Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Töökorraldus
Webbyt
Webbyt Sõna sekka
Webbyt
Webbyt Trükised
Webbyt
Webbyt Blanketid
Webbyt
Webbyt Aruanded
Webbyt
Webbyt Taotlused



Presidendi vastuvõtt

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Külli Reinup
Postimees, 17. september 2003 

Järgnev kirjutis on mõeldud neile, kellele tänane Eesti ühiskond tundub sõbralik, hooliv, erivajaduste suhtes tähelepanelik ja tunnustav. Kellelele tundub, et vana hea Euroopa traditsioonid ja üldinimlikud väärtused on meie lapseohtu riigil iseenesestmõistetavalt sünniga koos veres.
Võtame näiteks 28. augustil toimunud EV Presidendi vastuvõtu puuetega inimestele, mis üllatas isegi paljunäinud vaegureid oma suhtumise ja korralduslike möödalaskmiste poolest.

Aasta 2003 kuulutati Euroopas ja ka Eestis puuetega inimeste aastaks. Mis tähendab, et avlikkuse fookuses on inimene, kellel on vaimne või füüsiline puue. Kitsaskohad ühiskonnas puudeliste vaatevinklist, teavituskampaaniad, erivajaduste mõistmine, mitmetahulise ühiskonnamudeli omaksvõtt ja sellega kaasnev partnerluse areng. Motoga, et (eriti puudeliste probleeme käsitlevates) otsustamisprotsessis oleks kaasatud võrdse partnerina alati puudega inimene ise.

President  Arnold Rüütel kutsus vastuvõtule Kadriorgu, presidendi kantselei roosiaeda, puuetega inimeste esindajad. Eksisid need ühingud, kes vastavalt Eesti Puuetega Inimeste Koja poolt jaotatud napile kohtade arvule parimaid endi hulgast välja sõelusid. Eksisid need väljavalitud, kes kutse au valguses seda oma mõtetes vabariigi aastapäeva pidustustega võrdlesid. Eksisid vaegurid, kes murelikuna oma tavapärasest erinevate kehaliikmete pärast kodustega kätlemist harjutasid. Ilmselt olid eksinud ka need Eestimaa kaugemaist nurkadest kokkutulnud, kes end rahvarõivaisse või parimaisse ülikondadesse riietanud.

Tegelikult korraldas president väikese aiapeo. Peo, mille korraldajatel polnud aimugi, kes, ja milliste vajadustega on tema külalised. Suhtumist ette aimates oleks ehk mõnigi kutsutuist raske teekonna ette võtmata jätnud. Õieti oli seda nagu oodatudki, sest üritusele järgnev presidendi kantselei pressiteade algab sõnadega “vaatamata hallile ilmale oli puudega inimesi kohale tulnud paarisaja ringis”. Üllatus-üllatus. Kui ärieliidile oleks korraldatud sarnane vastuvõtt nimeliste kutsetega, kas siis nemad oleksid vaadanud hommikul aknast välja, süganud mõtlikult lõuga ja öelnud — täna on liiga pilves, meie presidendi vastuvõtule ei lähe.
Oleks asju kohe õigete nimedega nimetatud, oleks jäänud ära lõputud segadused küsimusega, kas igale organisatsioonile eraldatud kohtade arvu hulka kuulub ka raske puudega (näiteks ratastoolis või pimeda) inimese isiklik abistaja või ei. Viimasel minutil saabunud teade, et parkimine on korraldatud vaatamata keelavatele liiklusmärkidele muutus kurvaks anekdoodiks kui puudeline ise juhtus roolis olema, sest turvalisuse nõuete kohaselt võisid autod lossihoovis vaid peatuda ja kohe lahkuda. Ilma juhita siis?
Mõnda aega kulgenud kohalviibimise jooksul sai selgeks, et võitnud olid ratastoolis tulijad. Need, kes veel omal jalal, pidasid lossiõuel seistes vastu kuni jaks lubas. Kui enam ilmselgelt ei lubanud, tekkis sebiv segadus ja majast leiti käputäis toole, mis karjuva vajaduse leevendasid.

