Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Töökorraldus
Webbyt
Webbyt Sõna sekka
Webbyt
Webbyt Trükised
Webbyt
Webbyt Blanketid
Webbyt
Webbyt Aruanded
Webbyt
Webbyt Taotlused



Puuetega inimeste integratsioon ühiskonda on liikumine tasakaalupunkti

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Jaak Võsa
Sotsiaaltöö nr 4, 2002

Inimgruppide kaasatuse küsimus nende endi ja üldiste ühiskondlike asjade arutelus, on palju laiem, kui käesolevas kirjatöös olen eesmärgiks seadnud. Järgnevas loos tuleb eelkõige juttu puuetega inimestest ning nende osast meie kõikide ühises maailmas, mis on vaieldamatult väga intrigeeriv teema, kui sellest rääkida liigsete emotsioonideta. Olen tähele pannud, et vaegurite puhul toimib kaks tendentsi — ühest küljest nende omamoodi heroiseerimine, teiselt poolt nende initsiatiivi alahindamine. Tegelikult on mõlemal juhul tegemist üsna samase suhtumisega, vaeguriga ei osata midagi peale hakata ja temast tahetakse võimalikult kiiresti kaugeneda. Nimetatud kahe poole vahel on kuskil tasakaalupunkt. Selle saavutamine ei tähenda paraku aga hariliku inimese staatuse saavutamist. Viimasel ajal kostab sellelaadilist nõudmist üsna sageli; puudega inimene peab võrduma terve inimesega. Tehiskeskkonna puhul on nimetatud olukord kindlasti ükskord saavutatav. Mis puudutab ühiskondlikke suhteid ja inimsuhteid, teisisõnu sotsiaalset keskkonda, siis julgen väita, et siin jääbki keskpunkt fookusest välja ning parim, mida vaeguril teiste poolt loota, on tunnustus talle sellisena, nagu ta on.

Narrid nõuandjad
Tänapäeva hetkeolukorra ja minu isiklike järelduste hindamiseks on tingimata vajalik põgus ajalooline tagasipilk. Vaegurid ajaloos — seegi teema vääriks hoopis tõsisemat käsitlemist ja olen kindel, et kätkeks endas vägagi põnevaid seiku.
Paljulugenud inimestena teame kindlasti kõik lugu Jaakobist, kelle Kõigekõrgema ingel lombakaks lõi. Oma pisut riukalikule iseloomule vaatamata jäi Jaakob ikkagi taeva soosikuks ja tema tegevus mõjutas paljude rahvaste käekäiku. Oletatavasti oli Jaakob üks esimesi invaliide, kes ilmus ajaloo areenile. Teatavasti andis Jumal oma rahvale hiljem mitu korraldust, mis olid seotud tema kaitsealuse puudega, näidates, et ta ei suhtunud sellesse sugugi ükskõikselt. Ette tõttavalt olgu aga lisatud, et antud korraldused olid pigem puuetega inimesi tõrjuvad, kui soosivad. Maailm oli siis üsna noor, inimeste peamiseks elatusallikaks rändkarjakasvatus.

Jaakob oli silmatorkava puude tõttu tegelikult oma aja kohta haruldane nähtus. Tollane maailm nõudis pealikke, kes olid samavõrd targad kui füüsiliselt tugevad ja üksnes tema üsna kerge puue võimaldas tal ilmselt seista edasi sellisel jõudu nõudval positsioonil. Üldjuhul asetati puuetega inimesed siis ühiskonna redeli alumistele pulkadele. Neid võib näha kerjamas templi väravates ja tee äärtes; oma moondunud välimusega äratasid nad inimestes hirmu ja usuti, et nad kannavad needust oma esivanemate või omaenda pahategude eest või ilmutab saatan ise ennast nende kehas.
Püsivate kuningakodade tekkimisega olukord pisut muutus. Valitsejad ei pidanud ilmtingimata võitlema ise õlg õla kõrval oma sõduritega. Nad võisid palgata raha eest endale väepealikuid nagu kõiki teisi teenijaid. Õukondadesse toodi muu hulgas vigaseid kääbuseid, küürakaid, mutante ja muid värdjaid, kes oma ebahariliku väljanägemisega pidid lõbustama härrasrahvast. Kui nüüd lubada väikest mõttelendu, väidan, et seeläbi laienes vaeguritel ühtäkki teoreetiline võimalus kaasa rääkida ühiskonna asjades. Narridest nõuandjate tohutu osa ajaloosündmuste mõjutamisel on kuidagiviisi hoomatav, kuid nende tagajärjed aimamatud. Narril oli kuningakojas tihtipeale suur sõnaõigus; ta tohtis öelda valitsejale seda, mida teised mitte. Nende hulgas oli juba ka raske puudega vaegureid.
Ükskõik siis mis moel mõni vaegur pääses mingile positsioonile või auväärsemale tööle, oli tegemist ikkagi kellegi kapriisiga. Enamasti räägitakse esileküündivatest tippudest, unustades jäämäe vee alla jääva osa. Lisaks pole sugugi üheselt selge ühiskonna juhtkangide lähedusse sattunud vaegurite moraalne pale. Võiks hoopis oletada nende kättemaksuhimu kõige selle eest, millest kuri saatus neid ilma jättis.

