrgad.
Elektriratastooli-saalihoki (ERT-saalihoki) tekkis 1970ndatel aastatel Hollandis tänu juhusele. Üks tavalise saalihoki mängijatest pidi vigastuse tõttu ratastoolis olema, aga ei suutnud hasarti talitseda ja pelgalt pealtvaatajaks jääda. Ihurammu asemel läheb selles mängus tarvis nutti ja meisterlikku ratastooli juhtimist. Löögijõu ja kiiruse tagavad treenimine, tooli head akud ja tundlikuks seadistatud juhtpult.

Soomes viljeldakse ERT-saalihokit ja osaletakse erinevatel suurvõistlustel juba kümmekond aastat. 2003. aastal treenis üle Soome kaheksa meeskonda. Tänaseks on olemas ka Soome maakoondis, kuhu pääsemine on noorte mängijate suur unistus.
Et eestlased saalihokist paremat ülevaadet saaks, kutsus kõneleja nad Soome asja oma silmaga üle vaatama.

Ajapikku saigi tookordsest ideesähvatusest projekt, mis omakorda kujunes poiste sellesügiseseks suursündmuseks. (Tänada tuleb Eesti Lihasehaigete Seltsi ja Euroopa noorsoovahetusprojektide rahastajaid.)
Et kodused poisid rännumeeste eluga suuremad tuttavad ei olnud, oli ärevuseks põhjust küllaga. Õpiti keelt, hariti ennast Soome aja- ja kultuuriloos, otsiti usaldusväärseid saatjaid-abilisi, tõlgiti saalihoki mängureegleid jne. Kogu rõõmsa erutuse saatjaks oli siiski küsimus — kuidas me hakkama saame? Seiklusrohkete ja seetõttu väsitavate päevadega, ööbimisega paikades, kus pole harjumuspäraseid abivahendeid, ilma professionaalsete abiliste — vanemateta, ja ennekõike, mida palliplatsil peale hakata?

Üks grupijuhtidest, Aadu Särev, pärast naasmist: "Poleks nagu midagi — aga mängides paisub hasart ja kehaline koormus on päris korralik. Ratastoolis mängides sama asi. Vaid väravad on madalamad kui tavalises saalihokis ning osad mängijad kasutavad ratastooli külge kinnitatud T-kujulist laba (T-stick). Ja anna aga minna!"
Helsingi ERT-saalihoki aktivist Miro Reijonen kinkis Eesti amatööridele mänguvahendid. "Käisime ühel päeval isegi Miro isa töökojas poest ostetud hokikepi laba õhemaks lihvimas ning kuumaõhupuhuriga sellele õiget kaart andmas. Nagu õigetele tegijatele kohane," meenutab Särev.
Kui Helsingis eestlased Eesti-Soome segavõistkondades veel kobistasid, siis Turus kohaliku palliseltsi spordihallis juba skoorisid. Aga vahe oli Soome ERT-saalihoki koondise mängijatega muidugi mäekõrgune (veel!). Turus olid eestlased tunnistajaks, kuidas Soome üks suurem spordiklubi Turu TPS võtab kohaliku elektriratastooli saalihoki klubi oma egiidi alla. Harjutamiseks saal, treener jne.

Oma silmaga nägemine, kui sisutihedat elu elavad saatusekaaslased üle lahe, andis meie poistele tohutu portsu särtsu ja eneseusku. Tähtsaim osa selles teadagi saalihokil. Viimaks on neilgi midagi, millega pidudel tantsimise vaheajal tüdrukule muljet avaldada!
Reisil kogetut ja selle mõju poiste eludele oskavad sõnadesse panna vaid asjaosalised ise.

Jüri: "Olen alati vaatanud suure huviga, kuidas mu koolikaaslased mängivad jalkat ja isegi hokit, aga mulle ei tulnud pähegi, et minagi võin hokit mängida. Kui saab veel mõned korrad teistega kokku mängida, siis tekib ka taktikaline mõtlemine. Enne mängu proovimist arvasin, et mingid raskused ikka tekivad - aga lõpuks haaras ka mind hasart, mida ma polnud kunagi tundnud."
Karl: "Alguses arvasin, et ei suuda nagunii eriti mängida, aga ennäe imet — asi hakkas huvitama ja saab ka hakkama. Lõpuks ometi üks spordiala, millega saab tegeleda. Ei pea enam ainult kodus arvuti ekraani jõllitama. Alati ei pea olema lihastest pungil sportlane — sellega saavad hakkama ka ratastoolis inimesed."
Karli ema Merike: "Nii säravaid silmi kui Karlal Soomes tehtud fotode peal, nägin mina tal viimati palju aastaid tagasi. Täna hommikul võttis ta hokikepi kaasa ja lubas platsile harjutama minna."

*
Poisid on korraga indu ja hakkamist täis. Otsivad treeningupaika ja -kaaslasi, sponsoreid, treenerit, võimalusi hokikeppide, väravate, piirete ja muu varustuse muretsemiseks. Invaspordil on tegelikult rasked ajad. Oleks kurb, kui see poiste entusiasmi lämmataks.
Rahvusvahelise Saalihoki Komitee eesmärgiks on 2012. aasta paraolümpiamängud. Siinkirjutaja ei saa jätta mainimata, et temagi tahaks selleks ajaks tippvormi jõuda.
___________________________________________

Kuidas mängitakse ERT-saalihokit?
Ratastooli saalihoki kujutab endast hokikepiga palli taga ajamist ja väravasse rihtimist.
Pall on plastmassist, kerge ning aukudega, et kiirus liiga suureks ei läheks.
Mängitakse kaks korda 15 minutit.
Vaid väravad on madalamad kui tavalises saalihokis ning osad mängijad ei mängi hokikepiga, vaid ratastooli külge kinnitatud T-kujulise labaga (T-stick).

 
Web2