Presidendil oli kokkutulnutele varuks ka kultuuriline elamus — esines Eesti Pimedate Ühingu naisansambel. Kogu lugupidamise juures kauni etteaste vastu, mida puuetega inimestel on erinevatel üritustel korduvalt võimalust kuulda olnud, tekkis siinkohal küsimus, miks valitud oli just see kollektiiv. Tunnustus oleks olnud ansamblile (ja sellega ka Eesti puuetega inimestele), kui neid oleks kutsutud esinema mõnele muule presidendi poolt korraldatud vastuvõtule. Kohaletulnud puuetega inimeste esindajatele aga olnuks austusavalduseks esineja(d) Eesti muusikaeliidist, kelle kunstist osasaamine tavainimesele tihti kättesaamatuks jääb.
Sotsiaalminister Marko Pomerants juhatas oma kõne sisse sõnadega, et niisamuti kui tol heitliku ilmaga päeval vilksatas aeg-ajalt päike, nii olevat ka puuetega inimeste elus enamjaolt pilved.
Kas tõesti? Kas see oli vaid härra ministrile esimesena pähetulnud võrdlus või juurdunud arusaam, et päikeseline e. õnnelik olemise kriteerium on väline sarnanemine enamiku inimestega?
Pimedatel olid “omad probleemid” kuna kedagi ega midagi ei tutvustatud. Nii juhtus, et teisest aianurgast hoovav paralleelse ürituse grillimislõhn nad pidevalt imestama pani, kas peagi saabub grillvorsti aeg.
Raskusi oli nägijailgi, kes ei teadnud, millises suunas vaadata või pöörduda, et parasjagu kõnelejat või koguni presidenti ennast silmata. Kuna etiketi olemasolu polnud oluline, tegemist oli ju ikkagi vaeguritega!, siis tõlgendas igaüks olukorda oma võimete kohaselt — Eesti Puuetega Inimeste Koja esinaine Helve Luik kutsus kohalolijaid üles presidenti aplausiga tänama, Liikumispuuetega Inimeste Liidu esimees Ants Leemets ratastoolikaid rünnakule, et presidendiga ühele pildile saada.

Huvitava pöörde võtsid asjad siis, kui kohvihetk saabus. Üllatusega tõdeti, et kohv paikneb ühes, tort teises telgis. Et kui ratastoolides inimesed laudade ümber kohad sisse võtsid, jäi ülejäänutele laualolev kättesaamatusse kaugusse. Et tort vajas veel lõikamist, moodustus kahe teenindava näitsiku sappa sajapealine maona looklev järjekord. Samal ajal liikus ringi sosin, et president on lihtsalt üks semudest, kes kohvitelgis koha sisse võtnud ja kellelt autogrammi küsida on lubatud.
Õnneks sai määratud aeg — ootusärevuses nii pikana tundunud poolteist tundi peagi läbi.

Tuleb tõdeda: naiivsed olid need, kes vastuvõtule “Pätsu-aegse” hardusega läksid. Lihtsameelsed needki, kes “meie Lennu” valitud sõnu ootasid. Selgus, et on “Arnoldi” põlvelepatsutamise aeg.
Küsin ainult, kellele või milleks on kõrgeima riigivõimu tasandil vaja “linnuke kirja” üritusi?  Vastuvõttu, kus kutsutu taas meeldetuletatuna tunneb, et kui sul ei funktsioneeri üks või teine kehaliige, on ilmselt midagi korrast ära ka su arusaamisvõime ning hingekesega.
Kui tõepoolest pole veel olemas etikette, kuidas üks või teine osapool peaks käituma presidendi vastuvõtul kui tegemist on puuetega inimestega, siis tuleks kaasata partneriks neid inimesi endid, et ühiselt töötada välja lahendused, mis kedagi, isegi halenaljakalt mitte, ei riivaks.

 
Web2