Arengu graafik on mitmemõõtmeline
Siin Eestis kiputakse kõiki saavutusi või vajakajäämisi mõõtma nõukogude aja mõõdupuuga. Paraku on see läbinisti materialistlik nagu tema loonud ajastugi. Hoolimata ponnistustest ei läinud korda luua nõukogude inimtüüpi. Nüüd räägitakse aga justkui see olevat siiski kuskil olemas.
Nõukogude ajast räägitakse toonis, mis tekitab mulje, nagu poleks puuetega inimesi varem olnudki. Kõik probleemid ja hädad on seal tekkinud ja tänapäeva edasi kandunud. Küllap see on omajagu tõsi, sest vaevalt suudaks ajalugu nõukogude aja kõrvale seada mõnd teist äraspidist süsteemi. Võib-olla natsid Saksamaal, võib-olla veel mõned türannid... Loomulikult jätavad sellised süsteemid mällu sügava jälje eriti neile, kes on need üle elanud. Ajaloole rõhudes tahan kutsuda inimesi heitma pilk ka üle selle ajastu katteriide. Mitte takerduma lähiminevikku või otsima sealt põhjust ebameeldivana näivatele küsimustele. Totalitaarsete süsteemide juured paiknevad ju ikkagi sealpool.
Ja samuti oleks arukas vaadata ringi tänapäeva arenenud riikides, kas nende õhustikus ei lendle samu kurjakuulutavaid eoseid. Kui keskenduda hetkeks jälle puuetega inimestele, siis tahaks küsida, kas nad ikka on integreeritud heaoluühiskonda nii, nagu me ette kujutame? Totalitaarset süsteemi võib kujutada kahel moel — see võib olla lõige, mis katkestab elu senise voolu, kuid samahästi porilomp, kus süvenevad äärmuseni kõikvõimalikud inimlikud totrused. Teatud küsimustes pooldan ma teist versiooni.

Ühiskonna arengut kujutatakse ikka tõusvas joones. Olevat küll mõningaid konarusi ja tagasilangusi, kuid üldine suund on ikka üles. Teadus ja tehnika arenevad tõusvas suunas, majandus ja põllumajandus, ühiskondlikud suhted, rahvusvaheline õigus — ikka ülespoole. Kindlasti see ongi nii ja sellel on omad põhjendused, millel praegu ei peatu. See et üha suuremad rahvahulgad saavad osa ühiskondlikust rikkusest on igati positiivne. Kas ei või juhtuda nii, et graafik on mitmemõõtmeline ja oleneb nurgast, mille alt seda vaadata, et mõni selle serv on näiteks konstantne sirge või midagi sarnast.

Kuidas tõmmata paralleeli?
Niisiis oletagem, et ühiskonna arenguga kaasneb üldise rikkuse kasv ja selle võrdsem jaotumine inimindiviidide vahel. Tunnistades heaolu mõiste suhteliseks ning sõltuvaks paljudest teguritest, julgen viimase väite siiski kahtluse alla seada. Absoluutarvudes suureneb inimeste hulk nii ühes kui teises grupis, kuid nende suhtarv oluliselt mitte. Ühiskonna sotsiaalse positsiooni redelipulki tõstetakse kõrgemale, kuid ülemised jäävad ikka ülemisteks ja alumised alumisteks. Maapind küll kaugeneb, mis iseenesest on positiivne, kuid vahed ülemiste ja alumiste vahel ei kahane. Üldine heaolu tõus mõjutab otseselt vaegurite (ja teiste almustest elatuvate gruppide) olukorda. Toonitan, et ma ei mõtle siinkohal ja mujalgi niivõrd materiaalset heaolu (seda loomukikult ka), kuivõrd inimeste aktiivsust enesest väljapoole.
Jätkakem teed alustatud libedal pinnal. Ajal, kui enamik töid tehti musklite jõul, oli väga vähestel inimestel aega jõude olemiseks ja oma mõtetega tegelemiseks. Enamikul vaeguritest aga vastupidi leidus palju vaba aega. Võib oletada neis kätketud suurt vaimset potentsiaali, vähestel õnnestus seda aga rakendada. Mõningate teisendustega võib vedada paralleeli tänapäeva. Vahe on selles, et kiviajal piisas lõkke juures istumisest ja mõmisedes taguotsal edasi tagasi kõikumisest, tänapäeval nõutakse aga akadeemilist haridust.

Edasi, kui stalinistlik periood vahele jätta, saab kinnitada, et ka nõukogude kord suhtus puuetega inimeste ühiskonda lülitamisse soosivalt. Seda tehti peaaegu et plaanimajanduse korras.
Eespool jäi õhku rippuma küsimus vaegurite positsioonist Lääne ühiskonnas; eluviis, mida peame hetkel ideaali võrdkujuks. Signaalid, mis sealt meile kanduvad, kõnelevad peamiselt positiivset keelt. Materiaalses mõttes jagub seal ilmselt kõikidele piisavalt, kui mõne mehe põhimõte pole lausa elada prügikastis või silla all. Kui meie hetkeolukorda saab tõmmata tingliku paralleeli minevikust läbi nõukogude perioodi, siis Lääne ühiskonna puhul on see keerulisem.

Tuntud Taani puuetega inimeste aktivist Evald Krog juhib oma raamatus tähelepanu eelmise sajandi kuuekümnendatele aastatele, mis pöörasid segamini paljud senised traditsioonilised arusaamad elust, sealhulgas suhtumise puuetega inimestesse. Nüüd ajaliselt distantsilt võib arutleda pisut selle mõju üle; millest meile jääb üksnes kahetsus ja loksumine punaudu viljastavates oludes. Ilmselt esimest korda ajaloos hakkasid puuetega inimesed nõudma oma inimõiguste tunnustamist. Suur vahe eelnenuga, kus nende saatust määras pime ebausk, juhus või kellegi hea tahe.

Uus inimene on jäänud siiski sündimata
Kommunistide ideoloogia läks kõige kaugemale, mis kuulutas täiesti uut tüüpi, kommunistliku inimrassi teket. Lühidalt öeldes, pidi see saavutatama materiaalse keskkonna ümberkorralduse tulemusena. Selle totruse oleme seljataha heitnud, kuid päris märkamatult hakanud järgima uut, peaaegu samaväärset. Habemik vanamees pole sellest raamatut kirjutanud, ometi see elab ja räägib meile materiaalse külluse imejõust, nii et oleme seda päris uskuma hakanud.
Ma ei vaidle loomulikult vastu sellele, et rikkas ühiskonnas on inimestel suurem võimalus enda huvide teostamiseks. Iseloomulik oleks kas või kahe puuetega inimeste väljaande pealkirja võrdlus Lõuna-Aafrika “Puuetega inimeste rindejoon”, Inglise “Puuetega inimesed teadlikus tegevuses”. Ühes maailmanurgas toimub raske võitlus, teises sihipärane tegevus.
Tegelikult, kui süveneda lääneriikide puuetega inimeste ühiskondlikku tegevusse, leiab sealtki palju sõjakust ja nõudmist eluõiguse järele. Hetketi jääb mulje, nagu polekski vahepealseid aastaid kuuekümnendate ja meie vahel. Kas ei paista siit üks paralleeli ots? Suhtumine puuetega inimestesse pole põhimõtteliselt muutunud läbi ajaloo, iseasi, kuidas on lugu nende positsiooniga ühiskonnas Kõikide meie hädade põhjuste otsimine lähiminevikust ei pea seega paika.

Uue põlvkonna peale kasvades tuleb alustada koolitust samast punktist kui neljakümne aasta eest. Kusjuures minu isikliku tähelepaneku kohaselt mõjuvad kõige värskemalt inimesed, kelle noorus möödus kuuekümnendatel; eks nemadki olid samasugused algatajad kui meie inimesed praegu. Nendega ühise keele leidmine on kergem kui eakaaslastega läänes.

Kolmas sektor tuleb areenile
Kümmekond aastat demokraatia arengut on aidanud kaasa tohutu hulga mittetulundus- organisatsioonide tekkele. Lühidalt kõneldes räägitakse kolmandast sektorist, mille kaudu inimestel koos on võimalik ellu viia oma unistusi. Samuti on omal kohal väide inimeste laiemast kaasamise võimalusest neid ümbritsevatesse üldsust mõjutavatesse asjadesse. Kolmanda sektori siseselt toimub selleks oma jagunemine; keskkond, tarbijakaitse jne. Iseenesest nagu taimeliikide määramine, kas pole?

Puuetega inimeste organisatsioonide diferentseeritus on üllatavalt keeruline. Peensustesse pole aga vaja süveneda, et mõista nende eripära, mis tegelikult alles veel kujuneb välja. Laias laastus jagunevad puuetega inimeste organisatsioonid kaheks grupiks: puuetega inimeste endi organisatsioonid ja puuetega inimeste jaoks loodud organisatsioonid. Esimesed neist on vaegurite endi kontrolli all, pisut radikaalsemad, inimõiguste järgimist nõudvad, paiguti isegi äärmustesse kalduvad. Teine grupp organisatsioonidest on niinimetatud heategevat tüüpi, milles kontroll on tervete inimeste käes, huvikoolitust ja taidlusringe korraldavad kojad.
Ühest küljest on kolmas sektor pakkunud end kanaliks, mille kaudu muuhulgas kaasata erinevaid huvigruppe sotsiaalsesse ellu. Avalik sektor, valitsus ja kohalikud omavalitsused, on sellest kinni haaranud. Kas selle taga on tõsine huvi või tehakse seda pigem näitamiseks uutele isandatele Brüsselist? Nii või teisiti tuleb puuetega inimestel sellest kinni haarata. Kindlasti on suur hulk tegureid, mis mõjutavad nende eesmärkide saavutamist. Teoreetiliselt on olemas koguni standard, alus, mis peaks tagama kõikidele indiviididele võrdse stardipositsiooni. Eestis on selleks valitsuse invakontseptsioon, mis oma aja lapsena on pisut staatiline ja kohmakas.

Viimasel ajal on oluliseks muutunud puuetega inimeste endi maine üle mõtisklemine. Ühiskonna suhtumisest on ohtralt sõnu tehtud, ühiskonda on materdatud ja muudetud. Ikka selle nimel, et sinna toppida vahepeal üsna suureks paisunud Mina. Iseenesest on selline teguviis üsna arusaadav.

Tuletikke puuetega inimestele ei anta
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et me siin otsime justkui mingit tarkade kivi. Või on see hoopis arvutimäng suure hulga tasanditega. Läbides ühe neist, avaneb kohe uus, sama kirev ja samade reeglitega, kõige lõpus on auhind. Soov olla tervetega võrdne, on muutunud painajalikuks. Võib-olla tuleb see valest mõtteviisist? Kas tegelikult vaeguril on vaja olla võrdne teistega, et olla kaasatud ühiskonda? Äkki on eesmärk vales kohas ja see tuleks seada kuhugi mujale?
Kui kohtan kuskil konverentsil Rootsi esivaegurit Adolf Ratzkat, räägib ta alati põhimõtteliselt üht juttu: “Nad arvavad, et puuetega inimesed on lapsed.” (Ilmselt mõtleb ta “nad” all terveid Rootsi seadusandjaid.) Edasi järgneb asjade loetelu, mida kõike laste kätte ei või anda. Ka tuletikke. Tabav võrdlus, kas pole.

Ja kuidas jõuda tasakaalupunkti?
Lõpuks küsimuse juurde, mis jäi eespool õhku rippuma. Lühidalt kõlaks see nii: kas puudega inimene saab kunagi võrdseks terve inimesega? Kogu integratsioon taotleb laias laastus seda eesmärki. Tegelikult on siht seatud valesti ja masinavärk pandud tööle selle saavutamiseks. Enam pole aega vaadata kõrvale või taha. Võltsmoraal takistab meil seda teha. Ma võib-olla ei oska täpselt seda sõnastada, kuid piltlikult võiks kujutada metropoli ja ääremaad. (Eespool toodud redeli näide sobiks samuti erinevas mõõtmes.)

Tahan viimasega väita, et tegelik tasakaalupunkt asub mujal, mitte tsentris. Selles veenab meid senine inimkonna ajalugu ja lääne demokraatia tänapäev. Tuure tuleb maha võtta ja veenduda, et kõik nõutav pole siiski vajalik. Osa bensiinist võib teistele anda. Tasakaalupunkti on võimalik jõuda palju vabamalt liikudes. Võib-olla oleme sellele palju lähemal, kui aimata oskame, hinnates ümber oma vahendid. Põhimõttelistele ränduritele, kes ei taha minuga nõustuda, olgu lohutuseks teadmine, et seegi protsess jääb tegelikult asümptootiliseks. See tähendab, et läheneb igavesti, kuid kunagi ei puuduta.

 
Web2